Kulfi

Kunagi umbes aasta tagasi ostsime Gordon Ramsay maailmaköögi raamatu lubadusega, et vähemalt kord kuus me teeme sellest raamatust midagi uut. Tänaseks näeb asi välja nii, et mina olen korduvalt teinud oma punaste läätsede Dhali, mis on endiselt ülihe, ning Raido tegi vahepeal iga nädal sinihallitusjuust burgereid. Jah, Raido tegi mulle Ramsay mudakooki ka sünnipäevaks, mis oli samuti ülihe. Kuid nii kaugele meie kulinaarne eksperimenteerimine jõudnud ongi. Teisest küljest, kust neid molluskeid ja lambaliha ikka nii kergesti saada oleks?! Siin, Rootsis, on see tegelikult kõik palju lihtsam.

Kulfit, mida me Kalamajas armastama õppisime, on ju tegelikult ülikerge teha. Lihtsalt peab piima kaua keetma ja see on siiani tundunud hirmutav.

Täna võtsin aga kätte ja panin selle piima keema. Siiamaani keedan teda koos kaneeli, nelgi ja ingveriga. Noh, mul kaneelikoori polnud, seega tegin oma uuendused. Varsti saab suhkru ka siisse segada ja kui see kõik normaalselt välja tuleb, siis on ülitore. Sest minul ei ole õrna aimugi, mis tähendab aeglasel tulel piima keema ajamine ja siis veel aeglasema peal teda nii kaua keeta, kuni piima on poole vähem. Ega ma ju joont ette teinud potile!

Ehk siis, originaalis on vaja:
2l täispiima
130g kristallsuhkrut
3 kaneelipulka

Mina võtsin 1,5l piima ja 0,5l vahukoort (mõned meist on kulfit ka 40% koorega teinud, nagu ma mäletan) ja ajasin selle keskmisel tulel keema. Siis panin sinna maitseaineid, nagu nelk, ingver ja kaneel, sest kaneelikoort mul lihtsalt ei olnud. Minu kõige paremad mälestused on tegelikult mango-kulfist...
Siis keerasin natuke kuumust maha ja muudkui mõtlesin, et kas see on nüüd õige kuumus või mitte. Kuna oli öeldud, et umbes tunni pärast peaks piim olema poole väiksemaks keenud, siis võtsin ajalimiidi otsustavaks.
Tunni pärast lisasin suhkru, kuumutasin veel natuke, korjasin nelgitükid välja ja nüüd ta jahtub siin. Jahtununa tõstan ta oma suurepärastesse jäätisevormidesse ja sügavkülma.

Kui see asi nüüd õigesti välja tuleb, siis saab sellest meie suve teine lemmik ja külalised võivad tulla. Tegelikult siis saab ju pina-colada-kulfit ka teha - kaks ühes!

Selle suve lemmik: piña colada

Juba aastaid on mu sõbrad pidanud taluma mu lakkamatut piña colada hullust. Paljud vaatavad mind natuke altkulmu pilguga: "sulle meeldib see magus lürr?" Jah, see magus lürr meeldib mulle väga, aga mitte see lürr, mida siinkohal sageli mõeldakse. Ehk siis, see vedelik, mida pudelis liköörina müüakse - see pole kaugeltki see, mida mina mõtlen.
Oma piña coladat olen ma taga ajanud Hispaania ja Itaalia baarides, Eesti omades enamasti ei julgegi seda proovida. Hispaanias lubati mulle maailma parimat piña coladat, mille ma otsejoones tagasi pidin saatma - see oli mingi magus lürr.
Ühel päeval, kui olin omale hankinid sheikeri ja kokteilide raamatau, külastasin oma kodupoodi Maximat ja tulin sealt välja ananassimahla, kookospiima, koore ja rummiga. Jagasin seda tähtsat sündmust oma lähimate sõbrantsidega. Kõik oli imeline. Tegin retsepti järgi kõik, nagu pidi... aga välja kukkus nagu alati. Minu piña colada tuli kookospiimatükiline. Tänud Maximale!
Nüüdseks olen ma juba 4 aastat vahet pidamata oma piña coladat taga unistanud. Tõsi küll, 2 aastat tagasi käisin Costa Rical ja sain oma isu mõneks nädalaks rahldatud.
Nüüd, Rootsi Riigipäeva terviseks otsustasime veelkord proovida. Esimene kord tegime kõik retsepti järgi: 50ml rummi, 50ml ananassimahla, 25ml koort ja 25ml kookospiima. Mmmmm... kookos seekord tükki ei läinud. Aga paras alkohoolne lurr oli see. Õnneks saab vigadest õppida ja lõpuks sain peaaegu täpselt selle piña colada, mida Costa Rica randadel nauditud sai...
Trikk on selles, et nii ananassimahla, koort, kui ka kookospiima tuleb 25ml rohkem panna ja lisada natuke jäätist ja soovi korral 1tl suhkrut. Ideaalis ka muidugi purustatud jääd, aga seda meil ei olnud. Käisid jääkuubikud ka!
Tundub, et suutsin sellega isegi oma teise poole ära võluda ;) Armastus käib ikka kõhu kaudu ju!

Pariisi suvitajad Uppsalas

Kui meie oma asju pakkisime Karlstadis, kus on 28 kraadi sooja, ei tulnud kummalgi pähe, et kapis on ka paksemad riided olemas. Isegi joped ja mantlid on kapis täiesti olemas, tagantjärgi tarkusena.
Hõljusime oma kergeimas suvevarustuses Uppsala poole. Tõsi, esimesel päeval oli seal ka soe, niiet poisid olid kõik oma gay-püksid välja otsinud. Järgnevatel päevadel neid enam näha ei olnud. Külm oli.
Iga päev palvetasime, et päike jälle välja tuleks ja vihm sadamise lõpetaks, aga jumal ei võtnud meid kuulda. Särgi ja kleidi väel kihutasime mööda linna ringi nii palju, kui saime... enamasti piirdus see siiski hotellitoa ja köögiga.
Aga... kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Nii tore oli koju jõudes ennast teki sisse kerra tõmmata ja soojad sokid jalga panna. There's no place like home...

Uppsala

Tulin kooli. Saan 5 päeva jagu erakorralise meditsiini osas targemaks. Ehk siis, tuletan jälle meelde, mis tunne on päevast-päeva hommikust õhtuni auditooriumis istuda ja kuulata-kuulata-kuulata. Täna hommikul teatati meile muuseas ka seda, et kuna kursuse läbimise eelduseks on 100% kohalviibimine, siis kontrollitakse aeg-ajalt ka kohalviibijaid.

Loengupidajad olid äärmiselt vahvad ja üritasid isegi pärastlõunasel ajal nalja teha, sest fika-kohvini oli ju veel aega ja me olime juba vapralt pool päeva vastu pidanud - kael kange, tagumik valus ja aju täispumbatud.

Aga tegelikult tahtsin ma ju hoopis öelda seda, kui äge linn on Uppsala. Nagu enamikes Rootsi linnakestes, on siingi jalgratas äärmiselt in. Parkimiskohtadega on tipptunnil nagu ikka - neid ei ole. Ilmselt hakkab varsti jalgratta parkimine ka tasuline olema...

Uppsala võttis meid vastu äärmiselt päikselise ja rohelisena. Sellist rohelust ei ole ma sellest ajast saati näinud, kui ma viimati sellist rohelust nägin. Inimesed on kohe rõõmsameelsed ja toredad. Mis põhiline - nad liiguvad tänaval, istuvad pargis värskendavaid-rõõmustavaid jooke nautides. Nagu vana hea Tartu. Selline, tudengite kevadpäevade tunne tuli ja kohe tekkis vastupandamatu soov paki Bollino veini järgi joosta. Ja see ei olekski nii väga võimatu - sest iga nurga peal on System Bolaget!

Jalutasime muuseas ka ülikooli hoonest mööda, kus mind tabas mingi nakatav pisik. Tahtsin sealt uksest sisse jalutada ja ennast mingile erialale kirja panna. Nii tore oleks jälle üliõpilane olla. Ega ma ei teagi, mida ma seal õppida tahaks, aga küll midagi välja mõtleks.

Ütleme nii, et see linn kuidagi räägib minuga ja kutsub nagu sireen. Täitsa tore koht on, kas ma seda juba mainisin?

Suvine Karlstad

Suvine Karlstad tundub olevat mingi täiesti uus linn. Kui talvel pesitseb rootslane oma soojas urus, võimalikult vaikselt, et sooja välja ei hingaks. Heal juhul kutsub ta sõbrad külla ja naudib kõvasti ning valesti lauldes oma uut karaoke masinat. Meil on näiteks sõna-sõnalt "Final countdown" peas - sest see juhtub olema naabrite lemmik. Või, äkki tal ainult 1 laulu plaat ongi... Võta sa kinni...

Talvel liiguvad mõned hullud ratturid, kuid tänaseks on jälle nagu mesilasparv lahti lastud. Ette ei tasu jääda, saad nõelata.  Kui sügise poole oli natuke naljakas metsaservalt mahajäetud jalgratast leida, siis nüüdseks on see juba täiesti tavaline nähtus. Ka keset tänavat lähed sellest rattast lihtsalt mööda, sest küll omanik kunagi tuleb. Kui ei tule, siis saab ratas lihtsalt uue omaniku. Tavaliselt käid sa sellest rattast mõned nädalad mööda - kas ta siis jõuab uue omaniku või politseini, selle jälile ei ole me siiamaani jõudnud. Raido peaks vist detektiiviks hakkama, et nendest müsteeriumitest lõpuks ometi aru saada.

Lapsed jooksevad igal pool ringi, motomehed põristavad majade vahel ja tõestamaks, et nad siiski on olemas ja näitavad, et talve jooksul ei ole mootor mitte ära roostetanud, vaid teeb topeltkoguses häält. Naabrinaine on oma maalimismaterjalid välja otsinud ja näitab neid maja ees laual. Ise on ta nagu uru-inimene - niipea, kui keegi maja lähedusse satub, poeb ta kiiresti ja hirmunult oma urgu tagasi. Ütleme nii, et tema varju olen ma nii mõnigi kord näinud. Ükskord talvel tuli ta kogemata just siis koju, kui mina välja läksin ja ta oli sunnitud minuga põrkuma ja kätt suruma. Muidu, peale kohutava suitsu, mis nüüdseks tuleb juba mõlemalt poolt - maja eest ja maja tagant - ei saaks me arugi, et meie all ka keegi elab. Kingiks ometi keegi talle piibu ja mõnusalõhnalist tubakat!

Ja huvitaval kombel ei olnud ma täna ülinördinud, et pidin ületundide abil ennast paberikuhjadest läbi sööma... Ei, ma läksin rõõmsal sammul poodi Corona järgi, mida ma siis rõdul nautisin. Minu pisikesed maitseained on poole päevaga sellise spurdi teinud, et samas tempos jätkates saab varsti tomati-basiiliku salatit! Mozarellapuu peaks ka järgmiseks aastaks rõdule istutama...


P.S. Ma käisin täna täiesti ilma sukkade-sukapüksteta tööl ja mul oli ikka palav!

Suvest ja tomatitest

Lõpuks ometi on ka Rootsimaale kevad-suvi tulnud. Nädalavahetusel unistasime Eesti suvest, põhiliselt nende mõnusate isa kasvuhoonete tomatite ja kurkide pärast. Nii suur igatsus tuli peale, et võtsime rattad alla ja põrutasime Plantagenisse. Nüüd kasvavad meil rõdul oma maasikad ja tomatitaimed. Kui me aednikuna feilme, noh, siis vähemalt oli tore rõduääre alt naabritele mulda pähe raputada - terve talve on ta ju meie magamistuba üritanud suitsusaunaks muuta, arvestamata seda asjaolu, et talvel ei ole teab kui soe... minu traditsioonide järgi peaks saunas ikka soe olema. Kallis elukaaslane küll on seda vaatevinklit ka muutnud - enam ei jookse 140 kraadisesse sauna kui maailma parimasse depilatsiooni.

Niimoodi kasvab salat. Niiet mühiseb!

Jooksmisest

Täna hommikul kell 5 helises mu äratuskell, sest pidime Stockholmist Karlstadi jõudma. Ehk siis, pidin nii kiiresti kui võimalik tööle saama.
Eelmisel päeval oli olnud globaalmeditsiini ettevalmistuskursuse viimane päev, mis tähendas palju emotsioone. Esiteks tahaks olla Tansaanias nüüd ja kohe, ei taha oodata septembrini. Raido sai kõvasti rootsi keelt kuulata ja harjutada, nii et aju huugab. Mina sain oma ajurakke kärsatada rootsikeelse majandus-poliitika juttudega.
Igaljuhul, jõudsin tööle. Pärast tööd läksin läbi saju töökaaslastega kohtuma, et nendega kohalikule kevadjooksule minna. Vihma kallas, mistõttu võtsin julgustuseks pudeli veini kaasa, kuid seda ei läinudki vaja - olime ohvrilikult otsustanud igaljuhul kõndida/joosta. Mina, kes ma algkoolist saati jooksmist vihkan (see on jube tugev sna ja ma üritan seda teadlikult üldiselt vältida, aga jooksmise koha pealt see lihtsalt on nii, ma ei saa sinna midagi teha), otsustasin, et kõndimine on jama - tuleb joosta. Kui juba kevadjooksule minna, siis ikka joosta. Seda maad kõnnime me nagunii vähemalt igal nädalavahetusel.
Nii ma siis uppusin kõigepealt inimmassidesse ning seejärel üritasin järgneva 5-kilomeetrilise soparaja joosta - mängida ussi läbi rahvamassi ning iga hinna eest kõigist ette jõuda. Poole pealt oli kergem, sai joosta ka. Õnnelikult jõudsime finishisse, ise ka üllatunud, et süda ja lihased jaksavad joosta... Saime sealt hunniku mõttetud reklaamnänni - sest rootslaste sponsorid on ju kitsid, ei mingeid kruiisi või teatripileteid! Ei, selle asemel saime konserveeritud purustatud tomatid! Asi seegi, tudebgitoit ju :D

Homme ilmselt lihased valutavad nagu hirmus - aga keda see enam huvitab...  see on ju vana peatükk selleks ajaks!

Africa calling

Keegi tark kunagi ütles: "be careful what you wish for." Minu puhul on minu unistused enamasti ajast ees. Oi, kuidas ma tahtsin ülikooli ajal Rootsi tööle minna. Uurisin ja kirjutasin ja üritasin - aga kuidagi ei saanud. Siis, kui ma seda enam ei tahtnudki, otsustas maailm aga ukse avada.
Teine unistus sai alguse 12ndas klassis Andrus Allpere tunnis, kui ma otsustasin misjonäriks hakata. Astusin oma esimese sammu ja läksin arstiks õppima. Teist sammu hakkasin võtma ülikooli lõpus - tahtsin minna vabatahtlikuks Aafrikasse. Aga Costa Rica tuli ette (see on teine müstika - need asjad, mis vahele astuvad, muutuvad unelmaks). Olles otsustanud vabatahtlikuks Costa Ricale minna, kutsus mu tuttav mind Tansaaniasse tööle. Kahjuks pidin ära ütlema, sest Costa Rica juba ootas. Residentuuri ajal otsisin teid Aafrikasse. Enne jõudsin Rootsi. Aga kõik teed peavad ju millalgi Rooma viima... ehk siis, minu puhul Aafrikasse (sel korral).

Tänaseks tean seda, et
-septembrist on minek
-järvedes ei tasu ujuda
-Kilimanjaro jääb seekord tõenäoliselt vallutamata, kuid seal leidub ju hunnikute viisi ilusaid saari ja safarisid
-Tansaania on 4. kohal loodusliku mitmekesisuse poolest
-riideid ei tasu õues kuivatada ja triikimine tuleb uuesti selgeks õppida
-meiega samaaegselt tuleb sinna üks pere, mille kõige väiksem liige on 1,5 aastane
-swahiili keel on kummaline, aga õpitav. Näiteks "Hujambo! Mimi ni Liis" Täiesti loogiline ju!

Kui nii edasi läheb, siis kes teab, võibolla ühel heal päeval saab minust ka endokrinoloog ja/või dietist...

Kleidid-kleidid-kleidid

Eile päikselise ilma puhul otsustasin õue minna. Tõmbasin autoklaasilt sinna kogunenud lume ja panin Bergviki poole ajama.
Shoplemine ei ole siin enamasti suurlinnadega võrreldav. Lihtsalt, oma lõbuks käisin kõik poed läbi ja proovisin selga hunnikute viisi mõttetusi. Aga siis jõudsin sinna viimasesse poodi, kus proovisin kahte kleiti selga ja mõlemad meeldisid mulle. Oleks nad siis erinevat värvigi olnud, siis oleks valiku tegemine palju lihtsam olnud - mõlemad. Tükk aega istusin ja mõtlesin. Poemüüjagi mõtles minuga koos ja leidis, et üks on selline igapäevasem, aga teise materjal muudab ta nagu pidulikuks ja iga päev äkki ei kannaks seda... oot-oot, mis mõttes? Miks ma ei võiks seda iga päev kanda?!? Selle peale tekkis tunne, et ega ma rootslane pole, et ei võiks seda igapäevaselt kanda... Ja siis jalutasin poest minema, kahe kleidi saatel... Nüüd peaks veel kingaparadiisi leidma kuskilt.

Sõin ennast lõhki, sest kana-karri kookosekastmes oli lihtsalt liiga hea. Ja siis, tehes igast halvast asjast natuke paremat asja... ehk siis, Raidot ju ei ole... no siis tuleb lohutuseks kartulisalatit teha :) Homme. Siis tuleb ennast jälle lõhki süüa. Skype's jutustades ja taustaks filmi vaadates jäid aga kartulid 1,5 tunniks keema. Üllatuslikult on naad veel täiesti salatikõlbulikud...

*   *   *

Reedese päeva puhul olin asjaajamisteks omal pool päeva vabaks võtnud. Kuna asjalikkus ei võtnud üldse nii palju aega kui ma olin oodanud, jõudsin enne lõunat läbi astuda Systembolagetist ja endale kauaihaldatud veini hankida. Aga aega jäi ikka üle. Niisiis tulin koju ja hakkisin endale salati. Mnjahhh... ma sellega muidugi ei arvestanud, et Rootsi majonees on väga rootsilikult magus (swedish=sweetish) ja äädikane. Nii sai siis kokku magushapu kartulisalat ja mul on seda nüüd terve potitäis! Nädal aega dieeti on hooletu - sest kui salat on kapis, ei saa ju midagi muud teha. Aga kes see ikka jaksab kuhjade viisi sellist salatit süüa. Aga Aafrikas lapsed nälgivad...

Prantsuse pirnikook

Eile palus mu kallis mees mul kooki teha. Jah, tõsi küll, jube ammu ei ole küpsetanud ka. Seega, ettevalmistused küpsetiste tegemiseks olid olematud. Õnneks jahu ikka oli ja täiesti juhuslikut oli kapis veel pirni ja mandleid ja shokolaadi. Mõtlesin, et mis saaks, kui need asjad kuidagi kokku keerata. Hea sõber googel andis isegi ühe retsepti, millele baseeruda... Panin muusika mängima ja valmistasin end mõnusaks küpsetamiseks, otsisin asjad valmis... ja selgus, et see pisiasi nagu pärm oli suurest pitsamaaniast otsa saanud. Pooleldi juba jahuste kätega otsisin uuesti oma sõber googli välja ja leidsin uue retsepti. Keerasin kapis olevad asjad kokku ja spontaanselt selgus, et mulle endiselt meeldib küpsetada.

Koogi retseptijärgne nimi on Prantsuse pirnikook.

Selle kohaselt läheb taignaks vaja 60g võid, 125g suhkrut, 100g jahu. Pirne ja katteks 50g suhkrut, 1 muna, 250ml piima.
Alustasin taigna tegemisest. Segasin kõik koostisosad kokku ja sõtkusin ühtlaseks massiks. Katsin koogivormi küpsetuspaberiga, nagu kord ja kohus ja hakkasin tainast sinna laotama. Nii hästi või halvasti kui ma ka ei üritanud, no mitte ei jätkunud. Ühesõnaga, see kogus ei ole mõeldud 28cm läbimõõduga koogivormile. Ju neil seal Prantsusmaal on kõik petit, ka koogid ja koogivormid. Tegin sama koguse tainast juurde ja voila! Sobis. Jätkus isegi natuke äärte jaoks, sest kate ei tohtinud koogi alla sattuda.
Lõikusin pirnid sektoriteks, laotasin koogile. Aga mulle tundus ikkagi ahvatlsev oma shokolaad ja mandlid ka sinna peale laotada. Hakkisin 2 riba tumedat shokolaadi ja katsin paari peotäie mandlitega. Alles siis segasin munadm suhkru ja piima ning kallasin üle koogi. Loomulikult osa sellest kattest voolas ikkagi välja, aga peale väikse kärsahaisu ei teinud see midagi. Küpsetada tuli siis 200kraadi juures ca 30 minutit.

Ütleme nii, et seda asja võib teinekordki teha. Kiire ja lihtne ja jube kiiresti saab otsa.

Eestist

Täna hommikul ärkasin tormituule möllamise peale üles ja avastasin, et ka lumi on maha sattunud. Lennukid ikka lendavad, juba kontrollisin. Jah, täna lendan tagasi Rootsi ja lähen home juba tööle. Puhkust läbi nagu niuhti.

Nädal aega Eestis, mööda halli ja sopast Tallinnat sai nüüd otsa. Sõprade näol paistis muidugi ka siin päike, aga olgem ausad – ikka jube hall on Tallinn! Liikulus on närviline ja inimesed on närvilised. Sellest hoolimata tundus mulle, kiirteefoobile (sest no teate küll, kiirteel sõita on lust ja lillepidu, aga sinna peab ju sõitma ka!), et Tallinnas on autoga lihtsam sõita, kui Karlstadis. Olles selle just kõva häälega välja öelnud, möödusime hirmsuurest ja sügavast august keset asfaltteed ja paar minutit hiljem ohutuledega seisvast autost, kellel oli augupoolne kumm jumalast tühi… Vaesed papi-mammi istusid nukra näeoga autos ja ootasid justkui midagi. Loodetavasti ei kiirustanud nad lennureisile.

Muidu oli tore näha, et Tallinn on endiselt samas kohas ja kallid inimesed on endiselt sama toredad, nagu vanasti. Latted on endiselt head ja Eesti jäätis on üle prahi. Nüüd ma siis istun keset päikselist Nyköpingut ja kui mul seda talvejopet käevangus ei oleks, siis tunduks hommikune lumepuhang nagu unenägu. Võrreldes hommikuga, võib öelda, et olen sattunud troopikasse. Mu süda jäi küll natuke Eestisse maha – loodetavasti saabub ta lähimal ajal kiirkulleriga järgi. Telegrammiga on kahjuks keeruline.

Home is where the heart is.  Üks jumalast tark inimene ütles seda (ta pidi ikka väga tark olema, sest kuidas ta muidu teaks).

Lumepühad

Hommikul kui silmad lahti tegin, oli väljas midagi imelikku toimunud. Viimased 2 nädalat on meil olnud sulaselge kevad ja palju päikest. Öö jooksul oli aga maha sadanud 10cm-ne lumevaip. Võib vist öelda, et selle talve pakseim lumi! Isegi agarad rootslased ei osanud sellise imega enam arvestada ja olid lumetraktorid suvepuhkusele saatnud juba. Tööle minnes tervitasin rõõmsalt naabrimeest, kes uhkelt oma lumepuhuriga teed puhtaks tegi - lõpuks ometi oli tal sellest masinast kasu, mis muidu terve talve garaazhis tolmu kogunud oli. Ülekäiguraja juures sai terve buss vaadata, kuidas ma üle lumehange kõnniteele hüppasin, mille peale bussijuht rõõmsalt naeratas ja mulle lehvitas.
Lõuna ajal koju minnes olid enamik teid juba puhtaks lükatud, osa lumest ära sulanud (aga seda sajab muudkui juurde! Kas ta siis ei tea, et nädalavahetusel tuleb +12 kraadi?!). Lapsed olid kelkudega mäele roninud. Kui ma nendeni jõudsin, siis üks valgepäine ingel küsis minult: "Kuule, miks sa koolis ei ole?" Olin heast komplimendist nii liigutatud, et alguses ei tulnud mulle pähegi, et äkki ta tahtis et ma arvaksin, miks nemad koolis ei ole. Kõrvad kuulevad ju ikka seda, mida nad tahavad. Ja üldse, miks nad ei võiks kasutada imelist koolipäeva selleks, et kelgutada?

Maailm täis väikesi printsesse

Head vabariigiaastapäeva!
Täna tööle jõudes oli laud kaetud - mahl pokaalidesse kallatud, shokolaad ja puuviljad kõrvale ampsamiseks. Isegi lint, mida lahti lõigata, oli ukse ette pandud. Natuke valedes värvides, aga mis seal ikka. Sini-must-valgest oli saanud sini-kollane. Vähemalt ühe värviga olid täppi pannud.
Oh, no nii palju vaeva ei oleks ka pidanud nägema. Või siis asja korralikult tegema, pokaalide asemel viinapitsid välja otsima ja maiustuste asemel ühed korralikud kiluvõileivad tegema.
Ja mis selgus?!? See laud oli kaetud hoopis uue maailmakodaniku Estelle Silvia Ewa Maria jaoks, kelle ümber käis kogu tänase päeva melu.
"Alice oleks ikka pidanud olema, Silvia ema nimi on ju Alice."
"Estelle!?? See ju kõlab nagu Norrlandi murdes 'üks koht'."
Kujutage ette - vaene ema on 9 kuud pidanud lapsukest kasvatama ja siis nurisetakse, et miks paremini ei tehtud. Poiss oleks pidanud ikka olema. Ja siis on terve riik ning ilmselt ei leidu kodanikku, kellel ei oleks nimevaliku üle nurisemist.

Nojah, ja head Eesti Vabariiki teile ka! Tööle pidi ju ikka minema. Pingviinide marssi otseülekandes ei näidata...

Kevad!

Tähelepanu! Talveuni sai otsa. Meil siin Karlstadis hakkas nüüd kevad. Enam ei pea tööle jõudes isegi konte üle lugema - et kas ikka said mäest eluga alla; ei pea püksitagumikku kuivatama, sest vastlapäeva puhul tuli kogemata kombel tagumikule maandudes kõige pikem liug. See kõik on unustatud - sest jää meie kodu mäe pealt sulas ära. Jõgi on veel jääs, kuid arvestades tänase päeva päiksedoosi, sulab seegi varsti ära. "Peaks vist jalgratta muretsema", pobisesin omaette punastest cruiseritest mööda jalutades. Peaaegu ostmiseni jõudes sai eestlaslik argus minust jõudu - sain aru, et jalgrattateede olemasolu arusaam ei ole minuni veel jõudnud... Viimati keskkooli ajal rattaga sõites oli auto siiski rattast tugevam ja sellega lõppes minu ratturikarjäär. Aga küll see üle läheb, arvestades kohalike ilusate rataste rohkust.

Ühesõnaga, päikse käes on Karlstadi kanalid täitsa toredad. Õhtul näitas termomeeter +6 kraadi, mis ma oskan öelda. Elu on ilus siin Karlstadis!

Külalislahkus Karlstadi moodi

Kallid sõbrad! Tulge külla! Me bukime teile ise piletid ja puha, ei ole vaja muretseda.

Ma ämmale ka ükskord ostsin piletid. Kohe pärast jõulupühi otse Stockholmist Tallinnasse. Me ju tulime ise jõuludeks Eestisse - ta oleks ju niikaua võinud Karlstadis olla. Ta miskipärast puikles ja ostsin selle asemele pileti Tallinnast Stockholmisse.

Eelmisel nädalal läks meil veel paremini. Hankisime sõberile laevapiletid. Teate küll, Ryanair ei luba liiga palju kilu ja kama kaasa tuua. Üks tüüp proovis kunagi kohvritäie vorstiga üle piiri pääseda - napilt läks tal, ei pidanud piiril kogu vorstivaru pintslisse pistma. Tagasi lubasime sõbral lennata - Stockholmist otse Tallinnasse. Ainult et väike mure - millegipärast ei lubatud teda Stockholm-Tallinn-Stockholm kruiisile. No läksime kergema vastupanu teed ja organiseerisime järgmiseks päevaks lennupileti. Tervelt neljakesi kontrollisime, et ikka Tallinnast Stockholmi seekord saaks. Nojah, olekski saanud... aga lennujaamas selgus, et mitte õigel nädalal - vaid nädal aega hiljem. Hea uudis on see, et Stockholmist Tallinnasse saab ju ikka!

Üks linnuke siristas, et kuskil oli veel üks huviline. Minski kaudu lendamist me ei olegi veel proovinud. Anybody? Somebody? Jah?
Tore! Teretulemast meie pardale!

Kõik teed viivad Rooma

Ühel ilusal neljapäevasel päeval tervitas Rooma meid kogu oma aupaistes. Räägitakse, et kostariikalasi ei tasu uskuda - õnneks või õnnetuseks kehtib see ka itaalia ilmaennustajate kohta. Ehk siis, nemad lubasid lausvihma kogu nädalavahetuseks - meie saime aga puhast päikest ja rõõmu! See võis muidugi tuleneda ka sellest, et Lill ja Dario meeleheitlikult puhusid vihmapilve Milaano suunas, kuid kogemata kombel suunasid selle hoopis lõunasse. Hea ilma pakkisime me muidugi hoolsalt kohvriga kaasa, osa jätsime roomlastele ka, ega me kitsid ei ole.

Saime peaaegu 3 päeva ilusat Roomat ja itaalia päikest nautida. Vatikan asus samal kohal, kus ennegi. Jäätis oli endiselt hea ning croissandid (või cornettod itaalia keeli) viisid keele alla. Suvistes värvides Rooma on muidugi tuhat korda etem, juba sellepärast, et siis on/oli vähem pooleliolevaid renoveerimistöid.

Rootsimaal oli vahepeal keegi valge vaiba maha pannud ja ikka hullult külm on siin, peaks mainima!

Ja üldse, stigatzi! :)

Paast

Nii. Nüüd on jõulud läbi ja suuremad söömingud möödas. Just seetõttu otsustasimegi alustada lihapaastu. Alguse sai see sellest, et 7 kilo liha tuli meile poest külla. Sest no kuidas sa jätad need tibu-linnukesed üksi poodi, kui nad peaaegu tasuta sulle kaasa antakse. Taimetoit on out! Sel aastal kuulutame välja lihapaastu.

Fancy a pint?

Käisime eile õues. Otsustasime oma ainsate kohalike välismaa sõpradega välja minna ja kolasime kohalikes pubides. Kuna üks meist oli inglane, siis tähendas see loomulikult palju-palju õlut. Meie, kes me aeg-ajalt endiselt endale valetame, et me õlut ei joo - aga samas pidime ometi Eestist lahkudes täiendama oma baarikapi varusid väikse Baltika õluga. Nojah, ühesõnaga oli meil raskusi brittide tempoga kaasas püsida, aga pidasime vapralt lõpuni vastu.

Plaan oli teha pub-crawlingut, mis tegelikult tähendas seda, et istusime ühes kohas. Siis vaatasime mitmest uksest sisse. Minu jaoks oli enamasti juba hirmuäratav see, et baari ukse taga oli 2-3 külmunud ninaga turvameest (esimeses kohas mõtlesin, et peaks poistele teed viima, mis nad seal külmetavad). Nad olid enamasti üllatavalt sõbralikud - isegi raha ei tahtnud. Teistes kohtades oli petukat tehtud - ei olnud turvameh uksel, aga uksest sisse minnes taheti baari minekuks ikkagi raha. Oleks siis, et sees on mingi kontsert või asi, siis oleks ju kõik õige. Aga ei, meie leidsime lõpuks zavoodi või levika moodi koha, kus tüdrukud laulsid ja mängisid viiulit ja kitarri - ja meie istusime otse nende lauda. Väga sõbralikud laulikud olid nad - andsid meile väikse baari-vihje... googeldamise järgi, mida ma siin hetk tagasi tegin, sain juba aru, et oleme leidnud oma uue lemmiku koha. Armastus esimesest silmapilgust, kuigi ma ei ole veel kohta näinudki.

Gott Nytt Ar!

Eelmisel aastal kui mina talveunne läksin, oli maa täiesti must. Selleks aastaks oli paks lumi meie postkasti ära ummistanud. Niiet see aasta on siis lumeaasta. Palju õnne! :)
Mingi trakats tegutseb juba maja taga, üldse magada ei lase. Õnneks tegutseb ta selle nimel ka, et meie armas väike Auris saaks tuhatnelja kimada igale poole, kuhu vaja.
Head Uut Aastat!