Mina ja mu fotomaailm

.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.

Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!

Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...



Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...



Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...





Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)


Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!

Aga... mina olin ju pesamuna!

Armsale emale palju häid lapsi, palunaitäh!

.
Täna on ema sünnipäev. Meiepere vanade traditsioonide kohaselt tähendab see, et kõik lapsed lähevad isaga lillejahile. Sel aastal olime aga targemad - ei ole mõtet kiirustada ja kella poole seitsmest Nõmme turul jalgu trampida ja nõuda, kus lillemüüjad on, et siis pärast tunniajast isa rohelises Ladas istumist ja külmetamist avastada, et talv on lillemüüjad koju kamina äärde kakaod jooma unustanud. Edasi tuli läbi käia kõikvõimalikud kolkad alates Szolnokli turust ja lõpetades Citymarketiga - jõudmaks arusaamale, et mis sest et on meie ema sünnipäev - ega poed enne kella 9 nagunii lahti ole. See-eest saime külmas Ladas sooja kohvi ja marjakorvi süüa. Paar minutit enne üheksat leidsime ühe lilleputka, mis oli juba öö otsa lahti olnud ning siirdusime võidurõõmsalt emale kohvi keetma.
Sel aastal jäid marjakorvid küll Statoili, sest enne poolt üheksat ei liigutand me oma väikest varvastki. Ja täpselt 2 minutit enne üheksat olime Laagri maksimarketis ehituspoe ukse taga. First things first. Enne on ju vaja uste ja ahjude hindu vaadata. Alles seejärel suundusime lillede järgi ja nii muuseas haarasime veinid-tordid ka kaasa. Tegelikul oleks sel aastal autos ootamine poole lõbusam olnud, sest isa uuel Toyotal on päris soendus ka sees!


P.S. Emakene-vaesekene-kullakene pidi täna ise nõusid pesema, sest tõbi otsustas mind täna jälle üles otsida. Selline jääkuninganna, nagu ma olen, palavik küünib mul vaid subfebriliteedini. 37,3 on täiesti arvestatav palavik, muideks! Homme teen popi-päeva, sest ei kujuta ette, kuidas ma haiglas ainult aevastan ja seinte najal kõnnin. Pealegi nimetataks seda nosokomiaalseks nakkuseks (see, mis oleks tagajärg minu kohalviibimisele).

P.P.S. Aga see, et täna on mu ema sünnipäev, tähendab ainult ühte - 2 nädala pärast saab jälle kooki.

Espanol

.
Eilsest hakkasid mu hispaania keele tunnid. Ostsin omale hunniku tarku raamatuid, millest saavad mu unejuturaamatud. Sest asju tuleb ju ikka lugeda"vabal õhtupoolikul". Saan eratunde Lluis-i nimelise hispaanlase käest, kes on muidu täitsa tore - ainult vahel unustab ära, et ma hispaania keelt veel eriti ei jaga ja seletab midagi pikalt-pikalt oma emakeeles - kuigi oma imestuseks saan ma mõttele isegi pihta. Muidu oskan vabalt oma telefoninumbrit ja nime öelda... ja seda ka, et ma olen arstitudeng ;) Suurt rohkem polegi ju vaja? :P

Hõissa vastlad

.
Tänase päeva moraal on see, et traditsioonidest tuleb kinni hoida ja härjal sarvist haarata. Pool päeva olime Kauriga dilemma ees: kas minna kahekesi kelgutama ja loota, et keegi meiega ühineb. Tegelikult oleks me kasvõi ühe korra mäest alla lasknud ka ainult trotsi pärast. Õnneks ühinesid meie kallid sugulased Mirjam ja Maarja meie pepulauaklubiga ja meil oli kohe täitsatäitsa tore! Veri on ikka paksem kui vesi...

Kauri opas




Mirjamiga




Tegelt me kelgutasime ka, ausõna!



A pärast liulaskmist andis Maarja meile hernesuppi ja Mirjami tehtud vastlakukleid ka.
Päeval ostsin oma tõbisele emale ka kuklit. Moosiga. Sest kui välja jätta fakt, et vahukoor mulle ei maitse ja sai on mõttetu, tuleb vastlapäeval kohe kindlasti kukeldada. Kuis siis nii, et on vastel ilma kuklita?

Moevärk

.
Viimasel ajal hakkab juba kergelt spuukiks kätte minema: iga kord, kui sul jälle mõni vaffa idee pähe torkab, mida kohe kindlastikindlasti tegema peab - ja üksi ei ole ju üldsegi nii põnev, sest koos on see vaffa veel mitukorda vaffam - on vastus 75% "jube hea idee, aga kahjuks olen ma haige." Mitte, et ma ise neljapäeval poolhaigena opibloki asemel kodus poleks istund... Ja nädalavahetuselgi oli kuidagi kummaliselt rahulik olla - muudkui käid kinus ja puhkad ja oled. Muidugi, kui kodus kõik teised ka haiged on ja sa juhtumisi vaat et kõige tervem haige oled, siis on ka jama - sa nimelt oled ise see, kes kõik nõud ära peseb, prügiämbri välja viib ja kõiki kurgulambi, stetoskoobi või uute fäänsite ravimitega mööda korterit taga ajab.

Khjulm

.
Kuulge, külm on! Istun praegu teki all, läpakas süles soendamas. Aga nii pagana külm on!

Tegelikult on ilm ilus ja päike paistab, aga selle ilusa ilma natlemisega ei maksa ka liiale minna, kulla inimesed!
Kõik sai alguse sellest, et kirurgia osakonna vanemõde vaatas mind ja Mari-Annet pealaest jalatallani ja teatas, et niiiiiiimoodi me nüüd küll sidumistoas ringi ei käi! Varrukad üle küünarnuki ei ulatu ja teksapüksid unustame nüüd küll kohe ära. Vaja ikka neid kummiga puhvis haiglapükse (ma ei tea, kas ta oli lihtsalt kade, et meil ilusad püksid jalas oli). Nii me siis seadsime pärast praksi Kadaka tee AG poole. Ostsime mõlemad püksid, mis meile ei meeldi ja olime õnnelikud, et saime jälle rahast lagedaks.

Vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma, et ülehomsest ei olegi mu tibu Lille enam külmalmaal ega joo minuga kakaod mandlikööri lisandiga... või siis lihtsalt mandlilikööri kui kakao otsa peaks saama. See juhtus justnimelt meie trajektooril kesklinn-Pirita. Ilm oli ilus, päike sillerdas, seest oli soe.
Maarjamäe lossi juures kasse ja kotkaid imetledes jätsime miskipärast Falckimehele eriti vale mulje, et oleme ajaloohuvilised ja kipume miskipärast tema trajektoorile kui loss kinni on. Meie ju kõigest tahtsime kiisut mantlihõlma all soendada, et ta käpakesed lõpuks ometi sooja saaksid. Tagasiteel tundsime küll veidi puudust oma suurepärasest kakaojoogist, kuid juttu jätkus kesklinnani ka ilma selleta.
Kui me aga Kodakondsus- ja migratsiooniametisse Lille punase passi järgi läksime, ei tahtnud millegipärast sealt mõnusa radika äärest enam tõusta. Kaasa seda kahjuks ei pakitud. Kuna teepeale ühtki poodi ei jäänud, et Margitile külakostiks viia (no olgem ausad, me polnud ju kumbki söönud ja kõht oli tühi - äkki Margitil ei olegi meile muidu midagi pakkuda!?) ja bussipeatuses oli kaugeltki liiga külm, et bussi mitu korda oodata, otsustasime riski peale välja minna, et äkki on neil kodus mõni saiakonts ja tükike vorsti. Niisiis istusime nr 2 bussile ja sõitsime kuhugi pimedusse. Mingi aja pärast hakkasid aga kõik inimesed maha trügima ja saime aru, et see vist on meie peatus - just siis kui natukenegi soe hakkas! Kulgesime mingit maapinda mööda, mis ilmselt oli tee (ega me seda näinud küll) ja lootsime, et meie helkurid ikka helgivad ka ning jõuame lõpuks ikka õigesse kohta kohale ka. Õnnestus. Aga esimene asi, mis me Margitilt nõudsime oli tee tee ja veelkord tee. Reite distaalses ja säärte proksimaalses osas torkis keegi nõeltega - aga selle rohuks anti meile pleedid peale ja lõpuks oli kohe täitsa et mõnus!
Süüa anti meile vaestele külmetanutele ja pärast paari võileiba arvas ka Emma, et nüüd võib meile juba naeratada - nüüd, kus olime oma esimese nälja kustutanud ega tundunud enam nii ohtlikud.
Aga sellegipoolest on nüüd päris hea omas kodus oma teki all olla, arvuti kaisus. A külm on ikkagi.

Dinosaurustest ja asjadest

Eile sai vanemaks üks noormees, kes oli kunagi kõige vanema ja targem ja tugevam sõber, kes mul oli - tema käis juba ülikoolis ja oskas rääkida poliitikast ja täiskasvanute elust. Minu absoluutne veendumus oli, et kui tema veel laps oli, siis oli ta koduloomaks mõni brontosaurus või mammut. Ilmselgelt tõusid kõik koolitüdrukud trollis püsti ja andsid talle istekohta - vanemaid inimesi tuleb ju ikka austada.
Eilne fenomen oli aga see, et ma enam nagu ei tahtnudki seda dinosauruste teemat püstitada - sest teate, varsti võivad väiksed lapsed minule täpselt sedasama küsimust esitada. Veendumaks, et dinosauruseid siiski elus ei ole, tuli terve öö valvet pidada nii vaikses Kasvu 11/13 korteris kui ka vanalinna urgastes. Ei leidnud ühtki saurust ega mammutit, küll aga suures hulgas tubakasuitsu - pole ime, et saurused pommivarjenditesse peitu pugenud on. Talveunes nad vist ei ole?

Tänu meile on Danil nüüd uhiuus Norra sangadega kelk ja komplekt õhupalle, millest teoorias saab puudleid, hiiri ja lilli meisterdada. Ausõna, me mõned terved õhupallid jätsime sünnipäevalapsele ka meisterdamiseks - siis kui me leidsime, et klounid peavad ühed andekad inimesed olema... või oli meil lihtsalt punane nina puudu.
Tegelikult oli täitsa tore selliseid mõnusaid inimesi jälle näha - justnimelt neid, keda ma kunagi nagu tuld kartsin. Sest nemad olid liiga vanad ja targad. Mina aga lihtsalt üks uje kooliplika.

Sai ka Gruusia lumiseid nõlvu telepildist vaadata ja minusugusel tudengirotil tuli lihtsalt loota, et kunagi pensipõlves olen rikas ja suudan omalegi lumelauavarustuse soetada ja sellega mägesid vallutama minna. Järgmisel aastal saan heal juhul ainult laintes liuelda ja kujutada ette, et surfilaud on kelk.

Tegelikult oli eile üldse tore päev. See juba algas hästi. Nimelt oli haiglasse minnes õu juba jumalast valge. Arstide tuba oli nii mõnusalt tühi ja üksi patsiente vaadata ning neile analüüse määrata oli ka täitsa tore. Kella kolmest oli minu pediaatria tsükkel ametlikult läbi ja võis rahuliku südamega koju minna. Uuest nädalast ootab mind ees lastekirurgia - eks siis näe, kas lastakse tudengil konksu ka hoida või tuleb kannatlikult lihtsalt tarka nägu teha.

O tempora, o mores

.
Reedel käisin oma väikse sugulase (või tegelikult enam ei ole vist sobiv nii öelda, aga harjumuse jõud on suur) moeshowl Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Seal koridoris seistes ja noorte askeldusi vaadates tundsin mina, alatine pesamuna, end järsku vanana. Lisaks sellele tormas mu armas sugulane minust pidevalt mööda - no arusaadav tegelikult, tal ju igasugu sekeldamist ja orgunnimist. Aga see, et mu kaks täditütart mulle suurte silmadega otsa vaatavad ja tere ütlemata mööda kõnnivad - ja lõppkokkuvõttes ainult Ahto ära tunnevad - on juba iseasi. Ju ma saan siis miljardäriks. Novot, arstide palku ju tõsteti - äkki selleks ajaks kui mina tööle hakkan, on nad veel viis korda streikinud ja tõepoolest võib arsti palgaga rikkaks saada?

Koolilapsed olid väga tublit tööd teinud. Hästi lahedad kostüümed ja muidu igati korralik üritus - kaamera-majandus küll tuletas nati Blair Witch Projectit meelde, aga mis seal ikka.

Kui nüüd väga aus olla, siis kõik see tekitas natuke tunde, et tahaks jälle keskkoolis käia. Enam ju ei saa ajalootunnis sõbrannaga tähtsaid maailma-asju kirjateel arutada või teiste keemia kontrolltöö-ülesandeid lahendada...

Sellise nostalgiaga läksin siis eile koolikokkutulekule. Ja oh üllatust! Alguses olin jällegi ainus tüdruk! Kaks mu kirjasõpra on Hollandis, üks lihtsalt ei saanud tulla - ja ülejäänud tüdrukud on lihtsalt teadmata kadunud (türklastele mehele pole loodetavasti keegi veel läinud).
Tegelikult on täitsa tore aeg-ajalt oma klassikaaslased üle vaadata ja leida, et tegelikult ei olegi eriti midagi muutunud... Probleemid on ikka samasugused nagu kooliajal. Ja Allperet nähes tahtis käsi automaatselt vihikust mõnda tühja lehte tõmmata ja kirjutada: "Kirjuta midagi head!"

Lumilumilumilumi :)

.

Nädalavahetus algas ka seekord reedega... mille oleks hea meelega tahtnud hoopistükis maha magada. Aga ei lastud noh! Käisime Ahto ja Lille ja EKA Erasmuslastega Nokus ja Juuksuris (olgu-olgu, juuksuris käisin nii palju, et jõudsin tõdeda, et päris vahva koht, kuhu võib teinekordki tagasi tulla)

Laupäev möödus täielikus plaanide virr-varris, mille tulemusena jõudsime Lillega jalutama, meisterdasime puuviljakooki ja läksime Dani juurde Eurovisiooni laule arvustama - kohale jõudsime muidugi 2 viimase loo ajaks. Kui kunagi mingi lugu ära valitakse, küll siis seda ikka kuuleb ja arvustab tagantjärgi. See-eest saime Dani vaaritatud texmexi süüa ja omatehtud kooki ka maitsta.

Pühapäeval läksime Ahtoga metsa. Talverõõmusid peab ju ikka järgi proovima :)

Mingem üles mägedele

.
Nüüdseks olen 4 päeva vastsündinuid uurind ja puurind. Neonatoloogi minust võibolla siiski ei saa, aga juuube armsad on nad ikka küll! Aaaaga, suurtematega oleks äkki siiski parem. Tegelikult on vahel natuke masendav - või olen ma liiga noor ja loll, kes tahab veel maailma parandada ja võtab kõike, mida ta muuta ei saa, siiski liiga südamesse... Muidu julgen isegi neid allakiloseid pojakesi kuvöösist välja võtta ja veendun iga päevaga, et need konnapojakesed on ikkagi täitsa armsad olevused.

Aga mudu on tali täitsa tore. Eile pidin hommikul täiesti valgest pehmest puutumata lumevaibast läbi sumama, isegi kojamees polnud minust ette jõudnud :D
Niiet nüüd, mu kallid sõbrakesed, marss mäkke - ja kelgud-suusad kaasa! Ei ole siin midagi, et külm on! Peaasi, et süda soe!

P.S. Kui külm hakkab, tuleb pärast salsat tantsima minna, päris soe hakkab.

Ladina-Ameerika radadel

.
Äsjasaabunud külmal ja tuulisel talvel tuleb oma hinge kuumade latiino-rütmidega soojendada . DJ Sanantonio tegutses tänasel pühapäevaõhtul Kraalis. Sai näha, kuidas salsa-treenerid jalga keerutavad (ikka tõsiselt ilus on vaadata, kui inimesed tantsida oskavad!)... omal olid kahjuks või õnneks kamass-saapad jalas, niiet meie roll oli täna ülemiselt korruselt teisi vaadata ja vaikselt varvast või sõrmi muusika taktis liigutada.
Lisaks kõigele muule vahvale, tulid Paula ja Martin Täll kaaa! Siis meile näidati filmi Boliivia elust ja presidendi valimistest. Päris tore taanikeelne film hispaaniakeelsete subtiitritega. Oleks aru ka saanud, poleks meil Paulaga jutt praktika ja lõpueksami peale vast läinudki. Ei, tegelikult oli tore natuke sealset elu-olu ja kultuuri näha, sest tegelikult filmitegija natuke tõlkis ka - põhilisi asju. Ja tegelikult oli lihtsalt hirmus tore Paulat ka üle hulga aja näha!
Üks kordaläinud õhtu jälle kirjas.

Elu nigu muiste!

.
Ei ole sel päälinna-elul viga midagi, kusjuures.
Sel nädalal lõppes ära mu perearstitsükkel, mille jooksul sai nii üht kui teist tuttavat stetoskoobiga rünnata. Mu perearst oli lihtsalt niiiii tore inimene (MG lõpetanud ja sea-aastal sündinud - kuidas teisiti saabki olla? Pealegi, oleks ta mulle hindeks lausa 11 andnud), et kogu praktika aja ma käisin ka kodus ringi nagu väike päike. Niiet, võib juhtuda, et kunagi ühel ilusal päeval teen temaga koos oma perearstikeskuse. Vot. Nii palju siis pediaatriast! Saladuskatte all nii palju, et järgmine tsükkel on mul pediaatria, vaatame, mis juttu ma siis räägin ;)
Ja muide, sel ajal kui ma all lastearstide juures studeerisin, oli üks tore tädi jätnud personaalselt mulle Annekese sokulaadi ja oli nii pettund, et mina tal enam vererõhku ei mõõtnud - sest mind ju polnudki seal. No kuidas nad võivad nii armsad olla!?!

Sellise superhüperhea tujuga läksin Lille juurde veini degusteerima - natuke jätsime Margitile ka (ta küll puikles veidi vastu, niiet lõpuks pidime ikkagi ise teda aitama - me oleme ikka nii head sõbrad, alati ulatame teisele abistava käe). Kuna õues oli valge imedemaa, läksime vanalinna tuterdama. Nokus jäätisekokteili ei antud, pidime Pepsiga piirduma seekord. Isegi mitte Pepsi Lighti polnud neil pakkuda! Kahjuks pidime Margiti varsti õilsatel eesmärkidel koju saatma...
Suurest kurvastusest läksime Lillega džinni jahile - ja kui me 1 kokteili 2 kõrrega palusime, vaadati meid jube kummaliselt ja küsiti, et olete te ikka kindlad, et te teist ka ei taha. Oh ei, meil on ühine mure, niiet piisab ka ühisest klaasipõhjast! Seda enam, et klaasi asemel oli see lihtsalt üks plastmasstops.

Edasi viis meie tee Kehrwiederisse Orbiidile. Kui mitte arvestada seda suuuurt ja tumesinist templilärakat, mis meie randmetele tekitati, oli kõik just nii nagu peab. Piisaval hulgal tuttavaid, kellelt igast lahedaid asju kuulda; muusika, mille järgi sai rokkida nagu vanadel headel aegadel, kui me veel noored ja naiivsed olime; mõnus küünarnukitunne tantsuplatsil ja miljonidollarivaade lumisele raekojaplatsile (niiet vaadet nautides võisid vahel kohe üldse mitte tähele panna kui mõni tüüp sinu poole tantsima pöördus ja aru saades, et vist ei lähe õnneks, vaikselt tantsusaali teise nuga poole suundus).
Õnnelike ja rahulolevatena pöördusime pärast 3-tunnist tantsumaratoni Lille juurde. Kõik oli täitsa nii, nagu vanadel headel karutapeedi-aegadel.

Nagu vanad tavad ette näevad, tuleb peojärgsel päeval mõnusalt chillida - hommikune jäätisekokteil jäi küll kohvikusse, aga mis sest! Tatrahelbepudru kodujuustusalatiga on päris sama hea!
Tegelikult ma natuke rikkusin seda chillimisreeglit ja hakkasin oma tarkade paberimaterjalidega mööbeldama - ja läksin vahepeal pahameelsest herneks, sest nimelt on mul pooled tähtsad asjad kadund/äralaenatud/Ingmari voodi all kastis Tartus... Ainuke viis selle müsteeriumi lahendamiseks on minna Meerile ja Kadrile Tartusse külla ja nii muuseas Turu tänavalt läbi hüpata ja sealse elanikuga mõned teed teha.
Paha tuju läks õnneks siiski õhtu jooksul mööda - kui Ahtoga Schnelli tiigi ääres jalutades avastasime, et seal oli mingi jaanipäevasarnane värk toimumas, põletasid jõulukuuski. Muidugi tegelikult ei saa ma sellest tegevusest üldse aru - jõulud hakkasid ju alles nüüd, mis nad hullukesed neist kuuskedest ära põletavad? Nüüd tuleb teine ring salmide ja kinkidega teha! Enne polnud ju päris jõul, ainult ettevalmistus! Niiet marss uute kuuskede järgi! Ja salmid on nüüdseks selged, ma loodan? ;)

P.S. Aga ma viskasin täna Ahtot lumepalliga.

No sorri, aga jaanipäeva eelistaksin ikkagi pidada oma sõprade seltsis!

.
Meie kullakallid kursakaaslased on miskipärast pähe võtnud, et meil kellelgi ei ole väljaspool arstiteaduskonda mitte ühtegi sõpra - nojah, me ju nagunii õpime koguaeg, kellel siis ikka aega seltsieluks jääb! Mu meilboksi tuleb mitmeid ja mitmeid kirju lõpupeo ja aktuse ja igast muude tähtsate asjade kohta, mis seostuvad Hippokratese vande ja MD kraadiga... Nimelt 22.juunil saame me kõik oma paberid (mis tähendab, et ma saan varsti-varsti täitsa oma templi!!!). Tore küll, et jaani-ajal saab kohe mitu pidu. Millegipärast tahetakse kõik mu illusioonid rikkuda ja teha kahe peo asemel üks! Miuke pättus! Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et üks lõpupidu jääb mul pidamata... Ma pole iialgi arvanud, et mu ainsad sõbrad peaksid olema klassi- ja kursusekaaslased (ma ei eita, et nende hulgas on mul vägagi häid sõpru, kellega jaani peaks küll... aga kas see tähendaks, et ma võin kõik oma sõbrad lõpupeole ka kaasa võtta? Sellisel juhul poleks nagu vigagi, alati saab suure lõkke kõrvale teha oma väikse ja mõne Sovetskojega sinna ümber kolida)

Peale selle on elu ilus ja igast lahedaid üllatusi täis.
Ja kuigi mulle hakkas vaikselt tunduma, et Tallinnas on igav ja kõnida ei lasta (kuna alati on sind ootamas mõni kohvi, mis muidu eest ära jookseb, või oht, et salsa tundi alles tunni lõpuks kohale jõuad... niiet ikka pead neid inimestest kubisevaid sarvilisi kasutama selleks, et ikka kiiremini saada... Tartus mul küll kunagi kuhugi kiire polnud... ja jõudis veel palju rohkem teha - Tartus vist on aeg aeglasem)
Ja näed - juba ongi kell kaksteist ja kuna need arstid-pätid ikkagi streikida ei suvatsenud, pean mina homme kell kaheksa null-null jälle polikliinikus istuma ja targa näoga noogutama...

S novom godom!

.
Eile sai igast ägedaid asju tehtud. Meie päev Ahtoga algas road-tripiga Laulasmaale. Otsisime uusi viise, kuidas võimalikult aeglaselt 35km vahemaad läbida. Selleks tuli tutvuda erinevate Õismäe teedega, inspekteerida kohalikkude poodide müügivalikut ja degusteerida Keila-Joa rummikooke (mida kaunistanud kookoshelbed siiani mu kollase koti põhja kaunistavad) - nendes on suisa värvilised küpsised sees! Teeb kõikidele Tallinna-omadele silmad ette!

Pärast tunnist retke Harjumaa lörtsistel teedel jõudsime Laulasmaale. Ja tõesti-tõesti, autoga ei saagi Spasse sama teed pidi, mis jalgsi!
Aga jah, Laulasmaa on ikka provints, mis provints - isegi basseini ei osata pikemat teha kui 25m! Talina-inimestel hakkab ju pea niiviisi ringi käima! See-eest on neil välibasseinis jääkülm vesi, peale mida tuleb kiiresti-kiiresti pisikesse mulisevasse vanni joosta, et soe hakkaks. See pisike mulisev vannike võiks täitsa oma suvila õues olla - niiet järgmise suve salaplaan on seda vannikest nii 500m võrra nihutada. Peaks ju võimalik olema küll, või kuidas? Ega ma varastaks - ma laenaks ainult suveks...
Üleüldiselt pole paremat laupäevahommikust tegevust kui paar tunnikest vees liguneda ja seejärel infrapunasaunas soojeneda.

Kui juba priiskamiseks läks, siis tuleb seda ikka täiel rinnal harrastada! Peale sellist mõnusat päeva meile ju ometigi kodune ema tehtud supp ei kõlba! (mitte, et mulle ei meeldiks oma kalli ema söök - nii mõnus on tegelikult praksist koju tulla ja külmkapist kolmekäigulise lõuna leida... et ei oska enam valida, mida võtta ja mida jätta) Käisime uudistasime Tallinna restoraanides ja leidsime, et pisike"Toscana" Vene tänaval on meie jaoks just see kõikse sobivam. Ega ma tegelikult ei osanudki valida, miukest imetoitu võtta - sest lõunase rummikoogi kalorid olid ammu juba ujudes õhku haihtunud. Ma nüüd ei tea, kas asi oli tühjas kõhus, või oli see toit seal tõesti nii hea - aga kunagi tuleme sinna kohe kindlasti tagasi ja proovime ülejäänusid asju ka. Väikseks vihjeks, et kastanikooki ei maksa tellida - sest kastanit oli seal ainult pool...

Nii siis algas meie vana-usuliste uus aasta... või siis lihtsalt meie uus aasta :D

Tengo algo muy bueno

.
Oi milline rõõm! Minu paberimäärimismasin söötis mulle täna ette kolmkümmendseitse lehekülge puhast tarkust, mille mu pisike peake peab 7. juuniks tegema selgeks kui seebivesi. Oo ei, tegu pole lihtsalt tarkusega, vaid pigem vihjetega, kuidas targaks saada. Nüüd nad siis seisavad ilusti-kenasti mu lauanurga peal kui loomuliku interjööri osa, mille pealt aeg-ajalt tuleb tolmu pühkida ja parematel päevadel ka vaadata, et oi kui ilusaid asju siin maailmas ikka tehakse.

See-eest, 22. juunil nii peale kella 12 võib hakata vaikselt jaanipäevaks valmistuma - jaanikul tuleb ikka mõttetu kila-kola ära põletada. Selleks ajaks olen oma kolmekümmet ja seitset lehekülge juba piisavalt imetlenud ja võivad teised juba allergiseerivalt tolmused olla. Sellist loomaaeda ei tohi küll kodus pidada!
Ah jaa, mu isa lubas pekipirukaid ka sel puhul. Peab ju võimalust kasutama - pärast seda on tütar äkki liigselt ninakas ja hakkab oma kõrge eneseteadvusega mõndasid steroole narrima, ütleb et on koledad teised.

P.S. Avastasin täna, et vurri kehas on päris raske olla. Niiet, kulla lapsed, halastagem oma mänguasjade peale - ka neil on raske elu... eriti kui sa oled vurr ja pead muudkui igat pidi keerutama. Espetsiaalselt raske on aga algajatel vurridel, nendesse peaks suhtuma erilise hoolitsusega ja vajadusel juhtnööre jagama.

Uuel aastal uue hooga

.
See 2007 paistab tulevat üks hiiglamalt tore aasta. Iga päev juba tervelt 3 päeva järjest on olnud nii palju suurepäraseid juhtumisi...

Sellel kõikse esimesemal päeval kimasin TTÜ parklas siukseid ringe tehes, et valvur pidi oma pisikese taskulambiga vaatama tulema, et kesse seal niiviisi tiirutab ja kas tal pea rimgi ei hakka käima. Õnneks on mul ikkagi nii palju autosõidu annet, et talle päris otsa ei sõitnud.

Teine päev üllatas mind mu elu esimese salsa-tunniga. Kellegi varvastel ei tallunud, minu varbad jäid ka terveks. Võibolla saab enne Ladina-Ameerikasse minekut nende rahvustantsu isegi selgeks.

Aga kolmas päev on niisama äge - sai natuke nohusid parandatud ja muidu tarka nägu teha. Nii tore, kui selliseid toredaid juhendajaid ikka leidub :D

Kahjuks mahub nendesse päevadesse ka üks meeletult kurb sündmus (nimelt sain teada, et mu sõbranna vanaisa, kes mulle lapsepõlves ikka kommi ja ekstra küpsist andis ja oma heasüdamlikkusega kõiki lapsi võlus, naeratab meile sellest aastast pilve pealt...)
Puhka rahus!

Tartu-elu viimased päevad

.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.

Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.

Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!

Rohelised jõulud

Jõul 2006 tuli eriskumalisel moel. Jõululaupäeva hommikul ärkab papa Parker üles ja kuulutab oma tütrekesele, et maal jäi toomapäeval muru niitmata ja auto pesemata. Nii tõttasid papa ja mamma Parker tänasida toimetusi tegema ja lindudele jõululauda katma. Aga õigus. Lindudele ei olegi vaja lauda katta, nende jõululaud on juba suvest saati kaetud olnud.

Enne jõulu-nuuma kui päkapikud veel kõndida jaksasid, tuli jõulurõõmu viia ka neile, kes jõululaupäeval üksi kodus küünalt põletavad. Jõulud on ju ikkagi andmise aeg...

Lisaks andmisrõõmule, ei tohi unustada, et tegelikult on perekond see, mis on tähtsaim üle kõige. Vahel võib see soe tunne ületada ka lapseliku ootusärevuse ja saamisrõõmu - nimelt jõuluvana ja ta kingikoti. Sest mõnel aastal läheb ka nii, et kõik tõesti lubadusest, et sel aastal kinke ei tee, ka kinni peavad. Ilmselt see jõuluvana ikka mõnda porilompi ära uppus või ajas aastaajad kliimasoojenemise tõttu sassi. Sellele vaatamata võivad jõulud olla imelised...

RAHULIKKE JÕULE TEILE KÕIGILE, MU KULLAKESED!!!

P.S. Kui nüüd kõik väga ausalt ära rääkida, siis kõik jõuluvanad ka ära ei eksinud. Niiet nüüdsest olen igati varustatud väikeste printsidega :) ja jään ootama väikse veidra mehikese härra Huu külaskäiku

Veel koolilaps

Mingi imelik värk on. Mul on homme viimane koolipäev. Muidugi käib selle juurde pisiasi, et homseks peaksin teadma kõike kuulidest-haavlitest-kirvestest-ja-nugadest, autodest ja rongidest, nööridest ja kõigest muust huvitavast. Seda ma otseloomulikult ei tea - aga lähen panen oma loomuliku intelligentsuse proovile. Vat nüüd on kahju küll, et nii korralikus sõpruskonnas üles kasvasin. Oleks ikka mõni pätt ka olnud, vat kui lihtne siis oleks!
Lisaks sellele, et kool otsas on, saavad kõik kasekese ja mõmmikommid ka kohe otsa. Täna pidin terve käterättide kuhila läbi tuulama selleks, et seda väärtuslikku mõmmikommi saada. Head lapsed ikka saavad kommi ju!
Ahjaa, nüüd peaks veel mõne ilusa poisi ka ära rääkima, sest tegelikult ka on jube tore hunnikuteviisi tarkust ja muidu lahedat kraami Tartu-Tallinn manteel sõidutada. Onja? ;)

Varsti saab piparkooki!!! :D :D :D Katsuge te mulle midagi vastupidist väita!

...oma hinge eest tuleb hoolt kanda

Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.