Raindrops are falling on my head...

Hmmm... meil siin sajab iga 6htu, p2eval on palav, hiljem on vihmast ja m2rjast kylm... nii on enamik meist omale mingid k6had-nohud kylge hankind.
Vaikselt 6pime keelt, suhtleme k2te-jalgadega.
N2dalavahetusel k2isime ookeani 22res (mis ei olnud kyll v2ga ilus ookean), aga p2ris tore oli. Saime linnas grupiga kokku - olin taas nagu koolilaps, keda ema k2ek6rval aktusele viib. Grupp on tore, aga... ma olengi k6ige vanem! Ma ju pole siukse asjaga harjund!!! V2hemalt olen leidnud yhe belga tydruku, kes on 23 ja 22rmiselt tore. &ppis biomeditsiini - loomulikult peab tore olema! :P
Sai hulganisti salsat tantsitud kuni kella 4ni 66sel. Ajavahe annab nati tunda, sest kella kuuest on silmad plaksti lahti.
Jaaa! Ma n2gin muru peal sibamas yht p2ris iguaani! Laiskloomi maja trellide kyljes rippumas pole veel kohanud, aga kyll j6uab seda ka ;)

Kohal!

Niisiis olen eluga j6udnud Costa Ricasse. Siiamaani olen ma oma aruga tulnud lihtsalt paariks nádalaks puhkama, eks náis kas see tunne yle ka láheb...
Lend oli rahulik, aga pikk. Siiamaani isme maitse suus. Ja neil on veel miski imelik komme 66sel inimesi 3 korda toita. Ma ei tea, kuidas mujal maailmas - aga minu maailmas inimesed 66siti magavad, mitte ei s66.
Juba lennukis avastasin, et hispaania keelest v6ib ju aru saada, aga katsu sa pidevalt istuda nagu tummahammas, táitsa tyytuks láheb l6puks... Aga kui ma tagasi tulen, oi kui mui bien ma hablan espanjooli! Sest nimelt on mul aega tápselt 3 nádalat keel endale selgeks teha - sest mu siinne páris perekond ei ráági s6nagi inglise keelt. Aga m6lemad pered on oioi kui vaffad!
Praegu olen 3 nádalat yhe naise juures, kes on t66tanud sotsiaalt66tajana kogu oma elu. Praegu on ta pensionil juba, aga teeb vabatahtlikuna igasugu ringa: narkomaanidele, HIV positiivsetele, raamatuklubi jms. Igaljuhul olen leidnud endale ilmselt inimese, kelle tiiva alla pugeda ja HIV teemat edasi arendada.
Naise abikaasa on haldusjuhtimise professor ylikoolis - no náete! siin ka neist juhtidest rahu ei anta! ;)
Muidu náeb programm ette, et homme láhme randa asju 6ppima ja siis 3 nádalat 6pime keelt ja salsat :D vuhuuu! Elu nigu paradiis ju!



Vasakul on mu tulevane pere :)

Kiire on, muideks

Et kõik asjad kompaktselt kokku võtta, võib algatuseks mainida seda, et tundmatus kohas vettehüpped on veest välja tulles äärmiselt ülendavad. Kui sa oled aru saanud, et sa saadki päriselt hakkama. See käib selle suve kohta... ja loodetavasti ka kogu tulevase aasta kohta.
Igaljuhul olen ma põgusalt algust teinud juba turisti-eluga. Nimelt käisime eile Margiti ja Lillega nigu pariisi suvitajad kunagi suveniiripoode läbi kammimas. Päris turisit-mõõtu me vist siiski välja ei andnud, sest müüja-tädi pakkus meile ise allahindlust - ei pidanudki kauplema hakkama (mitte, et me oma eestlaslikus ujeduses seda üldse teinud oleks). Muidu oli kõik täitsa superluks, ainult et Sipsiku pood oli kinni! Kuidas nad võivad! Mina oleks kohe mitu-mitu sipsikut ära ostnud ja siis nemad on kinni!
Aga muidu on mul jube-vahvad sõbrad, kellest on kohe täitsa kahju lahkuda. Üldse on kurb kõik armsad siia maha jätta - aga kahjuks mul nii suurt pagasit ei ole, et kõiki kaasa võtta... Mis tuletab vaikselt meelde, et oleks viimane aeg minna ja vaadata, mitu asja mul kaasa vaja võtta on...

Liisu da hajameelne

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kasvavad viimasel ajal asjad üle pea.
Kõigepealt, ma ei viitsi enam kella kaheksaks tööle minna. Magada ju tahaks kaa.
Ja siis olen ma maadelnud igast paberivärgiga, et mind Costa Rica piiri taha ei jäetaks. Vahepeal hakkas tekkima tunne, et mind jäetaksegi lennujaama nagu Tom Hanks Terminalis. Nimelt pean ma kuidagi tõestama, et ma pole kriminaal. Eesti keelt nad seal mõistagi ei jaga, inglise keelestki jääks väheks. Pidin oma hispaania keelsed dokustaadid tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil kätte saama, kuna tõlk oli enne puhkusel. Siis selgus et tõlk läks nati pikemale reisile ja tuleb augusti alguses. Ja siis selgus, et reis on suisa nii pikk, et ta ei tulegi tagasi. Ja siis tõlkebüroosid läbi helistades selgus, et a) Tallinnas ongi ainult üks hispaania keele tõlk, kes on augusti lõpuni puhkusel, b) kõik hispaania keele tõlgid on kambaga Spaaniasse põrutand. Igaljuhul sain 19 korraga lõpuks selle ainsa koha kätte, kust mind aidata saadi.

Siis peab üldse igast asju veel ajama, niiet mul on täiesti vaja märkmikku, et iga päeva tegemised üles kirjutada - sest muidu ma lihtsalt käin ja hõljun ringi ega tea ööd ega mütsi sellest, mis ma nüüd jälle tegema pidin.
Aga pole hullu - see on mööduv nähtus :D

Kontserdi-elamused

Paistab, et ma olen ikka üks parandamatu diskopepu. Nimelt meelitati mind räpikontserdile.. no mina siis lootsin, et ikkagi ju välismaa artist, et siis saab kärtsu ja mürtsu ja ilmatumasuurt lava näha.
Nujah, kui me laululavale jõudisme, siis oli seal täpselt sama suur lava püsti, nagu suvetuuride ajal ikka. A la kui Nexus või 2 quick start suviti ringi tiirutavad.
Soojenduseks oli 50-sendisele miski keskkoolitidrikute bänd, mis kõlas kahtlaselt Nexuse moodi. Tanstutüdrukud sebisid ka oma äranägemist järgi taustaks.
Siis oli A-rühm. Hip-hopi fänn pole ma kunagi olnud, aga pole hullu ka. Mõni lugu pani isegi jala tatsuma.
50-senti ise pidi vaeseke sinna väiksele lavale ka ära mahtuma. Ta muusika mind just väga ei seganud. Vaatasin hämmingus, kuidas kõik mu ümber hullusid ja kätt viskasid. Üritasin siis ise ka sellest monotoonsusest mingit rütmi leida - ei saa ju keset hulluvate inimeste massi seista nigu puunukk.
... nujah, mis te haigest inimesest ikka tahate... köha ja nohuga ei ole tõesti tore rokkida muusika saatel, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi...
Igastahes meeldis mulle A-rühm vaat et rohkemgi, mis sest, et nad mööda laulsid.

P.S. ma tahtsin õnneloosist Sipsikut võita, aga sain hoopis vihiku - jumal tänatud, et mul oli kängurutaskuga pusa, kuhu see ilusti ära mahtus. Ja õhtu jooksul läks mul isegi seda vihikut vaja - nimelt sain üles kirjutada ühe armsa töökaaslase aadressi, et talle siis soojalt maalt palavaid tervitusi tulevikus saata :D

Mitteüldse sinine kolmapäev

Täna hommik on kuidagi hästi alanud :) Kaal näitab veel vähem, Kostariikast saadeti meie perekondade kohta infot ja musi sai ITK-sse tasuta kohale. Täna võib ju kohe loteriipiletit ostma joosta!
Mul on suisa kaks peret seal. Üks on kuni septembri keskpaigani - kui meil hispaania keele tunnid ja muu säärane toimub. Kui 17. septembril mu pärisprojekt algab, siis lähen ka pärispere juurde.
Mul on seal täiesti oma tuba :D ja lisaks nendele pärdikutele, kelle ma sealt endale toon, ja ämmelgatele ja kekodele, kes ilmselt nagunii mu tuba okupeerivad, on mul ka päris koer!
Mu isa on 63-aastane pensjunäär ja ema 53-aastane sotsiaaltöötaja. Õde oleks mul muidu ka, aga tema põrutab septembris Euroopasse õppima. Ja kuni jaanuarini on mu kompanjoniks veel üks välismaalane, Hilde.

Eesti suvi

Paistab, et mulle kohati hakkab vaikselt kohale jõudma, et täna kuu aja pärast istun ma ilmselt paanikas kuskil Costa-Rica lennujaamas, võitlen liba-taksojuhtidega ja üritan õigeid inimesi üles leida, kes mind mu tulevase "pere" juurde viiks. Hispaania keele õppimiseni pole hästi nagu ikka veel jõudnud. See-eest peab vist hakkama tegema graafikut, et millal ma kellega kokku saan. Sest kõiki tahaks ju veel enne minekut näha - niiet pange varakult aeg kinni ;) teate ju küll, ravijärjekorrad on pikad :P

Igaljuhul olen ma vaikselt igast Eesti-tegevustega algust teinud.
Nägin üle hulga-hulga aja oma kallist Etut ja Kadrit ja veel igasugu toredaid inimesi, keda võiks sagedamini näha. Kergelt tuli jälle selline keskkooli tunne peale. Nagu istuks Etuga saksa keele tunnis ja soendakks üksteise käsi, sest teatavasti on meil mõlemal kogu soojus kätest otse südamesse läinud.

Margiti ja Lillega naistekat ei ole veel õnnestunud teha, aga peole vähemalt jõudsime. Ja jummala super-mutant oli! Kubises tuttavatest, nagu alati.

Aga et piduse peaga miskit kasulikku ka teha, jõudsime nädalavahetusel veel Paldiski poolsaart avastama. Ja kui ma sel suvel olen tõelist Eesti suve näinud, siis oli see just seal! Igast erivärvi lilled õitsesid ja lõhnasid nii, et oleks terve aasa ära nuusutanud. Ritsikad siristasid ja päike lõõmas - nii, et mõnel meist olid lausa valged sokid ja punased sukad jalas ;) Täitsa tööpäeva jagu kondasime ringi ja lõpuks olime nii näljased, et oleks kasvõi purksi pintslisse pistnud. Lõpuks saime ühe vene vanaema käest oma viimaste pennide eest pikkpoissi, pelmeene ja suppi. Ja oioi kui hea uni pärast kõike seda tuli!
Igastahes võiks selline tegevus retsidiivne olla :)

Minu pere ja muud loomad

Teatavasti olen ma nagu pajuvits, mis läheb täpselt sinna suunda, kust tuul parasjagu puhub. Sain nimelt järjekordse hullumeelsusega hakkama ja esmaspäevast alates olen ma perearsti asendusarst - peaagu niikauaks, kuni tuul lennuki tiibades mind üle ookeani puhub. Aga millegi eest pean ju need ahvipärdikud Eestimaale smuugeldama ja üldsegist tuleb Panama kanal oma silmaga üle vaadata ja ooo! ärgem unustagem Brasiilia sambakarnevali! (nujah, see vist jääb esialgu unistuste tasandile, aga keegi pole mul kunagi keelanud unistada). Ja surfitunde ei anta ilmselt ka sealmail siniste silmade ja paari ripsmelaksutuse eest. Raftingust rääkimata.

Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.

Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!


Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.

Känksid

Veel koduloomi

Mu tulevaste koduloomade pagas üha täieneb :D Siukse looma võtan omale kaa! Ja Ahtole toon piraajad.
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!

A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."

Kuidas mumm joobnud oli

Istud suvila ees rannatoolil, sööd emaga jäätist ja naudid elu - mis võiks olla parem! Muidugist, viimase 10 aasta jooksul pole see tegevus pooltki nii mugav olnud, sest kesse ikka tahab istuda keset varemeid? Nüüd istud küll keset ehitushunnikuid ja telliskivitolmu, aga teate kui kiiresti niiviisi punakas-pruuniks saab! Nii ilusat telliskivi-nahka pole kellelgi teisel ;) Ja pealegi, jäätis ongi just kõige parem väikese kivitolmulisandiga!
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!

P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)

Lubage esitleda - dr.Parker

Miskid päevad tagasi vandusin nigu maa must - mille tulemusel on mul nüüd päris mitu tähtsat paberit, mis lubavad mul inimeste kallale minna.
6 aastat ponnistusi ja pidevaid "ma ei saa peole tulla, ma pean õppima" on nüüd läbi. Varsti hakkab uus eera: "ma ei saa peole tulla, ma olen valves." Seniks aga, kui toimub aeglane üleminek, tuleb aga võimalusi kasutada - jumal teab, millal jälle saab? Tegelikult oli selle 6 aasta kõige suurem katsumus lõpuaktuse ajal - nimelt, et nende hirmkitsaste ridade vahelt ilma teiste jalgade otsa komistamata ja teiste varvaste otsas tallumata Asserini jõuda ning seejärel allkirja anda nii, et tagumikuga kaamerasse ei jääks. Nende varvaste osas ma ei kommenteeri, aga muidu läks vist korda.

Mõned roosamanna pildid ka:

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.

Kuidas ma täna blond olin

Muidu oli täna täiesti tavaline päev. Naistel on ju täiesti loomupärane aeg-ajalt juuksuris käia. Minu tänane juuksuriskäik lõppes paraku sellega, et panin kihku-kähku päikseprillid ette, et keegi mind jumala eest ära ei tunneks - ja lippasin lähimasse poodi emergency-juuksevärvi järgi. Nimelt oli minu juuksuril kahtlane arusaamine heledamatest peenikestest üksikutest salkudest... sest minust sai ehtne nõiaella - see, kes 101 Dalmaatsiakoertes figureeris... pisut teise värvigammaga küll, aga nõiaella siiski. Ma poleks iial uskunud, et minu juuksed võivad nii blondid olla! Olin ülepeakaela punase-valgekirju nigu väike venelane :D
Aga tegelikult, mu oma metalne kartul oligi juba liialt võimust võtmas - saigi ennast jälle mahhagoniks, mõne leekpunase lisandiga ;) Ja sain kordki elus olla blond ja sinisilmne :D

Ma leidsin Eestist Ruanda!

Vuhuuuu! Ma olen nüüd ära nummerdatud :D ja kui tahan, saan varsti asju tembeldada ilusa ümmarguse templiga, millele on kirjutatud minu nimi ja ütleb: arst

Ja muidu on ka elu lausa supöörb! Sain oma armsa Lille kätte ja nüüd võib taas minna piduchillgrill lainele - sest meie saame ju nädala sees ka teha kõike, mis hing ihaldab :D oi, kuidas ma armastan seda vabainimese elu! Ja pealegi on meie peakokk nüüd ka Eestis - ja daamid saavad taas veini nautides vaadata, kuidas mehed neile kokkavad.

Eile tehes tsikituuri Viru keskuses, tõdesin, et igal teisel seelikul oleks potentsiaali saada minu omaks, kui ainult pangakaardi krediit oleks lõpmatu. Seelikumaailmale pani punkti, uskuge või mitte, Tallinna Kaubamaja Toidumaailm, kus la piccola Liis hullus täiega ja põrkus rõõmust üles-alla nagu põrkepall. Bananabeer, bananabeer :D Mõelda vaid - ma ei peagi minema Ruandasse bananabeeriga kubuzima buacutama! ...kuigi, kui nüüd aus olla, siis mu kalli ruanda sõbra seltsis oleks mitu korda parem klaase kõlistades "kubuzima bwacu" öelda - tema oskaks vähemalt vastata ega vaataks mind kui hiina keele algajat! (ja üldsegist, see polnd üldse see, belgias tehtud oopis... aga jube hea ja magus ja banaanimaitsega - see peaks kõik ütlema... mina, kes ma õlut ei joo, eksole)

Elu lihtsalt ON ilus :D

All is well that ends well

Kui ma oleksin üleeile oma julguse ja kurbuse kokku võtnud, oleks siin seisnud üks pikk kiruv kiri sellest, kuivõrd paganama raske eksami nad meile korraldasid! Tõsiselt oli see meie meelest kaugel üldarsti võimekohasest eksamist. Niisiis olin ma täiesti kindel, et tuleb üks "D" või "E" ära, muud siin küll loota ei ole. 50 küsimusega 200st tegin bingolotot. (ja teate, lotovõitja kätt mul pole, sest mul oligi 49 vale vastust)
Õnneks läks aga kõigil halvasti :D Ja seetõttu olid hinded päris head ja mina sain hoopistükkis "B"
Ütleme nii, et kui ma arstiteaduskonna sissesaamise pingeskaalas olin 36. kohal, siis jätkasin traditsiooni ja olin oma punktiarvult ka nüüd 36. kohal :) Niiet võib öelda, et suvi on alanud!!!

Minu sõbrad

Viimasel paaril nädalal on minu sõpradeks olnud:

must kohv
piimaga kohv
cappuchino
energiajook
energiajook strong (uskuge või mitte, aga selline asi on olemas!)
sossa soola lait
...ja no tegelikult on sokulaadis ka mõned kübemed kohveiini

ja teate, peale kõike seda on päeval uni niiiii magus! ainult et ööseks ei jätku teist :(

Õppimise rõõmud

Olen avastanud, et mõnes mõttes on see õppimine ikka üks äärmiselt hea meelelahutus. Nimelt üllatab sind iga natukese aja tagant mõni pisiasi ja lisaks sellele tuleb iga ainega meelde mõni seik ajast, kui "rohi oli rohelisem ja taevas sinisem." Justkui õpiks ajalugu :D
Ja see inimaju on ikka ka hämmastav! Enamasti tundub, et kõik on kuidagi loogilisem kui ennevanasti tundus. Samas on mõni asi jälle selline, et sa tead, et 3 aastat tagasi oskasid sa seda teemat unepealt... Patogeneesid, etioloogiad ja tekkemehhanismid polnud mingi probleem, igast morfoloogiatest rääkimata. Nüüd vaatad hämmingus, et kas tõesti sellised asjad olid ka... Igast retinopaatiate staadiumid ja maakulite generatsioonid olid ju käkitegu!
Teine asi... ma vaatan, et ma pidin kunagi ikka pagana tark olema. Oma väikse valge käega olen igasugu tarkusi kokku kritseldand, niiet ise ka imestan! Isegi Shentoni joon, millest kogu kursus polnud kuulnudki (ja mina kaasa arvatud, nagu ma kaljukindlalt raiusin), oli täiesti olemas!
...ja eriti tore oleks, kui need tarkused kõik mulle eksamil ka meeles oleksid... muidu vaata nagu iina keelt!


P.S. Hehhheee, mida ma oleksin 9.klassis sellest kõigest arvanud, mil minu meelest oli täielik diskrimineerimine see, et pidime lõpueksamiks 40 topicut selgeks õppima (a la My hobbies, My family ja My friend). Täielik õudukas oli see ju! ;)

Teateid rindelt

Päevanael: käisime Meeriga kardioloogia materjale paljundamas ja sattusime siukse jutuka noore neiu otsa, kes imestas irmsasti, et mis me nii raskete materjalidega teeme. Kui jutu käigus nii muuseas selgus, et meil lõpueksamiks õpimine käimas ja juba 6 aastat koolis käidud, oli neiu üllatus missugune: "Mis te läksite 15-aastaselt ülikooli või?"

Enne seda tahtsime tegelikult eelmise aasta eksamiküsimusi paljundama minna (me nimelt arvasime, et meil need on). Aga meie paljunduskoht oli suisa kinni! Üks mees oli ka just sel hetkel paljundama tulnud ja lubas meid lahkesti Sõbrakeskusesse paljundama viia. Ainult et teepeal avastasid tsikid, et tegu pole üldsegist mitte nende asjadega, mis neil vaja on - seal oli ainult tühipaljas traumatoloogia!

See selleks. Muidu olen ma väga ontlik tütarlaps olnud, korralikult konsultatsioonides käinud ja puha - lootuses, et äkki saab targaks. Iga konsultatsioon on siiani olnud väga erinev - on selliseid, kus sulle tõepoolest 45 minutiga tehakse selgeks kogu õppeaine, mida muidu oled nädalate kaupa tuupinud; on ka selliseid, kus õppejõud unustab ära, et tudengid teda ootavad... ja jõuavad pool tundi hiljem toksikatsiooninähtudega kohale; on ka selliseid, kus õppejõud on äärmiselt meelitatud, et terve 6. kursus on tunniks ajaks teda vaatama tulnud ja nii ta siis räägib... endast; on selliseid... äärmiselt vajalikke ja asjakohaseid konsultatsioone ja siis veel mõningad siuksed pool-asjalikud, pool-mõttetud.

Muus osas võib nentida fakti, et 30-kraadine palavus tekitab tõepoolest aju ülekuumenemist ja no siis ju ometigi ei saa õppida... külm dush 24h ööpäevas tundub palju ahvatlevam.

Suverõõmud

Istun mina oma Tartu kodus (mis minu jaoks ikka veel et kodu on, mis sest et tegelikult kirjeldaks mu siinolekut paremini nahhaalne sissetungimine õppimiseesmärkidel) ja tunnen, et kuidagi irrmus palav on. No kohe nii palav, et kohvi joomine on vastunäidustatud. Nojah, kun tegemist oli siiski suhtelise vastunäidustusega, siis otsustasin proovi teha. Tulemuseks oli see, et ma kohe ilmtingimata pidin oma psühhiaatria lugemismaterjalid kõrvale panema ja jooksuga-jooksuga kaltsukatesse normaalsete riiete ja jalanõude järgi tormama.
Miskipärast on kõik vahepeal muutunud. Kui vanasti, ükskõik mis kaltsukast sisse astud, vaatab sulle vastu hunnik toppe ja pluusikesi... siis seekord mitte kui üht! Kõik olid miskid sünteetikad või lihtsalt koledad. Aga ma ei andnud alla ka - lippasin läbi viimse kui ühe lähikandi kaltsuka ja lõpuks tulin ikka sõjasaagiga tagasi ka. Ilma pluusita küll. See-eest on mul nüüd lahtised jalanõud (niiet nüüd ei ole Kadri ainus, kes pidevalt plaastripakk näpus ringi lippab) ja seelik on ka. Noh, asi seegi ju!
Ja mu suverõõmudest veel niipalju, et ainuüksi linnas ringi lippamisest on mul täitsa joodikurandid olemas. Ja jalgadel rakud ka muidugist. Niiet, TERE SUVI!!! Vuhuuuuu!