Eile mõtlesin, et aitab sellest "homsest hakkan korralikuks"-jamast. Tuleb kohe hakata. Nii ma siis võtsin kell 11 hommikul oma kardioloogia mapi välja ja hakkasin lugema, mis head seal kirjutet on. Iga sõna veerisin kokku nagu tubli koolilaps kunagi. Poole üheks arvasin, et on juba korralik oldud küll, nüüd võib natuke veel magada. No ja peale magamist oligi varsti juba lõuna käes. Siis tuli veel pool päeva tegeleda mõtlemisega, et nüüd ma lähen ja loen veel natuke sõnu kokku. Kolmandal leheküljel jäin enne pooleli vist. Nu ja nii ma siis mõtlesingi, kuni mõtlesin välja, et nüüd on vaim küll piisavalt vaevatud, tuleb keha ka vaevata - no, et nii balanksis ikka püsida.
Meelitasin Efka ja Jarmo rulluisutama. Mul ju uued vinged roosad Fila kaitsmed, on millega kekutada :) Kakumäe rannas oli uskumatult ilus, kui päike loojub ja inimesi ei ole. Muidugi, kui välja arvata üks paarike, kes pulma-aastapäeva pidas ja selle vabandusega ka politsei poole pöördus, kui teine neile valesti parkimise eest tulesid vilgutas.
Tegelikult, kui nüüd hästi järgi mõelda, siis on praegu nii uskumatult hea ja rahulik - raha ei ole, kesklinna minna ei saa, alkoholi ei müüda, mul sel nädalavahetusel kedagi kodus ka pole... lihtsalt istu ja tsilli... ja õpi...
No tegelt on nati kahju ka, et siuke tudengirott olen. Sest täna selle asemel, et Margiti ja Airiga ujuma minna ja alles siis pontsikubaaris kulutatud kaloreid taastada, pidin mina leppima ainult pontsikubaariga - ja ainult pooliku tassi piparmündikakaoga, tervet ei antud.
pühapäev, 29. aprill 2007
reede, 27. aprill 2007
Mis nad siis tulevad meie hoovi peale kaklema...
Miski on mäda siin Eesti riigis. Eile käisin mina omale lõpukleiti ostmas ja vanaemale süüa viimas. Istusime ja jõime siis Kentmanni tänava 7ndal korrusel teed, kui parasjagu mingi helikopter akna tagant mööda vuras. Nujah. Ikka juhtub ju. Iga päev sõidavad kopterid akna tagant mööda.
See selleks. Kõht täis, kleit ette näidatud - aeg koju minna. Ei lasta. Trollid ei vii. Ema mul lausa sõjakoldes Luise tänaval. Tema ka koju ei saa. Olekski sõjavangi jäänud, kui Dan hea inimene poleks mu ema koju viind ja ma oma kallist vennaraasu appi poleks palunud. Nii me siis saime ilusti-kenasti siiski koju.
A muideks, politseisid siiski jagus mujale ka kui Tõnismäele - üks koperdas lausa mu venna auto ette kui ta mulle parasjagu helistas. Aga siukeseks pisikeseks asjaks, nagu liikluse reguleerimine ja noomituste tegemine, ei olnud küll kellelgi aega. Piibutas korra sõbralikult ja oligi kõik.
No oli neil siis vaja seda Vasjat-Aljoshat puutuma hakata? Ja on siis neil pisikestel nagadel vaja selle ümber kembelda ja üksteist surnuks pussitada? Nujah, arstidel polegi muidu tööd, eksole... Aga vähemalt on põhjus, miks mitte täna kuhugi välja minna ja kodus vaikselt teki alt telekat vaadata :D
P.S. ja muide, 24h ülevalolemist on organismile sama, mis 1 promilline joove... ja pärast ülevalolemist mõjub alkohol 6-kordselt...
See selleks. Kõht täis, kleit ette näidatud - aeg koju minna. Ei lasta. Trollid ei vii. Ema mul lausa sõjakoldes Luise tänaval. Tema ka koju ei saa. Olekski sõjavangi jäänud, kui Dan hea inimene poleks mu ema koju viind ja ma oma kallist vennaraasu appi poleks palunud. Nii me siis saime ilusti-kenasti siiski koju.
A muideks, politseisid siiski jagus mujale ka kui Tõnismäele - üks koperdas lausa mu venna auto ette kui ta mulle parasjagu helistas. Aga siukeseks pisikeseks asjaks, nagu liikluse reguleerimine ja noomituste tegemine, ei olnud küll kellelgi aega. Piibutas korra sõbralikult ja oligi kõik.
No oli neil siis vaja seda Vasjat-Aljoshat puutuma hakata? Ja on siis neil pisikestel nagadel vaja selle ümber kembelda ja üksteist surnuks pussitada? Nujah, arstidel polegi muidu tööd, eksole... Aga vähemalt on põhjus, miks mitte täna kuhugi välja minna ja kodus vaikselt teki alt telekat vaadata :D
P.S. ja muide, 24h ülevalolemist on organismile sama, mis 1 promilline joove... ja pärast ülevalolemist mõjub alkohol 6-kordselt...
teisipäev, 24. aprill 2007
nämm... rabarberikook
Aga mina avastasin, et ma polegi täitsa vanaks jäänd veel :D Ikka suudan pärast pidu esimese trolliga koju sõita. mõelde, kellele seda und ikka nii väga vaja on?! Muidugi, nojah, trollis oleks küll äärepealt magama jäänd ja kuna nii varahommikul polnud miskit lahedat teha ka, siis tuli ikkagi korraks pikali ka visata. Aga ausõna, ma oleks jaksand küll kohe selle rabarberikoogi küpsetamise kallale asuda!
Nimelt oli meil reedel n-ö klassikokkutulek, mille peasüüdlaseks ma tegelikult ise olin. Ja kuna ma juba korra olin Jarmot Prive osas alt vedand, siis pidin ju heaks tegema! Nii me siis lõpetasimegi Prives otsapidi. Päris imelik briti poissmeesterohke pidu oli, kus nii muuseas esines Tartu-Marko ja veel mingid kahtlased tüübid/neiud. Muusika oli noooo... no võib ka parem olla. No ja siis me suundusimegi edasi kohvile ja veele, ning läbi saju ja lume istusin kell 6:18 trolli peale ja vurasin koju...
Kuna vähemagand pea pole just parim vahend õppimiseks, tuli ju otseloomulikult puhata ja mängida. A selleks aitab kõikse paremini rabarberikook, mis tuletab ammuseid kevadisi aegu meelde, kus rohi oli roheline ja päike sillerdas taevas. Aeg-ajalt sai Tartu kevadpäikse all rabarberhotlainist parimaid rabarberisaagikohti nõutud ja miskipärast soovitus neid peenralt otsida, ei osutunud kunagi rahuldavaks variandiks - kesse siis peenralt rabarbereid kougib? Tegelikult keemia eksamid õnnestuvad ka rabarberikoogi laksu all päris heasti!
Nimelt oli meil reedel n-ö klassikokkutulek, mille peasüüdlaseks ma tegelikult ise olin. Ja kuna ma juba korra olin Jarmot Prive osas alt vedand, siis pidin ju heaks tegema! Nii me siis lõpetasimegi Prives otsapidi. Päris imelik briti poissmeesterohke pidu oli, kus nii muuseas esines Tartu-Marko ja veel mingid kahtlased tüübid/neiud. Muusika oli noooo... no võib ka parem olla. No ja siis me suundusimegi edasi kohvile ja veele, ning läbi saju ja lume istusin kell 6:18 trolli peale ja vurasin koju...
Kuna vähemagand pea pole just parim vahend õppimiseks, tuli ju otseloomulikult puhata ja mängida. A selleks aitab kõikse paremini rabarberikook, mis tuletab ammuseid kevadisi aegu meelde, kus rohi oli roheline ja päike sillerdas taevas. Aeg-ajalt sai Tartu kevadpäikse all rabarberhotlainist parimaid rabarberisaagikohti nõutud ja miskipärast soovitus neid peenralt otsida, ei osutunud kunagi rahuldavaks variandiks - kesse siis peenralt rabarbereid kougib? Tegelikult keemia eksamid õnnestuvad ka rabarberikoogi laksu all päris heasti!
kolmapäev, 18. aprill 2007
24. august hakkab lõputu suvi
Tegelikult kui alustada kõikse tähtsamast asjast, mis minuga viimasel ajal juhtund on, siis peaks mainima, et ma olin hommikul nii uimane, et alles haiglas peeglisse vaadates sain aru, miks ma seisin keset tuba peegel ja ripsmetušš käes ja mõtlesin, et mis ma veel tegema pidin - loomulikult oleks olnud tore ka teise silma ripsmed ära värvida. Aga ega siis kõik ka sümmeetriline pea olema.
Tegelikult on kõik päris-Costa-Rica kohvi süü! Käisin nimelt eile oma tulevase eluga tutvumas Eestis elava päris kostariikalase näol. Sain teada, et kostariikalasi ei tohi kunagi uskuda - juba lennujaamas valetatakse sul suud-silmad täis, et kohekohe maandute San Jose lennuväljal... sest tegelikult ei asu lennuväli teps mitte San Joses vaid naaberlinnas oopis.
Mu kartused, et kostariikal on inglise keeles suhtlemine välistatud, ei peagi õnneks täitsa paika - poiss rääkis soravas inglise keeles, nii et mina jäin alla... ja nii 40% pidi ikka englishit purssima. Aga mu kartused rasvase toidu kohta peavad kahjuks paika...
See, et kostariikalased ennast ülbeks peavad, kuna nad arvavad, et on eurooplased, peab pooleldi paika - aga nad ei arva, et on eurooplased, vaid vähem indiaanlased ;) vaks vahet!
Ja üleüldse ikkagist kõikse ilusam riik, kus kõige külmema ilmaga peab tuulejope peale viskama.
Tantsimine pidi ikkagi väga "in" olema - ja pilkava küsimuse peale, et sa ju ometi oskad juba salsat, jäi poisil karp lahti... sest isegi merenge, mida ma kunagi õppind pole, tuli niuhti välja. Ja salsa rokkis täiega! Uiuiui, ma juba tahan nii irmsasti tantsida!!!
Muidu, 24.augustil olen ma linnulennul juba n-ö San Josesse jõudnud... niiet tiba enne seda saab suurt pidu jälle. Loodetavasti :P
Tegelikult on kõik päris-Costa-Rica kohvi süü! Käisin nimelt eile oma tulevase eluga tutvumas Eestis elava päris kostariikalase näol. Sain teada, et kostariikalasi ei tohi kunagi uskuda - juba lennujaamas valetatakse sul suud-silmad täis, et kohekohe maandute San Jose lennuväljal... sest tegelikult ei asu lennuväli teps mitte San Joses vaid naaberlinnas oopis.
Mu kartused, et kostariikal on inglise keeles suhtlemine välistatud, ei peagi õnneks täitsa paika - poiss rääkis soravas inglise keeles, nii et mina jäin alla... ja nii 40% pidi ikka englishit purssima. Aga mu kartused rasvase toidu kohta peavad kahjuks paika...
See, et kostariikalased ennast ülbeks peavad, kuna nad arvavad, et on eurooplased, peab pooleldi paika - aga nad ei arva, et on eurooplased, vaid vähem indiaanlased ;) vaks vahet!
Ja üleüldse ikkagist kõikse ilusam riik, kus kõige külmema ilmaga peab tuulejope peale viskama.
Tantsimine pidi ikkagi väga "in" olema - ja pilkava küsimuse peale, et sa ju ometi oskad juba salsat, jäi poisil karp lahti... sest isegi merenge, mida ma kunagi õppind pole, tuli niuhti välja. Ja salsa rokkis täiega! Uiuiui, ma juba tahan nii irmsasti tantsida!!!
Muidu, 24.augustil olen ma linnulennul juba n-ö San Josesse jõudnud... niiet tiba enne seda saab suurt pidu jälle. Loodetavasti :P
pühapäev, 15. aprill 2007
Kopli-kultuur
Reedel sai jälle sünnipäeval käidud. Ikka nagu pea igaks nädalavahetuseks jätkub mõni - a seekord oli lausa kaks korraga! Nii me siis istusime Kauri juures köögis ja tegime kringelit (juustu ja pestoga), meelitasime Erika ka kampa, et julgem oleks. Ahto tuli aitas ka maitsta. Kõlbas küll, niiet võis selle lõhnava kringeliga taksojuhti hullutada küll. Ampsu ei andnud - sest tegelikult ei ole viisakas hambajälgedega kringleid ära kinkida.
No nii me siis reisisimegi Kalamajja/Koplisse sünnipäevale. Päris äge oli, sai tantsida ja puha. Kohe nii äge oli, et ei tahetud minema lasta. Nii me siis pidimegi üle aia oma takso peale ronima. Pärast maandumist läksinümbruskonnaga eriti hästi kokku - tüdruk seelikus, sukad mitmest kohast jooksmas, ootab geto-äärelinnas teeääres autot ;) Aga mul ei olnud tegelikult ka tööpäev!
No nii me siis reisisimegi Kalamajja/Koplisse sünnipäevale. Päris äge oli, sai tantsida ja puha. Kohe nii äge oli, et ei tahetud minema lasta. Nii me siis pidimegi üle aia oma takso peale ronima. Pärast maandumist läksinümbruskonnaga eriti hästi kokku - tüdruk seelikus, sukad mitmest kohast jooksmas, ootab geto-äärelinnas teeääres autot ;) Aga mul ei olnud tegelikult ka tööpäev!
esmaspäev, 9. aprill 2007
Jänksid luuravad akna taga
Eile tuli ikka täiel rinnal mune koksida. Hommikul läksin koju hea mõttega, et kuidas ma hakkan mune värvima ja puha - a selgus, et ema oli õhtul juba värvind. Aga õnneks päästis mind entusiastlik Martin, kes mu plaani kuskil koos mune värvida ja sõda teha, puhta kullana võttis. Sest paraku olin ma päeva jooksul süübinud gastroenteroloogia põnevasse maailma ega olekski nagu väga viitsinud midagi teha. Jumal tänatud, et siukseid entusiaste ikka leidub! Nii me siis läksime kõige munade ja värvidega Erika juurde, kus harrastasime siukest nõia-maagiat-keemiat, et ise ka ei usu. Jumalast lahedad munad tulid - mõni oli värvimise käigus küll omale mõne lööbelise haiguse külge saand... nimelt minu muna oli ka pärast koorimist rohelise-täpiline, nagu oleks teda briljantrohelisega peitsitud. A siiamaani ma olen veel elus :D Markol vist oli ka sinise-täpiline. Igaljuhul, ei ole munade värvimine midagi ainult laste jaoks!
reede, 6. aprill 2007
Miski kevadtuul puhus minuni tublidustuju
Täna hommikust saati olen ma askeldand oma kooliasjadega. Muudkui augustand ja pabereid ühest kohast teise tõstnud - ja nüüd on seisab mu laual 10 paksu kausta (seda kiirköitja-laadset, teate küll), mis on kõik mu eksamimaterjal. Siis ma vähemalt vahin nendega iga päev tõtt ja imetlen, et kui targaks ma ühel päeval saan kui ma end tõesti käsile võtan ja neid kaustu ka avama hakkan. Seniks on lihtsalt ilus vaadata - kirjuda nagu pühademunad!
Selleks ajaks, kui ma kaustad ritta oli pan'd ja ühe haigusloo valmis kriband, tuli mul aga irmus kokkamistuju. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see kõik on Ahto süü, sest tema tõi mulle eile pisikese karbi sees oma õe meisterdatud kaneelirulli. A see pani mõtlema, et miks ei võiks mina ka kaneelirulli teha. Pole ju nii-nii ammu küpsetand. Muidu hakkab Märt jälle pärima, et mis tähendab - Liisu on kodus ja kooki ei olegi... Niiet nüüd, köögis suure supipoti sees ta vaikselt kerkib :D Niikaua jõuab veel teise haigusloo kah valmis kribada. Kui juba tubli olema hakkasime, eksole.
Selleks ajaks, kui ma kaustad ritta oli pan'd ja ühe haigusloo valmis kriband, tuli mul aga irmus kokkamistuju. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see kõik on Ahto süü, sest tema tõi mulle eile pisikese karbi sees oma õe meisterdatud kaneelirulli. A see pani mõtlema, et miks ei võiks mina ka kaneelirulli teha. Pole ju nii-nii ammu küpsetand. Muidu hakkab Märt jälle pärima, et mis tähendab - Liisu on kodus ja kooki ei olegi... Niiet nüüd, köögis suure supipoti sees ta vaikselt kerkib :D Niikaua jõuab veel teise haigusloo kah valmis kribada. Kui juba tubli olema hakkasime, eksole.
kolmapäev, 4. aprill 2007
Kallile vanaemale
Palju-palju õnne, kallis vanaema!
Täna tehakse meil porgandipirukat, siukest pikka, millest saab viilakaid lõigata ja soovi korral viilakale võid peale määrida. Aga tegelikult ei ole nad siiski päris vanaema piirakad - päris vanaema piirakaid oskab ikka ainult vanaema teha - aga meie pirukatel on siuke viga küljes, et porgandipudi sees on riis. Aga riis ei käi kohe mitte vanaema piirakatega kokku. Minu mäletamist mööda võis heal juhul seal olla muna... aga riis see nüüd küll polnud.
Tanguputru meil ka ei ole. Aga seda saabki soolase hapukoorega süüa ainult pärast Vilusi sauna - kui sa oled näost mõnusalt redis, siis tuled ja vanaema võtab ahjust välja selle pisikese musta kahesangalise malmpoti ja kuigi sa võibolla ei olegi pärast sauna näljane - siis seda asja ei TOHI vahele jätta.
Täna tehakse meil porgandipirukat, siukest pikka, millest saab viilakaid lõigata ja soovi korral viilakale võid peale määrida. Aga tegelikult ei ole nad siiski päris vanaema piirakad - päris vanaema piirakaid oskab ikka ainult vanaema teha - aga meie pirukatel on siuke viga küljes, et porgandipudi sees on riis. Aga riis ei käi kohe mitte vanaema piirakatega kokku. Minu mäletamist mööda võis heal juhul seal olla muna... aga riis see nüüd küll polnud.
Tanguputru meil ka ei ole. Aga seda saabki soolase hapukoorega süüa ainult pärast Vilusi sauna - kui sa oled näost mõnusalt redis, siis tuled ja vanaema võtab ahjust välja selle pisikese musta kahesangalise malmpoti ja kuigi sa võibolla ei olegi pärast sauna näljane - siis seda asja ei TOHI vahele jätta.
teisipäev, 3. aprill 2007
Märtsijänku trikid
Oi, te ei kujuta ette kui raske täna hommikul üles tõusta oli!!! Viskasin und silmast pühkides oma stetoskoobi ja praktikapäeviku kotti ja jooksin trolli peale. Silmi oli irmus raske lahti hoida, kuid vahepeal vilksas trollist mööda üks oranži-valge triibuline buss, mis kandis ühisteenuste silti (vms). Mina siis mõnuga mõtlen, et näed, polegi saanud kordagi oma ID-kaardiga vehkida selle kolme kuu jooksul, mil ma korralik ühistranspordi kuukaardiga kodanik olen olnud. Lootuses oma ID-kaardist kasu saada, tuli mul meelde, et eile käisin ju trennis. A trenni asjad teadagi käekotti ära ei mahu... ja loomulikult oli hommikune uni liiga suur, et rahakotti meeles pidada... Minu õnneks see bussike ainult vihises mööda ja oioi kui ärkvel ma ülejäänud trollisõidu aja olin! Haiglast linnapoole minnes tahtsin siis 2 bussipiletit osta - et linna minekuks ja koju tulekuks. A siis tuli mulle meelde tõsiasi, et ilma oma ISIC kaardita saan ka 5-kroonise piletiga sõites trahvi. Niisiis ostsingi igaks juhuks ühe kümnekroonise pileti - kuna linna on ju ikkagi nii vähe maad (a kahjuks oma psühhiaatria ja neuroloogia materjalide nimel pidin kiirustama ega saand ka jalgsi minna). Õnneks olin ma nimelt eile käinud poes ega viitsind rahakotti kaasa võtta - niisiis vedeles mu jope taskus päris mitu krooni, et võisin seda lõbusõitu endale lubada.
A enne päriselt koju tulemist sai veel Palassis Kauriga kohvi ja jäätist mekutada ja igast tähtsaid jutte rääkida ja nii mõnus oli jällegist. Jäätis oli muideks filo-taignast korvi sees ja 2 maasikatükki oli kah peal ja oli üleüldse selline eriti peen ja kaunistet. Tegelikult oleks meil sama mõnus olnud ka ilma jäätise ja kohvita (kuigi, tuleb tunnistada, et hommikune uni oli küllaltki suurel määral mu juurde tagasi hiilinud, niiet see kohv oli suisa et elupäästva rolliga), sest meil on ju alati hästi tore. No me ju ise olemegi toredad ;)
A enne päriselt koju tulemist sai veel Palassis Kauriga kohvi ja jäätist mekutada ja igast tähtsaid jutte rääkida ja nii mõnus oli jällegist. Jäätis oli muideks filo-taignast korvi sees ja 2 maasikatükki oli kah peal ja oli üleüldse selline eriti peen ja kaunistet. Tegelikult oleks meil sama mõnus olnud ka ilma jäätise ja kohvita (kuigi, tuleb tunnistada, et hommikune uni oli küllaltki suurel määral mu juurde tagasi hiilinud, niiet see kohv oli suisa et elupäästva rolliga), sest meil on ju alati hästi tore. No me ju ise olemegi toredad ;)
pühapäev, 1. aprill 2007
On pühapäev tore päev
Täna hommikul ootas mind laual rõõmus ja äärmiselt härras üllatus - nimelt selle aasta esimene lihavõttepühade kaart. Tädi Martalt Vilusist. Just sellised asjad panevad mõtlema selle üle, kui tähtis on tegelikult pidada meeles vanemaid inimesi, kes on lapsepõlves nii mõnegi päiksekiirega (paari kommi või maisipulgad iirises maiustuse näol) su päeva säravamaks muutnud. Sest sageli ei jää sellised meelespidamised vastuseta - ja teate kui hea tunne see on! Tädi Marta on minu jaoks killuke lapsepõlvepäikesest, killuke Vilusist... ülekantud mõttes on tal isegi natukene vanaema rolli. Suvel lubas mulle isegi oma jalgratast laenata, millega Vilusi-Lohusuu vahet kimada (mõelge, seesama Marta legendaarne ratas, mis alatihti Vilusi kollase värava najal seisis!).
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.
A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.
A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!
pühapäev, 25. märts 2007
Vereimejate kokkutulek
Eilseks olin kutsutud ühe oma ammuse-ammuse verekeskuse "ülemuse" sünnipäevale. Nimelt olin mina ju kunagi doonorlusosakonna assistendi abiline :P Just selle assistendi sünnipäevale me Katrega oma sammud seadsimegi. Pidi olema siuke üllatuspidu Luhtre turismitalus, kuhu tulevad igast inimesed, keda sünnipäevalaps Jaanika pole aastaid näinud (mina sealhulgas, kuna pärast verekeskusest lahkumist ei ole ma teda vist näinudki, tal juba 3-aastane laps ja puha...). No igaljuhul, sünnipäevalaps oli haisu ninna saanud, kuna miskipärast käis ta korterist reede õhtul läbi kastide viisi mahla ja alkoholi. Ja miskipärast ilmus laupäeval kohale ta ema Valgamaalt ja tahtis irmsasti last hoida ning isegi õde Saaremaalt, kes tavaliselt sealt kuidagi ära tulla ei taha. Isegi selle, et mina tulen, aimas ta ära kui kuulis, et Katre tuleb...Kui välja arvata fakt, et olin eelmisel ööl ca 3 tundi magand, ja ka see, et ma kedagi ei tundnud ning väsimusest apaatsena ei viitsind tundma saama ka, oli tegelikult väga vaffa üritus. Sest Jaanika on tõsiselt nunnu ja võib loota, et nüüd mingis lähitulevikus teda ka uuesti näen - ikkagi tallinlane nüüd.
Täna koju jõudes olin võib öelda, et lausa zombi - ja sellisena läksin asjalikult oma koduvisiiti tegema - nimelt Lili juurde, kes oli perearsti bronhiidis ja pidi kohe kindlasti 6 kuud rasedana antibiootikumi neelama hakkama... kui ma just vahepeal Petersoni-kuulmist pole saanud, oli see kõik jama jutt ja üleüldse, miks peaks iga köhatuse peale antibiotse võtma? Nujah, Biceptol pidi ju parim nohurohi olema...
A kuna ilm on täiesti fantast, otsustasime pärast tohtri-mängimist Ahtoga loomaaeda minna. Miskipärast olid seda vist kõik inimesed mõelnud ja meie "originaalsest ideest" ei tulnd midagi välja, sest kesse viitsib mitu tundi sabas seista selleks, et loomaaias jäätist süüa. Niisiis tegime oma pikniku oopis Rokalmaare kooli kõrval kivil. Mis on nagu täpselt sama äge tegelt, sest me nägime merd ja loomi ka - taksikoera, 2 luike 4 parti ja 2 kajakat.P.S. A me nägime täna kirjut liblikat :D Vanemad nägid Lohusalus kollast ja üritasid mulle ära panna - a ma sain oma kirjuga laksti vastu ka panna ;)
laupäev, 24. märts 2007
Kuidas me Triinule elu näitasime
Reeded on ikka ühed lahedad asjad. Au ja kiitus sellele, kes nad välja mõtles! Esiteks sai mul NN praktika-nädal läbi ja mulle kohe nii väga meeldis seal, et tahaks kohe suvel ka rasedate kõhtusid mõõtma minna. Nii huvi pärast. Ilm oli ka ilus ja linnukesed siristasid, et tekkis tahtmine oma kollase kotiga vehkida nigu Meeri Popins ja päevavarjuga lendu oleks ka tõusnud kui päevavari kaasas oleks juhtunud olema.
Aga head päeva ei saa ju ometi lasta raisku minna - niisiis tuli minna Kaurikese ja Marjukese juurde pitsat tegema. Kuna tuli ka igatsus oma väikse armsa sugulase Triinu järgi, siis tuli talle Tabasallu järele minna - kesse teine siis oleks oma professionaalse käega singikuubikuid lõigand. Me ju Kauri ja Ahtoga oleks suisa hätta jäänud.
Miskipärast kulges õhtu just nii, nagu ma polnud arvanud et ta kulgeb - nimelt rahuliku ja õdusa veiniõhtu asemele tekkis hoopis piduõhtu. Aale ja Märtki ühinesid meite kulinaarse seltskonnaga ja lõpuks oli meil nii tore, et pidi kohe ilmtingimata peole edasi minema, et kallile Triinule üht-teist Tallinna-elust õpetada. Teel Krahli jäi meil ette Prive, niisiis põikasime sealt läbi, et siis nii peo lõpuni seal hängida/tsillida (kuidas keegi, a ma pigem hängisin, sest vaesel tudengirotil ju raha põle). Tantsimisest jalad siiani pisut hellad. Niiet võib kokkuvõtlikult öelda, et tore pidu oli. Ja piduliste seas nägin ka üht paadimatka seltskonna blondi, kes nõudis suveks üritusi.
Ja no otseloomulikult pidime Triinule tutvustama ka Levikat. Sisse mahtusime, suitsu järgi haiseme - kõik, mis vaja. Ja muide, kuidagi imelikult vaadatakse sind, kui sa oled levikas ja palud baarist omale vett. Kesse siis seal vett joob?!
Nii poole kuuest jõudsime tagasi Luise tänavale, kus täna hommikul sai klaase pesta ja muidu perenaise pilguga asi kontrolli alla saada, et siis Ahtoga laupäevahommikust päikest jäätisekokteili kastmes nautida.
Aga head päeva ei saa ju ometi lasta raisku minna - niisiis tuli minna Kaurikese ja Marjukese juurde pitsat tegema. Kuna tuli ka igatsus oma väikse armsa sugulase Triinu järgi, siis tuli talle Tabasallu järele minna - kesse teine siis oleks oma professionaalse käega singikuubikuid lõigand. Me ju Kauri ja Ahtoga oleks suisa hätta jäänud.
Miskipärast kulges õhtu just nii, nagu ma polnud arvanud et ta kulgeb - nimelt rahuliku ja õdusa veiniõhtu asemele tekkis hoopis piduõhtu. Aale ja Märtki ühinesid meite kulinaarse seltskonnaga ja lõpuks oli meil nii tore, et pidi kohe ilmtingimata peole edasi minema, et kallile Triinule üht-teist Tallinna-elust õpetada. Teel Krahli jäi meil ette Prive, niisiis põikasime sealt läbi, et siis nii peo lõpuni seal hängida/tsillida (kuidas keegi, a ma pigem hängisin, sest vaesel tudengirotil ju raha põle). Tantsimisest jalad siiani pisut hellad. Niiet võib kokkuvõtlikult öelda, et tore pidu oli. Ja piduliste seas nägin ka üht paadimatka seltskonna blondi, kes nõudis suveks üritusi.
Ja no otseloomulikult pidime Triinule tutvustama ka Levikat. Sisse mahtusime, suitsu järgi haiseme - kõik, mis vaja. Ja muide, kuidagi imelikult vaadatakse sind, kui sa oled levikas ja palud baarist omale vett. Kesse siis seal vett joob?!
Nii poole kuuest jõudsime tagasi Luise tänavale, kus täna hommikul sai klaase pesta ja muidu perenaise pilguga asi kontrolli alla saada, et siis Ahtoga laupäevahommikust päikest jäätisekokteili kastmes nautida.
teisipäev, 20. märts 2007
Selavii
Täna, jalutades Pelgulinnast Lille peatusesse, et hambaarsti juurde sõita, sattusin kogematakombel ühte eriti tuttavasse piirkonda. Tahes-tahtmata tulid meelde vanad head ajad, mil sai verekeskusest Sõle tänava MacDonaldsini kõnnitud, rulluisud alla pandud ning koos Efkaga Kakumäele ja tagasi sõidetud - nii iga jumala päev (välja arvatud muidugi need juhud, kui tuli minna Lillega Kadrioru juubelile president Rüütliga klaasi kliristama või Lille, Janeku ja Atkoga Aegnale kimada või niisama piknikule või ujuma minna).
Kui hambaarst oli mind rahast lagedaks teind, otsustasin minna Raekojaplatsi päikest võtma ja niisama tsillima günekoloogia materjale lugedes. Õigupoolest, eelmine lause oli vastuoluline, kuna sain nädalavahetusel teada, et tsillitakse siis, kui raha on; kui raha aga pole, siis hängitakse - niisiis hängisin Raekoja trepi peal kui mingi mustlase moega ja juudi ninaga mehehakatis tahtis inglise keeles teada, et kust preili ka pärit on... saades vastuseks kõlava naeratava "Estonia", mis mehe jaoks oli ilmselgelt igav kuid ka üllatav, lõi ta põlastavalt käega ja läks oma sente lugedes edasi. Mõnda aega istusin ja nautisin veel kevadet... aga varsti jõudis mulle kohale, et ma ei ole ei Hollandis ega Itaalias - vaid kõigest põhjamaal...
Kui hambaarst oli mind rahast lagedaks teind, otsustasin minna Raekojaplatsi päikest võtma ja niisama tsillima günekoloogia materjale lugedes. Õigupoolest, eelmine lause oli vastuoluline, kuna sain nädalavahetusel teada, et tsillitakse siis, kui raha on; kui raha aga pole, siis hängitakse - niisiis hängisin Raekoja trepi peal kui mingi mustlase moega ja juudi ninaga mehehakatis tahtis inglise keeles teada, et kust preili ka pärit on... saades vastuseks kõlava naeratava "Estonia", mis mehe jaoks oli ilmselgelt igav kuid ka üllatav, lõi ta põlastavalt käega ja läks oma sente lugedes edasi. Mõnda aega istusin ja nautisin veel kevadet... aga varsti jõudis mulle kohale, et ma ei ole ei Hollandis ega Itaalias - vaid kõigest põhjamaal...
esmaspäev, 19. märts 2007
Kes ütles, et esmaspäevad peavad sinised olema?!
Täna hommikul tegelt tundus küll, et on täitsa sinine. Pidin hommikul varavalgel tõusma kui terve ülejäänd pere rõõmsalt põõnama jäi. Oma esimesel päeval Pelgulinna Sünnitushaiglas oleks äärepealt hiljaks ka jäänud, kuigi arvestasin, et jõuan oioi kui palju varem. Pärast hommikust valve üleandmist läks esmaspäev kohe täitsa roosaks. Juhendaja on täitsa tore ja nii armas on kõhukesi mõõta ning pisikesi südamekesi kuulata.
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...
pühapäev, 18. märts 2007
Kevaaaad!
Kujutage ette, ka meil on vaikselt kevad nina uksevahelt välja pistmas! Juba tervelt 3 päeva on päike sillerdand ja õu on kevade lõhna täis. Aga just nagu kiuste, kui meie Ahtoga eile Tartusse kevadet nautima läksime, tuli taevast igast plöksi alla. Nüüd, üle 3 kuu Tartus käia oli Tartu kohe täitsa armas. Buss sõitis sisse Maarjamõisa poolt, niiet kui mina oma silmad lahti tegin, seisis mu ees Maarjamõisa haigla songermaa. Nimelt peaks 2008 septembris laiuma seal uus ja uhke haigla. Edasised üllatused ootasid mind bussijaama juures: mingi uus maja oli sinna kerkind ja vana bussijaama kohal oli suur auk ja mingid telgimoodi asjandused. Vaatamata sellele, et ilm ei olnud just kõige tartulikum (loe: kevad), oli jube armas. Sai kaltsukas kolada ja Kadriga kunstipoodides kolada - lisaks sellele saab minust nüüdsest sushi-proff, ja kõigest 13,5 krooni eest!
Ahto käis ka Tartus õhtust söömas - sõime-jõime Panges end lõbusaks ja hakkasime säetama. Külastasime teel bussile ka tudengikorterit Turu tänavas, kust sain osa oma tarkusest taas enda valdusesse. Tarkus oli aga vahepeal nii raskeks muutunud ja võibolla ka veidi kopitama läind, igaljuhul jõudsime kastitäiega napilt Statoilini, kus laadisime kõik kilekotti ümber. Nii on ikka kindlam. Vahepeal olin muidugi jõudnud Märdi omale bussijaama vastu kutsuda kartuses, et ei jõua laguneva kasstiga Mustamäele - no aga kui ta oli juba lubanud tulla, ei hakanud ta pead sassi ka ajama arvates, et saan ehk isegi. Ja pealegi sadas ka Tallinnas plöksi alla ja üleüldse ei meeldi mulle kesköö-paiku nr 17ga läbi linna loksuda.
Ahto käis ka Tartus õhtust söömas - sõime-jõime Panges end lõbusaks ja hakkasime säetama. Külastasime teel bussile ka tudengikorterit Turu tänavas, kust sain osa oma tarkusest taas enda valdusesse. Tarkus oli aga vahepeal nii raskeks muutunud ja võibolla ka veidi kopitama läind, igaljuhul jõudsime kastitäiega napilt Statoilini, kus laadisime kõik kilekotti ümber. Nii on ikka kindlam. Vahepeal olin muidugi jõudnud Märdi omale bussijaama vastu kutsuda kartuses, et ei jõua laguneva kasstiga Mustamäele - no aga kui ta oli juba lubanud tulla, ei hakanud ta pead sassi ka ajama arvates, et saan ehk isegi. Ja pealegi sadas ka Tallinnas plöksi alla ja üleüldse ei meeldi mulle kesköö-paiku nr 17ga läbi linna loksuda.
esmaspäev, 12. märts 2007
Topelttosin
.
Nii, et ma siis olen täna teist päeva topelttosina vanune. Annab tunda küll, kusjuures - sest juba teist päeva olen nii väsind, et anna otsad! Pipilota väike väänik võiks nüüd juba asu anda ;)
Õnnesoove on juba laupäevast saati uksest-aknast sisse sadanud ja minu naiivsest lootusest, et sel aastal piirdume vaid sünnipäeva-smside vastuvõtmisega, ei tulnud midagi välja. Pandi kohe pidu ka pidama laupäeval.
Kõik sai alguse Agnese sünnipäevast, kui Aale mul kratist kinni võttis ja kutsus meid oma häärberisse sünnipäevatama. Lõpuks oli igast rahvast koos ja chillgrill booli ja snäksi saatel ruulis täiega! Mu kullakallis Kaur tegi mulle kohe kaks parimat kingitust korraga - ta nimelt tõi mulle Margiti, Karla ja Emma ning küpsetas päris oma väikeste käekestega mustsõstramoosikoogi, mis oli veel täitsa soe (ja see oli nii hea, et minu töö ja vaev valge shokolaaditordi näol jäi asjatuks - 3 tükki seisab siiamaani mu külmkapis).
Ja juba pärast keskööd, kui laupäevast oli saanud pühapäev, tundsin, et vanadus hiilib ligi (mis sest, et ma ju tegelikult sündisin alles pühapäeval kell 14.15)... nimelt, kui oli minek Privesse Creamile ja me Ahtoga Efka ja Paula koju viisime, tundsin et tee või tina, aga mina sinna Privesse minna ei jaksa (pealegi, Creami-sorti muusika pole kunagi mu lemmik olnud). Süümepiinades oma luuserluse tõttu läksin koju magama ja ootama, et mind tordi ja lilledega äratama tuldaks. Muidu olekski nii läinud, kui mul juba kella üheksast poleks uni nii ära läinud, et ma kauem voodis lebada ei mallanud. A noh, kella kümnest tulid tort ja lilled ka poest tagasi :D
Päeval tegin pätti ja jätsin oma vaese armsa emakese kartulisalatit hakkima ja läksin Kadriga kokku saama, kuna seda ilmutust näeb ju niivõrd harva. Nii möödaminnes ostsin oma sünnipäevakingiks roosa kevadmantli ja koju jõudes oligi salat juba peaaegu valmis ning veinimaraton võis alata! Õhtuks olime kõik läbi kui läti rahad, aga irmus tore oli!
Ja miskipärast pole inimesed ära õppind, et 11. märtsil ei ole jõulud - niiet nüüd olen ma kellaoskaja, kes võib ohutult rulluiskudega sõita ja vabal ajal metsikult toite maitsestada :D
Nii, et ma siis olen täna teist päeva topelttosina vanune. Annab tunda küll, kusjuures - sest juba teist päeva olen nii väsind, et anna otsad! Pipilota väike väänik võiks nüüd juba asu anda ;)
Õnnesoove on juba laupäevast saati uksest-aknast sisse sadanud ja minu naiivsest lootusest, et sel aastal piirdume vaid sünnipäeva-smside vastuvõtmisega, ei tulnud midagi välja. Pandi kohe pidu ka pidama laupäeval.
Kõik sai alguse Agnese sünnipäevast, kui Aale mul kratist kinni võttis ja kutsus meid oma häärberisse sünnipäevatama. Lõpuks oli igast rahvast koos ja chillgrill booli ja snäksi saatel ruulis täiega! Mu kullakallis Kaur tegi mulle kohe kaks parimat kingitust korraga - ta nimelt tõi mulle Margiti, Karla ja Emma ning küpsetas päris oma väikeste käekestega mustsõstramoosikoogi, mis oli veel täitsa soe (ja see oli nii hea, et minu töö ja vaev valge shokolaaditordi näol jäi asjatuks - 3 tükki seisab siiamaani mu külmkapis).
Ja juba pärast keskööd, kui laupäevast oli saanud pühapäev, tundsin, et vanadus hiilib ligi (mis sest, et ma ju tegelikult sündisin alles pühapäeval kell 14.15)... nimelt, kui oli minek Privesse Creamile ja me Ahtoga Efka ja Paula koju viisime, tundsin et tee või tina, aga mina sinna Privesse minna ei jaksa (pealegi, Creami-sorti muusika pole kunagi mu lemmik olnud). Süümepiinades oma luuserluse tõttu läksin koju magama ja ootama, et mind tordi ja lilledega äratama tuldaks. Muidu olekski nii läinud, kui mul juba kella üheksast poleks uni nii ära läinud, et ma kauem voodis lebada ei mallanud. A noh, kella kümnest tulid tort ja lilled ka poest tagasi :D
Päeval tegin pätti ja jätsin oma vaese armsa emakese kartulisalatit hakkima ja läksin Kadriga kokku saama, kuna seda ilmutust näeb ju niivõrd harva. Nii möödaminnes ostsin oma sünnipäevakingiks roosa kevadmantli ja koju jõudes oligi salat juba peaaegu valmis ning veinimaraton võis alata! Õhtuks olime kõik läbi kui läti rahad, aga irmus tore oli!
Ja miskipärast pole inimesed ära õppind, et 11. märtsil ei ole jõulud - niiet nüüd olen ma kellaoskaja, kes võib ohutult rulluiskudega sõita ja vabal ajal metsikult toite maitsestada :D
reede, 9. märts 2007
Per aspera ad residentura?
.
Teate ju isegi neid jutuajamisi teemal missa õpid ja mitu aastat sul veel jäänud on. Minu aastate arvu kuuldes on alati ohetatud ja ahhetatud, a ma olen iga kord rõõmsas ootusärevuses maininud, et no vähemalt residentuuri ajal saame ju palka ka! Teen seda siiamaani, kergelt üle oma roosade prillide kiikamas nagu õpetajaprouad üle oma lugemisprillide. Sest kui nüüd ikka aus olla, siis ega see nii roosiline pole midagi - see residendielu Eestis. Päeva alustad sa nii, et keedad arstidele kohvi. Siis teed sa kõike seda, mida sul lubatakse teha (ühesõnaga, seda tööd, mida arstid ise teha ei taha - tegelikult pole sellest ju midagi, sest sa oled noor ja entusiastlik ja tegelikult tahadki teha nii palju kui vähegi saad). Ükskõik kui tark või hea või osav sa ka pole, sa jääd ikkagi ainult residendiks. Hetkel olen ma muidugi veel madalam lüli. Ma olen kõigest tudeng.
Täna ummistasid mu meilboksi kursalistist tulevad appikarjed ja nördimustoonid ja kõik see teeb roosasid prille veelgi udusemaks. Sest tõepoolest, streikidest oli täpselt nii palju kasu, et palka tõsteti arstidel ja õnneks natuke ka hooldajatel-õdedel. Resident saab sellegipoolest kätte täpselt Eesti keskmise. Nujah, ega sellest vist polegi nii väga hullu midagi... kui sa ei mõtle karvavõrdki sellele, et Soomes-Rootsis saab juba tudeng oma praktika eest mitukümmend tuhat eesti raha kuus. Kas pole mitte masendav?
Teate ju isegi neid jutuajamisi teemal missa õpid ja mitu aastat sul veel jäänud on. Minu aastate arvu kuuldes on alati ohetatud ja ahhetatud, a ma olen iga kord rõõmsas ootusärevuses maininud, et no vähemalt residentuuri ajal saame ju palka ka! Teen seda siiamaani, kergelt üle oma roosade prillide kiikamas nagu õpetajaprouad üle oma lugemisprillide. Sest kui nüüd ikka aus olla, siis ega see nii roosiline pole midagi - see residendielu Eestis. Päeva alustad sa nii, et keedad arstidele kohvi. Siis teed sa kõike seda, mida sul lubatakse teha (ühesõnaga, seda tööd, mida arstid ise teha ei taha - tegelikult pole sellest ju midagi, sest sa oled noor ja entusiastlik ja tegelikult tahadki teha nii palju kui vähegi saad). Ükskõik kui tark või hea või osav sa ka pole, sa jääd ikkagi ainult residendiks. Hetkel olen ma muidugi veel madalam lüli. Ma olen kõigest tudeng.
Täna ummistasid mu meilboksi kursalistist tulevad appikarjed ja nördimustoonid ja kõik see teeb roosasid prille veelgi udusemaks. Sest tõepoolest, streikidest oli täpselt nii palju kasu, et palka tõsteti arstidel ja õnneks natuke ka hooldajatel-õdedel. Resident saab sellegipoolest kätte täpselt Eesti keskmise. Nujah, ega sellest vist polegi nii väga hullu midagi... kui sa ei mõtle karvavõrdki sellele, et Soomes-Rootsis saab juba tudeng oma praktika eest mitukümmend tuhat eesti raha kuus. Kas pole mitte masendav?
neljapäev, 8. märts 2007
Palju õnne meile naistepäevaks
.
Tjahh, Kaur - õige märkus, pole jah vahepeal mahti olnud kribada...
Muidu on vahepeal Jarmo sünnipäeval käidud ja avastatud, et piljardit tuleks harjutada - siis ei saakski enam nii haledalt pähe. Saaks sporti teha, eksole...
On nähtud tarku saksa onusid igast keerulisi pea- ja seljalõikusi tegemas.
Taasavastatud salsa võlud (mis kolme nädalaga on paraku nullile üpris lähedaseks langenud)
Ühe jubekalli sugulasega on kohe mitu korda kohvi joomas käidud ja nii autoga kui ilma jalutamas käidud ;) Mis saab parem olla õhtustest jalutuskäikudest heas seltskonnas?!
Täna sai vanaema juubeli-näituse avamisel käidud, fotograafi mängitud ja palju võõraid onusid-tädisid kohatud. Pealegi jäi veini kohe nii palju alles, et minu sünnipäevakski jagub! :P (enda peale tuleb ju ikka ka mõelda)
Ja üleüldse on täna naistepäev. Õnneks on mul mõned sõbrad, kes siiski mäletavad, et lisaks Liisule olen ma nii muuseas ka naine. Ikkagi armas traditsioon ju. Ja kellele ei meeldiks, kui neid meeles peetakse ja, miks ka mitte - lilli tuuakse. Aga oma perekonna meestest ei maksa muidugi siukseid tähelepanekuid oodata - a pole hullu, nad tõbised ja vajavad ise poputamist... Seekord anname andeks :P
Tjahh, Kaur - õige märkus, pole jah vahepeal mahti olnud kribada...
Muidu on vahepeal Jarmo sünnipäeval käidud ja avastatud, et piljardit tuleks harjutada - siis ei saakski enam nii haledalt pähe. Saaks sporti teha, eksole...
On nähtud tarku saksa onusid igast keerulisi pea- ja seljalõikusi tegemas.
Taasavastatud salsa võlud (mis kolme nädalaga on paraku nullile üpris lähedaseks langenud)
Ühe jubekalli sugulasega on kohe mitu korda kohvi joomas käidud ja nii autoga kui ilma jalutamas käidud ;) Mis saab parem olla õhtustest jalutuskäikudest heas seltskonnas?!
Täna sai vanaema juubeli-näituse avamisel käidud, fotograafi mängitud ja palju võõraid onusid-tädisid kohatud. Pealegi jäi veini kohe nii palju alles, et minu sünnipäevakski jagub! :P (enda peale tuleb ju ikka ka mõelda)
Ja üleüldse on täna naistepäev. Õnneks on mul mõned sõbrad, kes siiski mäletavad, et lisaks Liisule olen ma nii muuseas ka naine. Ikkagi armas traditsioon ju. Ja kellele ei meeldiks, kui neid meeles peetakse ja, miks ka mitte - lilli tuuakse. Aga oma perekonna meestest ei maksa muidugi siukseid tähelepanekuid oodata - a pole hullu, nad tõbised ja vajavad ise poputamist... Seekord anname andeks :P
neljapäev, 1. märts 2007
Operatsioonil vältida saagivaid liigutusi
.
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!
teisipäev, 27. veebruar 2007
Mina ja mu fotomaailm
.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.
Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!
Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...
Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...
Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)
Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!
Aga... mina olin ju pesamuna!
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.
Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!
Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...
Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...
Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)
Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!
Aga... mina olin ju pesamuna!
Tellimine:
Postitused (Atom)