Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.
Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!
pühapäev, 18. jaanuar 2009
teisipäev, 16. detsember 2008
Rallibeebi, ralli!
Kes ütles, et kõik peab tulema nii kui niuhti! Jah, tõesti, see vist olin mina ise.
Ma ei saanud kunagi aru oma sõpradest, kes sellise jäägitu rõõmu-kergenduse-joovastuse kokteilina kuulutasid: ma sain load kätte. Mis see siis ära ei ole? See on ju kõigest üks paberitükk, millel on su pilt peal ja lubab sul autot roolida. Õpid natuke ja paar korda sõidad ja asi ongi käes.
No ja vot siis. Istusin autosse. Platsil sain vigureid teha. Ei saanud aru, miks see auto läheb tagurdades just sinnapoole, ma ju rooli keerasin hoopis teisele poole. Einoh! Ja üldsegist, milleks mul neid peegleid veel vaja on? Ma ju saan aknast ka otse ette vaadata, et neid jooni seal asfaldil jälgida. Aa, et märke võiks ka vaadata? Ja siis peab veel rooli keeramise ajal käiku vahetama, mis hõlmab endas kohe väga mitme väga erineva liigutuse tegemise üheaegselt! No kuulge, mis te nalja teete minuga või?
Ja siis läks naljaks - mind saadeti linna. Istusin seal bussis nr 5 ja vaatasin aknast välja - kõik need neljarattalised semud peavad õues olelusvõitlust ja tähistavad oma trajektoore... ja homme pean mina koos nendega võitlema... Paanika missugune.
Kuidagi ma sealt Statoilist minema sain, loogeldes teel ja nõksutades ja autot keset ristmikku välja suretades. Kõrvalrajale manööverdamine oli minu jaoks nagu õudus ruudus, tagasipööramine tekitas tahtmist koheselt pigem kraavi sõita - SEE auto nüüd küll seda tiiru ära ei tee! Aga tegi.
Ja niimoodi tegin ka mina autokooli teooriaeksami ära. Kuus aastat õpitrenni ei ole ikka mööda külge maha jooksnud, õnneks. Sest paraku sai ka ilma õppimata klassi priimusena testid tehtud. Ja tekkis tunne, et miks siis see ülejäänud 95% siis läbi kukub, see ju nii lihtne. Räägib õpilane kes tahtis pärast eksamit kohe jalga lasta, sest nagunii peab uuesti tulema. Ja no võibolla peabki... aga ei, ma täna otsustasin, et ei ole mõtet inimeste sulatõtt uskuda ja jäädagi arvama, et sinust ei saa kunagi rallisõitjat. Vot saab. Ja vot täna taastati minu usk minusse enesesse. Ja vot seesama Liisu, kes tahtis lõpetada kooli medaliga, kes tahtis saada arstiks, kes tahtis minna Costa Ricale... vot see Liisu hakkab vist vaikselt taas ukseavast Eestimaa poole piiluma. Ta vist hakkab vaikselt minu juurde tagasi tulema...
Ma ei saanud kunagi aru oma sõpradest, kes sellise jäägitu rõõmu-kergenduse-joovastuse kokteilina kuulutasid: ma sain load kätte. Mis see siis ära ei ole? See on ju kõigest üks paberitükk, millel on su pilt peal ja lubab sul autot roolida. Õpid natuke ja paar korda sõidad ja asi ongi käes.
No ja vot siis. Istusin autosse. Platsil sain vigureid teha. Ei saanud aru, miks see auto läheb tagurdades just sinnapoole, ma ju rooli keerasin hoopis teisele poole. Einoh! Ja üldsegist, milleks mul neid peegleid veel vaja on? Ma ju saan aknast ka otse ette vaadata, et neid jooni seal asfaldil jälgida. Aa, et märke võiks ka vaadata? Ja siis peab veel rooli keeramise ajal käiku vahetama, mis hõlmab endas kohe väga mitme väga erineva liigutuse tegemise üheaegselt! No kuulge, mis te nalja teete minuga või?
Ja siis läks naljaks - mind saadeti linna. Istusin seal bussis nr 5 ja vaatasin aknast välja - kõik need neljarattalised semud peavad õues olelusvõitlust ja tähistavad oma trajektoore... ja homme pean mina koos nendega võitlema... Paanika missugune.
Kuidagi ma sealt Statoilist minema sain, loogeldes teel ja nõksutades ja autot keset ristmikku välja suretades. Kõrvalrajale manööverdamine oli minu jaoks nagu õudus ruudus, tagasipööramine tekitas tahtmist koheselt pigem kraavi sõita - SEE auto nüüd küll seda tiiru ära ei tee! Aga tegi.
Ja niimoodi tegin ka mina autokooli teooriaeksami ära. Kuus aastat õpitrenni ei ole ikka mööda külge maha jooksnud, õnneks. Sest paraku sai ka ilma õppimata klassi priimusena testid tehtud. Ja tekkis tunne, et miks siis see ülejäänud 95% siis läbi kukub, see ju nii lihtne. Räägib õpilane kes tahtis pärast eksamit kohe jalga lasta, sest nagunii peab uuesti tulema. Ja no võibolla peabki... aga ei, ma täna otsustasin, et ei ole mõtet inimeste sulatõtt uskuda ja jäädagi arvama, et sinust ei saa kunagi rallisõitjat. Vot saab. Ja vot täna taastati minu usk minusse enesesse. Ja vot seesama Liisu, kes tahtis lõpetada kooli medaliga, kes tahtis saada arstiks, kes tahtis minna Costa Ricale... vot see Liisu hakkab vist vaikselt taas ukseavast Eestimaa poole piiluma. Ta vist hakkab vaikselt minu juurde tagasi tulema...
teisipäev, 25. november 2008
Esimene lumi :)
Paar päeva tagasi läks maa veidi valgeks, siis kohe täitsa valgeks. Ja lõpuks oli kõik lausa nii valge, et a
knast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.
Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?
knast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?
pühapäev, 2. november 2008
Pime-kõle-külm. Appi!!!
Oo jaa! See ongi see, millest ma kogu eelmisel aastal puudust tundsin - see tatine tunne, kui sa istud oma kodus, tass Therafluga nina all, väljas valitseb pilkane pimedus ja vihm koputab aknale. Just nii, nagu ühel ilusal pärastlõunal olema peabki. Pabertaskurätid ja Theraflu on just need asjad, mida ma üksikule saarele kaasa võtaks. Kuna üks käsi veel vaba on, siis mahuks ehk hea soe vatitekk ka ära.
Ja mõtleks, aasta tagasi panid sa ringi imeõhukese valge kleidiga, millel olid tiivad selga õmmeldud... nüüd oled igast otsast sisse mässitud nagu kubujuss, aga ikkagi on külm. Kui tiivulises valges kleidis sattusin korra rock-baari, kus kõik oli tume alates seintest ja lõpetades mustade nahkjakkidega. Piisava alkoholikoguse juures võis seal valget tiivulist olevust tõesti ilmutiseks pidada... siis siin ei pea tumedust kaugelt otsima - astud tänavale ja ühined ühtlase mustmantlite vooga... ja oma kollases mantlis võid sa taas kord ilmutise mulje jätta, sest kesse siis ometi värve kannab?!?
Ja mõtleks, aasta tagasi panid sa ringi imeõhukese valge kleidiga, millel olid tiivad selga õmmeldud... nüüd oled igast otsast sisse mässitud nagu kubujuss, aga ikkagi on külm. Kui tiivulises valges kleidis sattusin korra rock-baari, kus kõik oli tume alates seintest ja lõpetades mustade nahkjakkidega. Piisava alkoholikoguse juures võis seal valget tiivulist olevust tõesti ilmutiseks pidada... siis siin ei pea tumedust kaugelt otsima - astud tänavale ja ühined ühtlase mustmantlite vooga... ja oma kollases mantlis võid sa taas kord ilmutise mulje jätta, sest kesse siis ometi värve kannab?!?
reede, 3. oktoober 2008
Cuba...
Istun ja vaatan filmi Kuubast. Kõik see, mis vanasti tundus vaid filmitrikk - ilusad autod, mahe kuuba muusika, pioneerilikud koolivormid - ei ole enam muud, kui nostalgia. Sest nii see kõik ongi - seal ja praegu, ja mitte aastakümneid tagasi ega ka mitte arviutitrikk...
pühapäev, 21. september 2008
Back in business
Eino-eino, ei ole midagi et koguaeg on vaja hommikust õhtuni ainult õppida! Vahel peab oma fiestera poole kapist välja tooma ka. Nii kord nädalas. Või kaks. Et siis oleks jälle terve põrand sõbrannadega kaetud nagu vanadel headel Tartu aegadel. Et siis saad hommikul neile romantilist hommikusööki pakkuda südamekujuliste võileibade näol. Just sellise hommikusöögi, mida peaks noormees hommikul voodisse tooma.
Tegelikult ei olegi olnud mingi pidupadu, kuid sellegi poolest:
*sa võtad suhkrutoosi, mis vajab täitmist. Siis sa võtad kapist selle paki, mis sinu meelest on suhkur ja hakkad südamerahuga suhkrutoosi jahu kühveldama.
*sa tahad teha piimaga putru, sest sul mingil imekombel ON isegi piima kapis. Paned vee keema ja hakkad juba helbeid sisse panema. Oih, sa ju tahtsid PIIMAGA putru.
*sa hakkad tegema cafe chorreadot ehk sokikohvi, kallad vee sokki ega mõtle soki kabariitidele - oih, kogu potitäis vett ei mahugi sokki?!? Kuidas nii?
*nõusid pestes tahad sa kõik nõud järjepidevalt nõudepesumasina (loe: kuivatusrest) asemel prügikasti visata
Aga muidu on kõik kõige paremas korras - Bashmendil on endiselt hea muusika, kuid üllataval kombel sa ei olegi kõige vanem külastaja peol ja veelgi üllatavamal kombel näed sa seal lausa päris mitut tuttavat!
Tegelikult ei olegi olnud mingi pidupadu, kuid sellegi poolest:
*sa võtad suhkrutoosi, mis vajab täitmist. Siis sa võtad kapist selle paki, mis sinu meelest on suhkur ja hakkad südamerahuga suhkrutoosi jahu kühveldama.
*sa tahad teha piimaga putru, sest sul mingil imekombel ON isegi piima kapis. Paned vee keema ja hakkad juba helbeid sisse panema. Oih, sa ju tahtsid PIIMAGA putru.
*sa hakkad tegema cafe chorreadot ehk sokikohvi, kallad vee sokki ega mõtle soki kabariitidele - oih, kogu potitäis vett ei mahugi sokki?!? Kuidas nii?
*nõusid pestes tahad sa kõik nõud järjepidevalt nõudepesumasina (loe: kuivatusrest) asemel prügikasti visata
Aga muidu on kõik kõige paremas korras - Bashmendil on endiselt hea muusika, kuid üllataval kombel sa ei olegi kõige vanem külastaja peol ja veelgi üllatavamal kombel näed sa seal lausa päris mitut tuttavat!
laupäev, 30. august 2008
Royal Caribbean - Jewel of the Seas
Astud 13-korruselisesse kruiisilaeva, mis on ilmselt just täpselt Titanicu mõõtu, ja mõistad, et USAsse minekuks ei ole USA viisat vajagi. Vahel piisab vähemastki. Selles laevas on olemas kõik, mida ülimaks õnneks vaja - kino, teater (õigemini show-ruum), kasiino, restoranid, baarid, spaad ja spordikeskused.Ülim inimlik rõõm on laiskus - niisiis saab sellel laeval olla seitsmendas taevas. Hommikul ärgates on sul kandikutäis head ja paremat kraami ukse taga. Siis lähed tekile värsket mereõhku hingama ja tagasi tulles on tuba ära koristatud ja sulle tervituseks piparmündishokolaad padjale jäetud. Ja no kui parasjagu kuskil linnapeal ei kakerda, siis ei olegi päevad läbi muud teha kui süüa, magada ja telekat vaadata. Tublimad võivad ka trenni minna või miskit muud tegevust omale leida. Ja õhtul pärast udupeent õhtusööki merevaatega restoranis, kus ilma kolme käiguta sind lauast lahkuda ei lasta ja ega sa väga tahagi - sest teenindus on superluks, toidud imeilusad, niiet ei julge puutudagi, ja lisaks veel maitsvad ka.
Ja siis sukeldud USA-pärasesse meelelahutusmaailma... Või lähed hoopis oma tuppa Olümpiale kaasa elama. Kes kuidas. Jamaicalased valisid üldjuhul viimase kasuks.
Mõneti tundsin, et olen taas Ladina-Ameerika radadele sattunud, sest enamik personalist oli sealt pärit. See seletab ilmselt, miks keeled tahtsid kõik sõlme minna. See sõlm kulmineerus Stockholmis kus mina vapralt kuulutasin et las mina tellin kohvi ja võileivad, sest ma ju oskan kohalikku keelt. Diay! Kohviga probleeme ei olnud, sest see sõna on teadagi internatsionaalne... aga võileib pidi ikka küll üks eriline suutäis olema, et seda pidi lausa neljas keeles korraga küsima. Sest preili Liisu ei saanud enam aru, milline sõna millises keeles on. Ja solvunult läks otsejoones raamatupoodi lektüüri järgi. Aitab!
Vene keelega õnneks probleeme ei tulnud. Sest Peterburgi nautisin mina ainult laevatekilt. Seda imeilusat Peterburgi sadamat, mis pideva suitsuvine all oli, niiet tegelikul ei kannatanud seal isegi raamatut lugeda. Oleks me targemad olnud, oleks koheselt end turismigruppi kirja pannud, sest see oli ainus viis kuidas ilma viisata Venemaale lasti. Selle asemel istusin ma need kaks päeva laevas ja nautisin sõna otseses mõttes mittemidagitegemist. Ainus mõnu rikkuv faktor oli telekapult, mida mul ei olnud.Helsinki oli nagu Helsinki ikka. Eriti tore pärast poolt pudelit valget veini tühja kõhu peale. Sama efekt oli ka Stockholmil, kus mina, põline stockholmlane, oleksin äärepealt bussist maha jäänud, sest nii tore oli ju mööda tänavaid ekselda ja ära eksida.
Kopenhaagenis tuli kohe kindlasti Tivoli uuesti üle vaadata - et kas ameerika mäed on ikka paigal ja ega nad vahepeal suuremaks pole kasvanud. Ei olnud. See-eest tuli keset Kopenhaageni linna vastu üks noormees Imperiali särgiga (Imperial= Costa Rica suurim õllefirma). Kahtlaselt valge oli, muidu oleks talle kohe kaela langend oma Pura vida mae fraasidega. See-eest kostus jäätiseputka juures kõige hullemat hispaania keelset ropendamist ja otseloomulikult, kes need ikka olla saavad kui mitte kallid tico-poisid! Awwwwww! Jalgpallisärgiga ja puha!
Oslo... oi Oslo mu arm! Õigemini, mu armsaim õeraas elab seal. Istud Hildega keset Oslo linna ja jood kõige kallimat kohvi elus ja räägid ja räägid ja räägid ja varsti on kõik ümberringi San Joseks või Herediaks moondunud ja kõik on täpselt nii, nagu enne 8. jaanuari veeuputust (kui Hilde ja Liis tahtsid San Jose lennuvälja lähistele ka üht pisaraveest järvekest luua). Ja nii ma käisingi Costa Rical.
teisipäev, 29. juuli 2008
Elu Eestis vol 2
Ma vist hakkan aru saama inimestest, kes alatasa pärast tööpäeva ütlevad: "Ma ei jaksa." Minu jaoks oli see fraas pikka aega mõistmatu, vaatamata faktile et rabasin mitmel rindel nagu töönarkomaan ikka, kuid sellegipoolest leidsin aega kohvitamisteks - pidudest rääkimata. Juhtus ka nii, et pärast pidu sai otse tööle gangreenihaigete jalgu siduma lipatud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.
pühapäev, 6. juuli 2008
Eesti mõnud
Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!
reede, 4. juuli 2008
Elu Eestis
Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!
Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.
Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.
laupäev, 31. mai 2008
Kodus!
...või - hoopis kodust eemal? Pagan seda teab, mis see kodu nüüd on!
Kohv on kibe.
Banaanid on puised.
Teed külmkapiukse lahti, et käe papaia või mango järgi ulatada. Aga ei ole! Poes ka ei ole! Mis trikki nad nüüd minuga mängivad?
Peale selle võin ma kihla vedada, et enne olid 1-kroonised mündid palju suuremad - keegi on nad lihtsalt väiksemaks näksind! Metall ju ka maksab!
Ja üldse, mis toimub? Mina tegin kõigile lahket reklaami, et Eestisse võib tulla küll, siin on hea odav - sama odav kui Costa Ricas. Ja vot sulle säh! Eesti juust maksab 142 krooni kilo ja pead veel vaatama ka et sulle juustu asemel juustutaolist toodet pähe ei määrita (või käis see hoopis või kohta, mina kah ei mäleta, mis need majandusinimesed mulle rääkisid kui mina parasjagu siidrit degusteerisin - tjah, pärast 9-kuust siidrivaba dieeti tundus ülihea). Tuttifrutti ja kukekomm on endiselt head odavad - niiet kõik ei ole veel kadunud.
Kohv on kibe.
Banaanid on puised.
Teed külmkapiukse lahti, et käe papaia või mango järgi ulatada. Aga ei ole! Poes ka ei ole! Mis trikki nad nüüd minuga mängivad?
Peale selle võin ma kihla vedada, et enne olid 1-kroonised mündid palju suuremad - keegi on nad lihtsalt väiksemaks näksind! Metall ju ka maksab!
Ja üldse, mis toimub? Mina tegin kõigile lahket reklaami, et Eestisse võib tulla küll, siin on hea odav - sama odav kui Costa Ricas. Ja vot sulle säh! Eesti juust maksab 142 krooni kilo ja pead veel vaatama ka et sulle juustu asemel juustutaolist toodet pähe ei määrita (või käis see hoopis või kohta, mina kah ei mäleta, mis need majandusinimesed mulle rääkisid kui mina parasjagu siidrit degusteerisin - tjah, pärast 9-kuust siidrivaba dieeti tundus ülihea). Tuttifrutti ja kukekomm on endiselt head odavad - niiet kõik ei ole veel kadunud.
neljapäev, 8. mai 2008
Anuncio!
Nii. 26ndal mail hakkab üks lennuk Costa Rica poolt teele ja läbi igasuguste vahemaandumiste maabub Tallinna lennujaamas 27nda óhtul kell 19:55. Paluks kärtsu ja mürtsu ja pasunakoori! Hehehe. Tegelikult, selleks et mitte kultuurishokki saada, lähme hoopis 28ndal salsamaailma. Koht pole ju oluline, aga Kolumbus Krisostomuses antakse. Reggeatoni kohti vist Eestis veel pole? ;) Pole hullu, küll minu juures kunagi saab reggeatoni pidu ka :P Ja gallo pintot vaaritan teile ka, hehheee! Caciquest peate kahjuks pagasi-piirangute tóttu ilma jääma. Aga piisab ju minust ka! :D
(Pärast seda mattun endokrinoloogia ópikute alla ja tulen jaanipäeva paiku nagu jaaniussike välja)
(Pärast seda mattun endokrinoloogia ópikute alla ja tulen jaanipäeva paiku nagu jaaniussike välja)
reede, 25. aprill 2008
Kilpkonnamaal
Ära tegin oma unistuse! Nüüdseks ei ela kilpkonnad minu jaoks ainult kastis vöi minu rahakoti peal vöi postkaardil...
Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...
Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...
kolmapäev, 16. aprill 2008
Life is just a dream!
Appppiiiii! Kuulge, kirjutage mulle kähku kui hea ja tore Eesti on, sest muidu ma ei tule siit kuskile. Sest mulle meeldib siin täitsa hästi.
Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.
Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!
Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.
Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!
Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!
JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...
(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)
Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.
Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!
Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.
Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!
Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!
JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...
(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)
esmaspäev, 7. aprill 2008
Käisin Kuubasaarel
Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.
Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
kolmapäev, 19. märts 2008
Rahavahetus Costa Rica moodi
Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!
esmaspäev, 17. märts 2008
Mundoloco 2008
Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...
kolmapäev, 12. märts 2008
On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!
Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...
*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.
*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!
*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)
*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!
*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)
*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.
*ja úldse - ilus on see maa siin!
P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!
*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.
*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!
*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)
*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!
*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)
*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.
*ja úldse - ilus on see maa siin!
P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!
teisipäev, 11. märts 2008
Appi!!! Veerandsada!
Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.
Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.
BESITO!!! Les quiero muuuucho!
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.
Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.
BESITO!!! Les quiero muuuucho!
laupäev, 1. märts 2008
Jóulud veebruaris!!!!
Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...
reede, 29. veebruar 2008
Vanilla ninjad
Hehhh, lähen mina tööle ja esimese asjana öledakse mulle: " kuule, Eesti on ju täitsa tegija" - mina ei saa möhkugi aru.
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...
Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...
Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!
neljapäev, 28. veebruar 2008
Vagabunda!
Ma olen selgeks óppinud äärmiselt olulise omaduse - "la hora tica." Nüüdseks tean páris täpselt, mis see táhendab - see on praktiliselt see, et sa ei istu enam tund aega kuskil tänaval ega oota 15 minutit enne kohtumiskellaaega ega looda, et teine inimene óigeks ajaks kohale ilmub. Ja üldsegi, mis móttega minna tööle óigeks ajaks - ega need lapsed sealt haiglast nagunii kuhugi lähe! Paar tundi kannatavad ju ikka oodata.
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!
neljapäev, 21. veebruar 2008
La Princessa Liis
Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)
kolmapäev, 30. jaanuar 2008
Minu elu ja muud loomad
See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.
Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!
Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!
Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.
Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!
Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.
ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!
Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.
Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!
Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!
Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.
Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!
Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.
ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!
Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.
reede, 11. jaanuar 2008
Que lastima, pero adios!
Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Tsikibriki seiklused jätkuvad
Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh!
Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.
Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)
reede, 14. detsember 2007
Tsikid tuuril, vol 2
Pühapäeva varahommikul kell 11:30 ajasid tsikid taas oma kodinad kokku ja istusid bussile, et loksuda 5 tundi vulkaan Arenali suunas, sihiks canopy-tuur ja kuumad basseinid. Leidsime öömaja umbes ühe kohvikukoogi hinna eest - sest nagu ikka, oleme kutsusilmadega gringad, kel pole kunagi midagi odavate hindade vöi allahindluste vastu. Boonusena leidsin sealt ühe teise gringast seikleja, kes mulle sulaselges gringa-aksendilises eesti keeles vastas, et "oi, sa oled Eestist?" Niiet nüüd on mul kaks eesti söpra siinmail!
Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.
Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...
Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.
Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...
Laiskloom canopy-tuuril
...ja laiskliisu ka traadil
Super-gallina 
laupäev, 8. detsember 2007
Elu on jälle ilus - nagu alati
Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.
Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.
Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.
Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.
Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...
Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.
Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!
Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!
Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.
Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.
Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine. 
Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...
Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.
Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!
Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!
neljapäev, 29. november 2007
Dokumentideta, vóóras linnas
...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)
P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)
P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!
teisipäev, 27. november 2007
Hot town, summer in the city
Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)
laupäev, 24. november 2007
Elust siinpool maakera
Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!
Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D
Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D
teisipäev, 20. november 2007
Hiired viisid kapsaraua minema...
Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!
Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.
Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!
Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.
Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)
reede, 16. november 2007
Impusiivsus viib sihile
Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.
laupäev, 3. november 2007
Kiri jõuluvanale
Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes
teisipäev, 30. oktoober 2007
Muideks, elu siin on tóesti puha Pura vida! Tuanis!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.
Saksa Juliana ja taani Helenega
Lien - maailma parim belgia tsikk
Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)
Haldjakene
Maja, mu rootsi amiga
Presidendiga
Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.
Saksa Juliana ja taani Helenega
Lien - maailma parim belgia tsikk
Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)
Haldjakene
Maja, mu rootsi amiga
Presidendiga
Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!
laupäev, 20. oktoober 2007
Salsatidrik
Täna on küll jama lahti. Reede öhtu, mul on vöimalus minna välja ja puha... aga mul on vässss missugune! Väljas vihma kallab, nojah, nagu oleks see mingi ime!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!
reede, 19. oktoober 2007
Varsti on suviiiiii!!!!
Vahepeal olen jälle teinud köike muud kui internetti sattumine...
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!
Rannatidrik
Mereküpsised
Chanchitos!
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!
Rannatidrik
Mereküpsised
Chanchitos!
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Si al TLC, no al TLC
Sel nädalavahetusel olin laisk ja nautisin mittemidagitegemist Heredias ja natuke ka San Joses. Laupäev oli tulus mittemiski – niiet sain terve päeva oma tuba koristada ja pesu pesta... sest ma ju olin ikkagi reedel väljas käinud (lootuses, et saan kuskil normaalset tantsu ka tantsida, aga välja kukkus nagu alati... reggeton). Eile õhtul pärast pesupesemist mõtlesime Hildega (mu õega), et oleme niigi nii tublid olnud, et lausa peame end premeerima ühe suurepärase õhtuga Livingis (ehk siis kõige snoobilikum koht Costa Ricas... mida ma kohe ilmtingimata tahtsin oma silmaga üle vaadata). Niisiis sel ajal, kui vanemad missal olid, võtsime Hilde kapi ette ja oioi mis moeshow lahti läks! Tsikibrikit nii et vähe ei ole! Lõpuks olime täitsa ilusad küll.
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...
kolmapäev, 3. oktoober 2007
Sellest, kuidas Liisu pruuniks sai
Nii, nüüd olen ohvitsiaalselt teel saamaks päris ticaks. Keelt natuke pursin, juuksed saan iga kell süsimustaks värvida ja nüüd olen natuke pruun ka... ainus probleem on selles, kas pruunisilmsete maal mulle pruune läätsi ka smuugeldatakse. Sest sinisilmselt inimestele otsa vaadates on natuke raske ära petta...
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.
Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!
Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!
Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)
Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.
Sóberid ahvijahil
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.
Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!
Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!
Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.
Sóberid ahvijahil
neljapäev, 27. september 2007
Toidulaua r66mud
Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!
Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!
Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!
Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!
Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!
esmaspäev, 24. september 2007
Elu uues kuues
Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)
Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...
Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)
Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...
Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...
teisipäev, 18. september 2007
Järjekordne hüpe vette tundmatus kohas
... nii vöib ju kaela ära nikastada!Tegelikult algab mul homme jälle uus elu. Pean minema oma päris-kasuperre, aga mulle on praegune poco loco perekond nii meeldima hakanud, et ei taha siit kuhugi minna. Aga kui peab, siis peab. Ega nemad mind ka taha ära anda, tegelt!
Muidu on nüüdseks köik kaas-vabatahtlikud mööda ilma laiali, osadel hakkas täna juba karm töö pihta. Mul on alles kolmapäeval siuke tutvustav päev. Uus pere, uus kodu, uus linn, uus tegevus (mida tänapäeval nimetatakse tööks)... Ja, mis köige kurvem, suhteliselt uus keel! Pean vist jätma hüvasti oma armastatud inglise keelega...
See-eest olen nädalavahetust nautind täie hooga. Käisin jälle Palmareses, suvilas. Nüüd tean, miukse puu otsast otsida banaane, miukse otsast papaiasid ja miukse otsst mangosid. Peale selle on mul veel üks perekonnatäis austajaid ja mind kutsuti kohvile, mille körvale tehti kohe päris ise meeeletult häid tortillasid juustuga. Sellele móeldes vöib maohaavad saada ;)
Tegelikult, päris nukker tunnistada, aga mul pole veel praktiliselt önnestunud uusi rante saada. Ja turisti pole praktiliselt yldse mängind. Ilusat randagi pole näind! Aga kavatsen seda kohe-kohe muuta! ülejärgmiseks nädalaks olen kutsutud Jacó randa - aga mitte nigu turist nagu köik teised seal - vaid lähme kambakesi külla :D Ja kui me oma suu kinni hoiame ja ennast kihku-kähku pruuniks küpsetame, siis ei jäta me turisti muljet ka, vaid oleme köik ticod ja ticad :D
reede, 14. september 2007
Oehhhh
Oioi kui kurb on iga päev netti tulla ja leida, et need kaks inimest, kes msn-s on, on ka away... ja seda just sellepärast, et Eestis on ju kell 4-5 öösel... Helistakski kellelegi, aga ega keegi selle üle ka väga róómustaks - kuuleksin vähemalt mónd tuttavat möminat :P
Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?
Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D
Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?
Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D
esmaspäev, 10. september 2007
Sopakäkk
Täna otsustasin pärast väikest jalutuskäiku rahvuspargis köige täiega pesumasinas löpetada. Ja oioi kui hea on olla kodus kuivade riietega, teetass käepärast.Nimelt oli mu tänaseks tegevuseks mudas hullamine. Päris vahva tegevus, soovitan teilegi! Avastasin omal käel, miks vihmamets on just VIHMAmets. Turnida mägedes niiet vuhma kallab nigu oavarrest otse sulle kraevahele ja seejärel omaenese tagumikuga iga sopahunnikut uurida, jalanöude söprust poriga ma pigem ei mainikski. Aga see on lihtsalt niiiii ägeägeäge!
Ja siis seda ka, et ma sain teada, kuidas kohvi tehakse: pisikesed ümmargused kostariikanaised avavad kohviubade kaunu ja muudkui lutsutavad kohviube üksteise vóidu. Hiljem kuivatavad ja röstivad ja ongi valmis! Aga sel aastal jääb Belgia ja Eesti kohvi-ikaldusse, sest me varastasime möned oad. Täitsa mónusalt magusad on, kusjuures! Siuke kohvi mulle kohe täitsa meeldib. Nüüd ma siis tean, kust kohvikommid tulevad - siit!
P.S. Dan ja Andrus, suurimad tänud Cartagosse saatmise eest! Päris ilus linnake on. Muideks, Cartago varemete kohta on päris lahe legend - need ei saa ka kunagi valmis, nagu Tallinna linn. Iga kord, kui ehitama hakatakse, juhtub midagi koledat.
pühapäev, 9. september 2007
Baila-baila
Löpuks ometi istun rahus ja vaikuses üksi kodus ja lihtsalt olen. Ja kirjutan.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.
Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...
Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.
Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...
Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.
neljapäev, 6. september 2007
Pura vida!
Hakkan vaikselt kodu- ja sópradeigatsusest toibuma. Lihtsalt pean endale aru andma, et köike korraga ei saa - perekonnaga adapteeruda, lahedaid pidusid ja kogu riiki esimeste nädalate jooksul tundma öppida. Aga nii tahaks ju!
Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...
Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).
Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!
Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...
Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).
Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!
teisipäev, 4. september 2007
¡Feliz navidad!
Niisiis, ikka sajab. Nad yritavad kyll óelda, et koguaeg ei ole nii hull, aga nagu mulle on selgeks tehtud - iial 2ra usalda kostariikalast. Ma siis annan endast parima selle mitteuskumisega.
Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)
Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...
Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!
Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)
Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...
Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!
Tellimine:
Postitused (Atom)