Udusekeldused

Mind ja mu seiklusi ma ûtlen! Ema, pane nüüd silmad kinni. Su tütar on tuulepea, see peaks piisav vabandus olema.

Nii. Jóudsin Costa Ricale, tutvusin uuesti vanade tuttavatega ja esimesel óhtul läksin Greivini ja Carlosega välja. Sain kätte oma patacones'id mustadest ubadest tehtud "püreega" ja nostalgia móttes mina, kes ma endiselt ólut ei joo, tellisin selle asja, mida enamik inimesi peab ólle nime narrimiseks - Rock Ice Limon, ehk siis ólu sidruni ja soolaga. Sest mulle óeldi, et sellest baarist pina coladasid ei saa. Kui välja arvata fakt, et juba kell 9 tahtsid mul silmad kinni vajuda, sest hommikul siiski oli mul uni kella poole 4st pühitud olnud, oli muidu väga tore. Eriti tore oli kojujóudes autost välja astudes see vihm, mis pühkis kóik suuremad ja väiksemad asjakesed endaga kaasa. Autost välja astusin poole meetrisesse jókke, mis vulises vähemalt Jägala joa kiirusega. Sain oma uue punase valgetäpilise vihmavarju (mis sobis ekstra minu punase valgetäpilise kleidi ja punaste kingade outfitiga, muideks) vaevu-vaevu lahti ja oleks jókke astudes äärepealt libastunud. Aga tuppa Greivini juurde me saime.

Ma ei mäleta, millal uni viimati nii magus oli! Vihm krabistab katusel, ise päevi magamata ja ajavööndiga natuke sassi läinud. Aga selle väsimuse juures móistus enam ei tööta. Kui ta hommikul tööle hakkas, siis oli juba hilja - nimelt see tunne, et midagi kotist välja kukkus, ei olnud mitte tunne, vaid fakt. See oli minu rahakott nimelt. Ma ju pean traditsiooni hoidma, eksole? Kolmanda korraga ma loodetavasti siiki piirdun. Eelmine kord sain kahe kotiga hakkama. Niiet nüüdseks aitab. Aga jah, raha rahaks ja pangakaart pangakaardiks, aga mul oli seal nimelt ka pass, mille ma pidin koos rahaga koju jätma...

Natuke paanikat ja natuke kalli-defitsiidis, pidasin vapralt vastu - sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Andresi pere olevat juba róómustanud, et saavad mind adopteerida. Kui ei hoia tuhapilv mind siin, siis hoiab riigipiir.

Järgmisel hommikul, kui olin taas veetnud róómsa taaskohtumise sópradega, avastasin oma postkastist kirja, et mu pass olevat rentslist üles korjatud ja Saksa saatkonda viidud. Uskumatu, et selles riigis selliseid häid inimesi ka viibib! (Ema, pane nüüd jälle silmad kinni, aga ma pole Saksa saatkonda veel kätte saanud... loodetavasti ei ole minu uhiuus biomeetriline pass liialt läbiligunenud ja mitmes tükis...).

See-eest lähen täna randa ja otsin siin pesitseva eestlastepaari üles Dominicali rannas. Niiet kohtume siis, kui tagasi olen ja esimesed triibulised kätte saanud ;)

Pura vida otra vez!

Istusin esmaspaeval Riia bussile. Nagu ikka osutus minu reisimine hullumeelsuseks. Seekord oli takistuseks väike purskav vulkaan, mille tottu ma oleksin äärepealt piirdunudki Riia reisiga. Gatwick ja Heathrow olid kinni, aga onneks Riiast Stanstedi mind lubati. Ja siis oli juba koik korras. Londonis oleksin hea meelega kolanud, aga nad siiski ei lasknud - ainult j6udes sain selle ägeda Londoni taksoga soita, linnuke kirjas. Ilusas briti keeles n6uti mult selle l6bu eest 15 naela. Sain korra oma väikest armast Camillei kallistada, magada 2 tundi välivoodis mis iga minu hingamisliigutuse peale nagises... ja algas mu retk Heathrowsse. Kus ma otseloomulikult jätkasin oma reisistiili ja oleksin lennukist maha jäänud, sest mina ei teadnud, et minu uhiuuest biomeetrilisest passist ei piisagi neile - et ma pean internetis mikgit tobedat esta-t täitma. Niisiis, niikaua kui ma üleval oma estaga maadlesin, pakiti inimesi juba lennukisse ja kui mina oma maadlemised tehtud sain, oli lennu taga suur punane kiri, mis tähendas et lennuk tahtis juba lennata, aga mina jooksin endiselt mööda lóputuid koridore, et siiski enne sulgemist väravasse jóuda. Näost punase ja óhetavana istusin oma kohale kena austria noormehe kórval, kes juhtumisi sai minu reisikaaslaseks kuni San Joseni välja.

NewYorgist San Joseni sóites hakkasid mul alateadvuses sähvatama kujutelmad Heredia teest ja pina coladadest ja päikesest ja salsast. Pimeda tuledes San Jose kohal hóljudes ei suutnud ma enam muule keskenduda, kui vahtisin üksisilmi aknast välja, mp3-mängijaga salsataktis jalga kólgutades.

Lennukist maha astudes vóttis mind vastu mónus troopiline hóng, mille peale ma kohe trepil kóikidest üleliigsetest vammustest vabaneda otsustasin. Kotid käes, jóudsin sellesse kohta, kus tulijad justkui akvaariumikalad kulgevad - sel ajal kui vastutulijad nina vastu klaasi ootavad. Mina nägin seal vaid Johanna ja Melba üliróómsat naeratust, hüplemist ja energilist lehvitamist. Pärast hoogsat kallistamist olin endiselt sónatu. Ma ei uskunud, et see ei ole lihtsalt killuke mu unenäost. Kui ma oma esimese cas-i mahla kätte sain, siis see tundus küll päris. Samuti see gallo pinto, mida mulle hommikul ette pandi. Mu perekonnad on üliarmsad nagu alati ja ma vóin tóesti öelda, et mul on 3 perekonda - 2 siin, 1 Eestis. Sóbrad ei lähe arvesse praegu. Uinusin ma Melba ja Franklini uues kodus, hommikul äratas mind dona Hannia askeldamine köögis ja kui avasin kardina, vaatas mulle vastu imeilus San Jose mägede taustal, päike kergelt veel tóusulaines. Alla hommikusöögile jóudes sain Dona Hannialt endiselt väga külma vastuvótu osaliseks - hola, como le va? Nagu oleksin ma viimased 2 aastat siin elanud. See on dona Hannia, loodetavasti jäävad seekord mu patareid ja vötmed ikka kotti alles. Sellepärast ma peitsingi kóik asjad voodi alla ära ja kaardid asetasin koti voodri sisse - iial ei vói teada, mis tal pähe tuleb.

Hommikul istusin nagu alati Melba autosse, valmis sóiduks Hospital Mexico poole. Kóik oli nagu ikka - pikad ummikud, politseinukud valgusfoori rollis, pidev signaalitamine. Ka tänaval kóndimine oli nagu ikka - pikad pilgud saatmas ja igas klassis hüüded kórvus kólamas.
Esimese asjana läksin oma lastehaiglasse. Esimese reaktsioonina móni ei tundnud mind ära, móni kukkus ehmatusest pikali, móni sai külmavärinad, mónel tohtrihärral vajus suu sóna otseses móttes lahti. Minu üllatuseks mäletasid kóik mu nime, kaasa arvatud haigla teele jääva putkamüüja. Hämmastav, et selle 2 aastaga ei ole midagi muutunud - kóik inimesed töötavad samadel postidel, köik on endine! Nojah, seda küll, et ûhest haigla väravast ma enam välja ei saanud, sest see oli tabalukuga kinni pandud. Aga isegi mu kingapoes oli mu lemmikkingad alles! Ja mu lemmikjäätisekohas küsiti minult kohe, et ootoot, sa pole nii ammu käinud, kuidas nii? Igaljuhul, nüüd olen ma Mercado Centrali ees internetis, kóhu just seda imelist vürtsidega helado de sorbeterat täis söönud (palavaga pole palju vaja, ma ütlen) ja hakkan tagasi Heredia poole minema.
Hasta pronto!

On the road again

Istun tööl. Mummu ootab mind väljas sokolaadilaadungina, mis asub täna kell 15:45 teele, et kunagi ehk võib-olla maanduda San Jose lennujaamas. Ainus, mis hetkel kindel, on see, et jõuan bussiga lõunaosariiki Riiasse. Praegu nad veel räägivad, et mu RyanAir sõidab Stanstedi lennujaama, aga mulle on õpetatud, et ära kunagi usu ilmaennustajaid ja kostariikalasi. Tuhapilved vallutavad nimelt ka Londonit... Heathrow on täna näiteks suletud.
Niisiis tean ma vaid üht - ma lähen reisile.
1x + 2x + 3x = y, milles x tähistab aegmuutujat igas reisi sihtpunktis (loe lennujaamas) ja y tähistab lõppsihtpunkti.
Võibolla veedan kuu aega mõnusas troopilises Riia linnas, võibolla Londonis, võibolla New Yorgis või San Joses. Vulkaan seda teab!

Itaalia

Mulle öeldi, et ma pidavat olema nagu Audrey Hepburn filmis Roman Holiday. Et printsess ikkagist ju. Mõnes mõttes võib öelda ka, et põgenenud. Mitte küll põgenenud oma krooni eest, vaid pigem oma kitli ja stetoskoobi eest. Mis teoreetiliselt on ju üks ja see sama, kas pole?

Hispaania treppidel istusin oma vennakesega just sellel samal trepil, kus printsess jäätist sõi... no meie jõime veini. Niiet võib öelda, et "tehtud".
Hommikusöögiks shampust ei joonud - aga iga-õhtune vein või pinja kolaada on ju ka poolel teel selleni...
Praami-diskoteegis kaklust ei korraldanud. Tõe-näole kätt suhu ei toppinud. Motorolleriga liiklushuligani ei mänginud. Niiet tähtsamad asjad on veel tegemata. Vaja tagasi minna, järelikult.
Pealegi, mu matkakott kogu minu kleidivaruga on endiselt kuskil seal itaallaste meelevallas. Nimelt ka tema otsustas põgeneda...

Spaania

Nüüd olen juba nädal aega olnud linnast, millest on saamas minu meka. Siin nad räägivad minu keelt, inimesed on toredad ja naeratavad (mitte ainult sellepärast, et naeratada, vaid sellepärast, et nende süda naeratabki).

Alguses sain küll tunda, miks My Fair Lady laulis, et Hispaanias on tihti vihmasajud... Spain in rain. Sest paistab, et mu sóber Greivin veab päikest koguaeg endaga kaasas. Tulin Prantsusmaale, kus ka tema hetkel viibis - oli päike. Kui ta ära läks, vóttis päikse kaasa. Läks Barcelonasse teine, koos päikesega loomulikult. Lubas küll suure suuga, et jätab mulle paar kiirt maha, aga nii kui mina Barcelonasse jóudsin, siis päikest ei kusagil, ainult vaata kuidas vihmavarjuga üle lompide hüpates oma kingi täitsa ära ei sulata. Kuidagi kahtlaselt minu kalli troopika moodi...

Aga sellegipoolest avastasime Tiinaga ma arvan et täitsa päris autentset Hispaaniat - tänu keeleoskusele on see päris lihtne, kas teate! Inimesed on nii róómsalt üllatunud kui nendega sama keelt räägid ja nad sinust päriselt ka aru saavad. ja sina neist. Nii me saime ära proovitud kóik paellad ja sandgriad ja leidsime omale kohalikud kaitseinglid, kes ohverdasid meile kogu oma nádalavahetuse - lihtsalt selleks, et turistikestele oma kodukanti näidata.

Vaatamata faktile, et mina ju olen siin juba 9 aastat tagasi käinud, tundus kóik ometi nii uus. Samas tabas mind iga hetk deja vu tunne, et ma vist olen sellel tänaval ka varem astunud ja siit poest kommi ostnud. Nii tore!

Aga minu jaoks on Barcelona just see, mis peab. Loomulikult mina turistivaenulik turist ei saa siin teistest kaardilugejatest üle ega ümber, sest siin ongi rahvaste paabel ja turismi osas ülipopulaarne. Tänavatel kóndides leiad sa siit aga kóik, mis hing ihaldab - pisikesed hubased kohvikud hommikukohviks, modernsed minimalistlikud caféd, restoranid igale maitsele, baarikesed igale rahvusele, ólletoad, veinilokaalid, kokteili-loungeid, pitsi-baarid (ehk siis espetsiaalsed kohad, kus póhiróhk on igasugu erinevatel shottidel, seinal seisab nimekiri, kus on üle 300 nime... osad neist leebed nigu lillekesed, teised nagu pórgutuli... kui täpsem olla, siis osad ongi tuli - nimelt pannakse need shotid pólema. Ka Harry Potteri nimeline jook pannakse maagiaga otse baariletil lihtsalt pólema). Siin on igast diskoteeke ja jäätisekohti. Siin on imeilusad majad veelgi ilusamate ródudega - kujutad juba ette, kuidas naudid merevaatega ródukesel oma hommikukohvi vói vótad raamatut lugedes päikest. Mis kóige tähtsam - siin on meri! Minu jaoks ei eksisteeri linna ilma veekoguta. Ja siin on kóik olemas!!!

Niiet, marss Spaaniasse kòik!!!

Prantsusmaa

J6udsin Pariisi pàrast 5 tundi bussis loksumist ja tundsin nagu oleks just tulnud pikalt merereisilt - olin merehaige. Kàisin ja 66tsusin miskis kaubanduskeskuses ringi, sest mul polnud 6rna aimugi, mis ma nyyd edasi pean tegema. Ma ei teadnud isegi seda, millises Pariisi kaardi nurgas ubikeerun. Ja ega neist konnas66jatest ju ka abi ole. Otsiks Eiffeli torni? Ah ei viitsi...

Nii saingi lopuks Camille`i kàtte ja juhtn22rid temani j6udmiseks. Loomulikult istusin tund aga rongipileti sabas ja siis selgus et see oli oopiski vale saba. L6puks sain pileti k2tte ja leidsin rongi ka yles. Alguses istus mu juures yks jutukas prantsuse proua ja yks keskealine mees, kellega proua muutkui jutustas. Kui mees maha làks ja proua aru sai, et minust just suuremat jutukaaslast pole, kuigi ma oleksin kindlasti talle naeratades iga lause peale noogutanud, hakkas proua ilmselt prantsusepàraselt kasima. See siis tàhendas ennast yle keha au d`colognega kokku mààrima. Ja siis lahkudes muuseas kysis, kas ma olen inglane. Aga siis jài kupee tàitsa minu pàralt. Nii ma siis vaikselt àrkasin unenàost ja avastasin end palju pàikselisemas ja ilusamas elus. Puhkus algas!!! Milleks murda oma pead asjade yle, mis olid minevikus v6i tulevad tulevikus? Aitab jamast! Praegu on ju superhypertore ja elu on lill.

Rong viis mind armastusest pungil majja. Camille nupsik nagu alati, Greivin ka tore nagu ikka. Ja Camille i ema ja sobrad. Ja koik need 3 koera - yks armukade mops Dubai, kes pidevalt tuli ja hakkas nuhisedes limpsima k6ike mis ette jài ja kui juhtus et sa v6tsid kellegi teise sylle ja mitte teda, siis lykkas ta teise eest àra ja hakkas sind ylima hoolega limpsima. Siis yks suurem musta-valge-kirju Canel. Ja siis minu lemmiks valge pudelihari Betty, kelle mina siit kyll kodustaks. Ja siis veel kiisuke Cahuita (see on yks kariibipoolne reggae-rand Costa Rical):

Greivin, kes on Camilleil 2 nàdalat kylas olnud ja làheb tàna Barcelona kaudu Costa Ricale tagasi, hoiatas mind, et Prantsuse kéék ja eriti Camillei ema tehtud toit, paneb ka mind tahtma igaveseks siia jààda... Greivin juba palus Camillei ema end adopteerida. Aga mina adopteerin Betty.

Belgia

Belglased on toredad ja lahked inimesed. Juba esimesed belglased, kes lennukis mu k6rval istusid, olid abivalmimad kui pool eestit kokku. Olid 2 noormeest, kes olid rànnanud méédaVenemaad. Yhel tulid vanemad vastu, kellega mind viidi hosteli juurde ja anti telefoninumbrid, et kui midagi peaks olema, siis kindlasti helista ja vajaduse korral v6id meie juurde ka éémajale tulla.

Teine asi, ma olen nagu Costa Rical! Kàid mééda tànavat ja sind saadavad taas igasuguste erinevate kraadidega kommentaarid.
Miskite brittidega proovisin àra ka selle kuulsa Belgia 6lle - see kirsi6lu téesti k6lbab isegi juua!!! Ja tàitsa hea on, kusjuures!
Tàna on vahvlite pàev, sest tàna tuli palk yle ja nyyd v6ib isegi enda kulul elada ja isegi midagi syya ;) Niiet... meie muhviga làhme vafflijahile!!!!

Aga muidu, ilm on jube ilus! Aga Bryssel on lissalt yks tavaline suurlinn paljude vàrviliste inimestega ja tavaliste majakestega.

Làksin pàrast oma tuttavate juurde Mecheleni linnakesse, kus on riburadapidi kolme èe majakesi ja suur katedraalitorn. Jogi voolab linnast làbi ja lillekesed ripuvad igalpool. Leidsin ka siukse koha, kus tundsin ennast kui Anne Veski loost vàlja hypanu - roosiaias ringi kuninganna kàib voi kuidasiganes see oli ;)

Ilusilusilus!

ja nyyd voin puhta sydamega oelda, et puhkus on alanud! Nii moistus kui syda saab nyyd rahus puhata ja màngida :)

Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...

Kevadkäeskevadkäes

Minu esimene kevadpäev. Juba oleks võinud metsa all toomingalõhna otsimas käia. Aga ei - laupäeval otsustas mu kraadiklaas ka pärast Coldrexi joomist näidata mulle 37,6. Nujah. Midagi uut minu jaoks - sest terve päeva olin audis, voodis teki all, magasin. Aga kõige uudsem oli see tunne öösel, et nii paha on olla, et magada ei saa. Ja ma oleksin võinud kihla vedada, et mu kraadiklaas valetab - sest nii halb ei saa olla kui on ainult 37,6.

Järgmine päev oli juba nagu enam-vähem. Ülejärgmine päev tegin ARK teooriaeksamile säru. Ühtuks oli juba nagu natuke kummaline. Ja täna istun ma jälle voodis peavalu ja minipalavikuga. Teate kui vastik on haige olla - eriti kui nagu ei olegi midagi viga. Kurk ei valuta, nohu ei ole, köha ei ole, kõhuviirus ka ei ole. No mis pagan ta siis on?!

Minu "Pura Vida"

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on küll kevad südames. Täna läks küll päike pilve taha peitu jälle, aga küll me ta konksuga tagasi tõmbame ja kinni ankurdame!
Eniveis, mu ühel aknal õitseb täiuslik orhideepuhmas, teisel aknal leiab elavat tõestust see, et ega see käbi ikka kännust kaugele ei kuku. - ehk siis maitsetaimepotid. Ega siis need tomatid ja paprikadki kaugel ole, järgmisel aastal võibolla on terve kasvuhoone mul siin (ärge öelge, et see on vananemise tunnus, sest ma endiselt olen igavesti 25 ju! onju?)



Muidu on mul viimased 2 nädalat läinud nagu lennates. Siuke tunne oleks, nagu oleks puhkus olnud või miskit. See ei tähenda muidugi seda, et ma ei oleks iga hommik padjanäoga tõusnud ja tööl käinud. Sest millegipärast annab kellakeeramine mulle ikka tunda ega lase magada. Lisaks sellele oli vaja vabal ajal välismaalasele giidi mängida ja minu vaba aeg on see, mis tööst üle jääb, ehk siis seanss algab kella 6-paiku... Viimase 2 nädala jooksul on iga päev olnud hoopis eri näoga - kord viib mu tee ooperisse, kord Vilusisse, kord Lohusallu, möödaminnes ka Tartusse, vahel toovad tuuled aga hoopis sõberid külla ja vahel saab lihtsalt mitu õhtut järjest saunas mõnuleda ja nii ongi - solo good! Nüüd on mu külmkapis terve hunnik gallo pintot ja uskuge või mitte - ka see on solo good! Mis sest, et ma terve üle-eelmise aasta 3 korda päevas ube ja riisi sõin ja sellest pehmelt öeldes ära tüdinesin... siis nüüd on see puhas nostalgia ja puhas rõõm on külmkapist leida väikese mälestuse.

Ja veel tähendab see seda, et kokkamise arvelt jääb vaba aega trennis käia. Sest paraku on mulle ka teine vanainimesehaigus külge hakanud - seljavalu. See tuletab tahtmatult meelde Väike-Ameerika tänava (või oli see suur või keskmine ameerika, kes seda nüüd siis mäletab) poissmeestekorteri tunnuslaulu: "Reuma on mul kontides..." Ameerikapoisid ikka teavad, millest ma räägin ;)

Nojah, nii ma siis otsustasin vanaduse eest peitu pugeda ja unustada oma salsad sinna alumisele riiulile vahelduseks ja tegeleda õige spordiga - jooga, pilates ja ujumine, väikses aeroobika garneeringuga. Täna siis läksin suure õhinaga - tagasi tulin hullu allergilise nohu moodi asjaga. Kas tõesti on mul spordi vastu allergia?!? Tohotonti! Pole hullu, väike zyrtec sportides keele alla ja andku aga minna!

Siss... vahepeal olen võitmas võitlust kurjami autokooliga. Õigemini, level 1 on juba läbi - autokool. Nüüd on vaja veel master-kurjami, ARKga, lõppstaadiumi võitlus võita...

Veidi pilte ka vahelduseks...

Jah, see ongi maailmanaba!

Peaaegu nagu Montezuma Costa Rical? Mmmmm... seal vist oli siiski natuke soojem


Costa Rica küsiin: Gallo Pinto, Huevos picados (no... munapuder noh) ja Tortillas de queso (juustu-tortijad)... ja veinist ei pääse ju üle ega ümber (kuigi seal seda küll väga ei antud)

Nojah. Roheline jakk vahetus pruuni mantli vastu ja aknast välja vaadates on sama paks udu nagu Volcan Poasi juures - s.t. ei näe kohe midagi läbi udu. So it goes.

Muidu? Muidu on kõik tore. Kui välja arvata see, et miskipärast on minu sisemise kella patareid liiga töökorras ja peas hakkab ka nädalavahetustel kell 6:40 äratuskell helisema ja magada ei lase. Niimoodi saabki iga öö stabiilselt 5-6 tundi magada, sest ega ma varem magama minna ei saa sellegipoolest. Aga vähemalt võin ma omale lubada seda luksust olla väsinud kui töölt koju tulen - sest kodus on minu töö ainult jalad lakke visata ja lasta ennast teenindada. Peaks vist palkama omale mõne koduabilise, sest muidu harjun luks-eluga ära, et koristama ja süüa tegema ei pea, sest kõik tehakse minu eest ära. Nõudepesumasinastki ei tunne enam nii puudust.

Mõnnamõnnamõnna

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.

Võta mind kaasa ja kaugele maale vii...

4. aprillil tuleb mulle külla mu parim sõber, keda ma hakkasin tundma 5.aprillist 2008. Poolteist kuud tundsin. Siis põrutasin teisele poole maakera. Aga ma ju teadsin, et ega ta suuda ilma minu "mucho-mucho"deta elada. Ja nii ta põrutas mulle septembris järgi, aga jäi miskipärast mõned-sajad kilomeetrid läänepoole. Alles nüüd leidis, et rändlindudel aeg lendlema minna ja mina saan taas kekata, et Costa Rica tuleb külla. Tervelt kaks nädalat saab oma Tortillas de quesosid nõuda ja salsatada mis jaksab. Selle aja peale peaks siis juba selgeks saama, millist salsat eelistada... kartulivabariigis on parim variant vist salsa blanca (loe: valge kaste), itaalias-hispaanias salsa de tomate (loe: tomatikaste). Nojah, kes siin salsa lizanot ikka annaks...
Aga uskuge või mitte, ma tunnen vahel isegi gallo pintost puudust. Kohvivarusid olen aeg-ajalt täitnud. Reggaetoni-puudust siiamaani ei kurda (kuigi mu playlist võib ka mulle närvidele käima hakata ühel halval päeval). Koriandri seemned leidsin ka, nüüd on vaja need vaid üles kasvatada. Oma helado de sorbetera retsepti peilisin tsiprinooli retseptidega vahetuskaubana ka välja, nüüd puudub õnnest vaid teadmine, mida nende koostisosadega peale peab hakkama...
Sest mu palmid ja unelmaterannad vaatavad mulle kojujõudes esimeste asjadena vastu, niiet mu kodu on mu kindlus. Siin on kõik olemas. Isegi maisijahu.

Kevade kuulutaja

Mul on nüüd osad unistused täiesti käegakatsutavaks muutunud. Käi ja katsu kasvõi iga päev, kui vaja!
Üht unistust hakkasin pühapäevast ka teistele näitama. Nüüd kõik muudkui käivad ja näpivad mu unistust, aga ega ma kade ole! Käigu ja katsugu kui palju tahes - peaasi et enne käed puhtaks on pesnud ;) Nimelt, nüüd ma käin nagu väike kevadekuulutajast kapsaussike oma rohelise Pta jakiga ja katsun sellele lumele ja lörtsile selgeks teha, et KEVAD ON JUUUUU. Marss tagasi sinna kust tulite!
Iga hommik tuhisen ma läbi oma lillemere, teen orhideele pai ja annan talle valgust ja sooja. Nartsissid ja tulbid on kahjuks juba oma elu ära elanud, aga see-eest tegid nad kogu mu nädala nii ilusaks ja siiamaani võtab mind kodu-uksest sisse astudes vastu lillelõhn ja juba ei olegi ma üksi. Jah, aga igaljuhul, mu orhidee jääb mulle loodetavasti pikaks ajaks akna pealt naeratama.

Taaskord 25

Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et kuna minu lõunamaine sünnipäev ei olnud pooltki seda, mis ma lootsin… sest peale ühe kalli sõbrakese, olid mu teised kallid ju hoopis ookeani taga. Olin küll südamepõhjani liigutatud kui mu telefon ka seal pidevalt helises – omast kohast oli see isegi suurem kingitus, kui kõik maailma Barbie nukud 7-aastasele tüdrukule. Aga… ma ei saanud ju teid, kallimatest kallimad, käega katsuda. Niisiis ma otsustasin 25-seks saada alles sellel aastal. Ja eks ma vaata, kui irmsasti meeldib, siis hakkangi edaspidi ainult 25 saama. Ja kui ära tüütab, siis saan mõni aeg jälle 21 ka.

Igaljuhul… ma olen üks ärahellitatud tütarlaps, kes on harjunud, et sünnipäevahommik peab olema täiuslik. Väiksena tähendas see kingitustest ülevoolavat kirjutuslauda – ärgates sai seda natuke uudistada ja siis pidi kannatamatult teesklema magamist kuni isa-ema-vennake tulid sulle laulma ja sind kallistama… aga tegelikult surid sa uudishimust, mis nende pakkide sees on. Rohkem asju! Jumala eest mitte pehmet pakki aka riideid!
Nüüdseks kõik, mida soovid, on hommikune tervituskallistus ja kohv ja kook just nende kõigekallimatega. Ema, isa, Märt. Kolmekarukoopaski (loe: ühikaaegadel) ärkasid sa väikse sussisahina peale, kui Lill kohvivett keema pani ja valmistus hommikul sind lauluga üles äratama. Viimastel aastatel olen ma kahjuks pidanud leppima sellega, et seda armsat laulu kuulen vaid telefoni otsast ja tean, et kuskil kilomeetrite taga on see armas karuke, kes su peale mõtleb… ja mõttes istume me ikka oma ühika kööginurgas ja sööme hommikusöögiks shokolaadikommi, mis su karuke sulle kohvi kõrvale toonud on. See ongi õnn.

See aasta on esimene kord elus, kus ma ärkan üksi. Ausalt öeldes ma kartsin seda hommikut. Aga juba ärgates sain aru, et ma ei ole üksi. Isegi siis, kui kohv ja kook on mõeldud vaid ühele. Päev otsa saatsid mind kitlitaskust kostvad piiksud sõnumite ja kõnede näol – aga mina töönarkomaan mängisin kogu päeva kättesaamatut. Niiet kullakesed, ka vastamata kõne tegi mind üliõnnelikuks! Aitähh!

Nüüdseks olen kalli perega kooki söönud, saanud üha rohkem õnne ja rõõmu nii siinsetelt kui kaugetelt sõpradelt ja võin varsti rahuliku südamega magama minna…

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.

P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.

Kõik on uus!

Kõik-kõik on uus, märtsikuus...
Olen taas oma kodinad kokku korjanud ja istun keset kotte ja kaste - voodi veel mahub nende vahele ära! Ei, ma ei hakka veel Ladinasse tagasi minema. Ka Aafrikasse misjoni-arstiks ei lähe veel. Kuna need variandid on mõlemad äärmiselt ahvatlevad, otsustasin seekord siiski kergema vastupanu teed minna ja oma rahutut hinge toita väikese kodu-vahetusega. Oma mõttelennu juures ei imestaks ma sugugi kui ma homme sama targalt kõik asjad lahti pakiks ja kõik plaanid pikalt saadaks. Kahjuks see mõte muidugi väga kõrgelennuline pole... ja madalalt väga kaugele ette ei näe... niisiis pean ma leppima faktiga, et elionimehed tulevad alles nädala pärast ja annavad mulle uues kodus ka internetti...

Tegelikult võiksin ma ju ka leppida selle muutusega, et mu 6-kuune residentuuritsükkel perearstikeskuses sai veebruarikuuga läbi. Niiet nüüd ei ole ma päevast-päeva oma kliinikuperega koos... Kui olete näinud filmi "He's just not that into you", siis saate aru, millest ma ilma jään... Kellega me naisolevused siis nüüd teoretiseerime, et mis neil meestel siis nüüd parasjagu peas on, et miks nad ei helista - sest ometigi ei saa ju põhjus olla see, et nad ei tahagi helistada... Nüüd olen ma selle sooja perekonna asemel suures kõledas haiglas... Mis on ka tore, tegelikult. Sest siin ei pea niimoodi tööd tegema, et mu niigi nõrk hääl ära kulub. Ja siin saab kursusekaaslastega lõunatamas käia, kuigi ega seda ühepajatoitu ei jõua vist ka lõputult süüa...
Aga see-eest on see praegu minu jaoks kohe täitsa uus ühepajatoit. Ja uus kodu ja uus pere ;) Algatuseks piisab vist küll ;)

Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...

Kõrged kontsad teevad ära

Viimasel ajal on mu elu taas piduliseks läinud... Jumal tänatud selle eest! Sest just nii jõudis ka see ülejäänud tükk Liisust koju tagasi - see, kes on võimeline pärast paaritunnist und minna tööle ja pole nagu midagi viga. Või jätta vahele mõne reedese öö, sest lihtsalt ei ole mõtet enam magama minna.

Olen avastanud ühe heatuju triki - pane seelik selga. Nimelt kummutas see trikk ümber minu veendumuse, et tähelepanu saamiseks pead olema blond, siresäärne ja sihvakas. Ei. Piisab ainult veidi lühemat seelikut ja voila! Oledki jälle ladinas ja ujud pilkudemeres.

Muidugi, minu puhul on väljaskäimine natuke raskemaks muutunud. Juba enne sisenemist on vaja visata üks pikk uuriv Sherlocki pilk leidmaks vähimatki kahtlast tegelast, kes võiks olla meie patsient.
Teiseks, sa ei saa kellelegi öelda, et sinu nime ette käib lühend dr. Seda eelarvamusest, et arstid ei ole inimesed....
Näiteks:
*väike tüdruk küsib "Arstitädi, kas sina ka sööd?"
*matusel torisetakse "ise on arst ja sureb ära"
*peol normees: "Tead, tegelikult oled sina palju ilusam kui su sõbranna, nii tark ja kavalate silmadega... aga sa oled ju arst!"
*tuttav, kes on ühtlasi ka patsient: "Minu perearst ja joob viina?!?"

Just sellepärast peab vahel olema hoopis koristaja või postiljon... aga ka sellest näritakse läbi ja öeldakse et sa oled liiga intelligentne.
Nojah, ema ju ütles ammu, et võõraste onudega ei tohi rääkida... ju tal vist oli õigus.

Mis puutub veel minu uude sõpra seelikusse/kleiti, siis meie ülipeen glamuuriõhtu Lillega algas sellest, et nii möödaminnes poogiti meile veel üks elukutse külge. Istusime oma lühikeste kleitide, ülipeente sukkade ja saabastega taksosse ja palusime end viia Vabaduse platsi. Väljudes olime üliviisakad oma taksojuhi vastu, kes eesti keelt küll veidi kangelt rääkis, aga muidu oli äärmiselt armas. Tänasime ja soovisime "Jõudu tööle!" ja armas taksojuht vastas koheselt: "Aitäh! Teile ka!" Hämmingus vaatasime mitu minutit teineteisele otsa ega suutnud otsustada, kas peaks nüüd hoopis suunda muutma ja sinna Tatari tänava poole minema, või jääme vana plaani juurde ja lähme ikkagi Privesse peole.
No tegelikult me ei lasknud sellel ennast siiski väga häirida, sest tegelikult oli see siiski ülimalt armas onu ja ju ta tahtis meile lihtsalt midagi head soovida.
Niisiis tegime hoopis tiiru Tallinna kõige ekstravagantsematele kohtadele, alustades Stereo loungeist, kus me tänu oma ilusatele silmadele või lühikestele kleitidele saime baari-poisi päest kohe mitu tasuta kokteili, kuigi ette oli nähtud ainult üks igale külastajale.
Siis tõdesime, et Apple Martini näeb küll superglämm välja oma imepeenes klaasis, aga meie endi barmani talent teeb sellele joogile iga kell silmad ette.
Miskipärast viis meie tee meid ka Nokusse, Valli baari ja Levikasse - kõik kolm kohta, kus me olime vaieldamatult ainsad seelikutes olendid...

Aga tüdrukud, ma ütlen: "Kleidid ruulivad!"

Majanduslangus? Ongi!

Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.

Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!

Rallibeebi, ralli!

Kes ütles, et kõik peab tulema nii kui niuhti! Jah, tõesti, see vist olin mina ise.
Ma ei saanud kunagi aru oma sõpradest, kes sellise jäägitu rõõmu-kergenduse-joovastuse kokteilina kuulutasid: ma sain load kätte. Mis see siis ära ei ole? See on ju kõigest üks paberitükk, millel on su pilt peal ja lubab sul autot roolida. Õpid natuke ja paar korda sõidad ja asi ongi käes.
No ja vot siis. Istusin autosse. Platsil sain vigureid teha. Ei saanud aru, miks see auto läheb tagurdades just sinnapoole, ma ju rooli keerasin hoopis teisele poole. Einoh! Ja üldsegist, milleks mul neid peegleid veel vaja on? Ma ju saan aknast ka otse ette vaadata, et neid jooni seal asfaldil jälgida. Aa, et märke võiks ka vaadata? Ja siis peab veel rooli keeramise ajal käiku vahetama, mis hõlmab endas kohe väga mitme väga erineva liigutuse tegemise üheaegselt! No kuulge, mis te nalja teete minuga või?
Ja siis läks naljaks - mind saadeti linna. Istusin seal bussis nr 5 ja vaatasin aknast välja - kõik need neljarattalised semud peavad õues olelusvõitlust ja tähistavad oma trajektoore... ja homme pean mina koos nendega võitlema... Paanika missugune.
Kuidagi ma sealt Statoilist minema sain, loogeldes teel ja nõksutades ja autot keset ristmikku välja suretades. Kõrvalrajale manööverdamine oli minu jaoks nagu õudus ruudus, tagasipööramine tekitas tahtmist koheselt pigem kraavi sõita - SEE auto nüüd küll seda tiiru ära ei tee! Aga tegi.
Ja niimoodi tegin ka mina autokooli teooriaeksami ära. Kuus aastat õpitrenni ei ole ikka mööda külge maha jooksnud, õnneks. Sest paraku sai ka ilma õppimata klassi priimusena testid tehtud. Ja tekkis tunne, et miks siis see ülejäänud 95% siis läbi kukub, see ju nii lihtne. Räägib õpilane kes tahtis pärast eksamit kohe jalga lasta, sest nagunii peab uuesti tulema. Ja no võibolla peabki... aga ei, ma täna otsustasin, et ei ole mõtet inimeste sulatõtt uskuda ja jäädagi arvama, et sinust ei saa kunagi rallisõitjat. Vot saab. Ja vot täna taastati minu usk minusse enesesse. Ja vot seesama Liisu, kes tahtis lõpetada kooli medaliga, kes tahtis saada arstiks, kes tahtis minna Costa Ricale... vot see Liisu hakkab vist vaikselt taas ukseavast Eestimaa poole piiluma. Ta vist hakkab vaikselt minu juurde tagasi tulema...

Esimene lumi :)

Paar päeva tagasi läks maa veidi valgeks, siis kohe täitsa valgeks. Ja lõpuks oli kõik lausa nii valge, et aknast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.
Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?

Pime-kõle-külm. Appi!!!

Oo jaa! See ongi see, millest ma kogu eelmisel aastal puudust tundsin - see tatine tunne, kui sa istud oma kodus, tass Therafluga nina all, väljas valitseb pilkane pimedus ja vihm koputab aknale. Just nii, nagu ühel ilusal pärastlõunal olema peabki. Pabertaskurätid ja Theraflu on just need asjad, mida ma üksikule saarele kaasa võtaks. Kuna üks käsi veel vaba on, siis mahuks ehk hea soe vatitekk ka ära.
Ja mõtleks, aasta tagasi panid sa ringi imeõhukese valge kleidiga, millel olid tiivad selga õmmeldud... nüüd oled igast otsast sisse mässitud nagu kubujuss, aga ikkagi on külm. Kui tiivulises valges kleidis sattusin korra rock-baari, kus kõik oli tume alates seintest ja lõpetades mustade nahkjakkidega. Piisava alkoholikoguse juures võis seal valget tiivulist olevust tõesti ilmutiseks pidada... siis siin ei pea tumedust kaugelt otsima - astud tänavale ja ühined ühtlase mustmantlite vooga... ja oma kollases mantlis võid sa taas kord ilmutise mulje jätta, sest kesse siis ometi värve kannab?!?

Cuba...

Istun ja vaatan filmi Kuubast. Kõik see, mis vanasti tundus vaid filmitrikk - ilusad autod, mahe kuuba muusika, pioneerilikud koolivormid - ei ole enam muud, kui nostalgia. Sest nii see kõik ongi - seal ja praegu, ja mitte aastakümneid tagasi ega ka mitte arviutitrikk...

Back in business

Eino-eino, ei ole midagi et koguaeg on vaja hommikust õhtuni ainult õppida! Vahel peab oma fiestera poole kapist välja tooma ka. Nii kord nädalas. Või kaks. Et siis oleks jälle terve põrand sõbrannadega kaetud nagu vanadel headel Tartu aegadel. Et siis saad hommikul neile romantilist hommikusööki pakkuda südamekujuliste võileibade näol. Just sellise hommikusöögi, mida peaks noormees hommikul voodisse tooma.
Tegelikult ei olegi olnud mingi pidupadu, kuid sellegi poolest:
*sa võtad suhkrutoosi, mis vajab täitmist. Siis sa võtad kapist selle paki, mis sinu meelest on suhkur ja hakkad südamerahuga suhkrutoosi jahu kühveldama.
*sa tahad teha piimaga putru, sest sul mingil imekombel ON isegi piima kapis. Paned vee keema ja hakkad juba helbeid sisse panema. Oih, sa ju tahtsid PIIMAGA putru.
*sa hakkad tegema cafe chorreadot ehk sokikohvi, kallad vee sokki ega mõtle soki kabariitidele - oih, kogu potitäis vett ei mahugi sokki?!? Kuidas nii?
*nõusid pestes tahad sa kõik nõud järjepidevalt nõudepesumasina (loe: kuivatusrest) asemel prügikasti visata

Aga muidu on kõik kõige paremas korras - Bashmendil on endiselt hea muusika, kuid üllataval kombel sa ei olegi kõige vanem külastaja peol ja veelgi üllatavamal kombel näed sa seal lausa päris mitut tuttavat!

Royal Caribbean - Jewel of the Seas

Astud 13-korruselisesse kruiisilaeva, mis on ilmselt just täpselt Titanicu mõõtu, ja mõistad, et USAsse minekuks ei ole USA viisat vajagi. Vahel piisab vähemastki. Selles laevas on olemas kõik, mida ülimaks õnneks vaja - kino, teater (õigemini show-ruum), kasiino, restoranid, baarid, spaad ja spordikeskused.
Ülim inimlik rõõm on laiskus - niisiis saab sellel laeval olla seitsmendas taevas. Hommikul ärgates on sul kandikutäis head ja paremat kraami ukse taga. Siis lähed tekile värsket mereõhku hingama ja tagasi tulles on tuba ära koristatud ja sulle tervituseks piparmündishokolaad padjale jäetud. Ja no kui parasjagu kuskil linnapeal ei kakerda, siis ei olegi päevad läbi muud teha kui süüa, magada ja telekat vaadata. Tublimad võivad ka trenni minna või miskit muud tegevust omale leida. Ja õhtul pärast udupeent õhtusööki merevaatega restoranis, kus ilma kolme käiguta sind lauast lahkuda ei lasta ja ega sa väga tahagi - sest teenindus on superluks, toidud imeilusad, niiet ei julge puutudagi, ja lisaks veel maitsvad ka.
Ja siis sukeldud USA-pärasesse meelelahutusmaailma... Või lähed hoopis oma tuppa Olümpiale kaasa elama. Kes kuidas. Jamaicalased valisid üldjuhul viimase kasuks.
Mõneti tundsin, et olen taas Ladina-Ameerika radadele sattunud, sest enamik personalist oli sealt pärit. See seletab ilmselt, miks keeled tahtsid kõik sõlme minna. See sõlm kulmineerus Stockholmis kus mina vapralt kuulutasin et las mina tellin kohvi ja võileivad, sest ma ju oskan kohalikku keelt. Diay! Kohviga probleeme ei olnud, sest see sõna on teadagi internatsionaalne... aga võileib pidi ikka küll üks eriline suutäis olema, et seda pidi lausa neljas keeles korraga küsima. Sest preili Liisu ei saanud enam aru, milline sõna millises keeles on. Ja solvunult läks otsejoones raamatupoodi lektüüri järgi. Aitab!
Vene keelega õnneks probleeme ei tulnud. Sest Peterburgi nautisin mina ainult laevatekilt. Seda imeilusat Peterburgi sadamat, mis pideva suitsuvine all oli, niiet tegelikul ei kannatanud seal isegi raamatut lugeda. Oleks me targemad olnud, oleks koheselt end turismigruppi kirja pannud, sest see oli ainus viis kuidas ilma viisata Venemaale lasti. Selle asemel istusin ma need kaks päeva laevas ja nautisin sõna otseses mõttes mittemidagitegemist. Ainus mõnu rikkuv faktor oli telekapult, mida mul ei olnud.
Helsinki oli nagu Helsinki ikka. Eriti tore pärast poolt pudelit valget veini tühja kõhu peale. Sama efekt oli ka Stockholmil, kus mina, põline stockholmlane, oleksin äärepealt bussist maha jäänud, sest nii tore oli ju mööda tänavaid ekselda ja ära eksida.
Kopenhaagenis tuli kohe kindlasti Tivoli uuesti üle vaadata - et kas ameerika mäed on ikka paigal ja ega nad vahepeal suuremaks pole kasvanud. Ei olnud. See-eest tuli keset Kopenhaageni linna vastu üks noormees Imperiali särgiga (Imperial= Costa Rica suurim õllefirma). Kahtlaselt valge oli, muidu oleks talle kohe kaela langend oma Pura vida mae fraasidega. See-eest kostus jäätiseputka juures kõige hullemat hispaania keelset ropendamist ja otseloomulikult, kes need ikka olla saavad kui mitte kallid tico-poisid! Awwwwww! Jalgpallisärgiga ja puha!
Oslo... oi Oslo mu arm! Õigemini, mu armsaim õeraas elab seal. Istud Hildega keset Oslo linna ja jood kõige kallimat kohvi elus ja räägid ja räägid ja räägid ja varsti on kõik ümberringi San Joseks või Herediaks moondunud ja kõik on täpselt nii, nagu enne 8. jaanuari veeuputust (kui Hilde ja Liis tahtsid San Jose lennuvälja lähistele ka üht pisaraveest järvekest luua). Ja nii ma käisingi Costa Rical.

Elu Eestis vol 2

Ma vist hakkan aru saama inimestest, kes alatasa pärast tööpäeva ütlevad: "Ma ei jaksa." Minu jaoks oli see fraas pikka aega mõistmatu, vaatamata faktile et rabasin mitmel rindel nagu töönarkomaan ikka, kuid sellegipoolest leidsin aega kohvitamisteks - pidudest rääkimata. Juhtus ka nii, et pärast pidu sai otse tööle gangreenihaigete jalgu siduma lipatud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.

Eesti mõnud

Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!

Elu Eestis

Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!

Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.

Kodus!

...või - hoopis kodust eemal? Pagan seda teab, mis see kodu nüüd on!
Kohv on kibe.
Banaanid on puised.
Teed külmkapiukse lahti, et käe papaia või mango järgi ulatada. Aga ei ole! Poes ka ei ole! Mis trikki nad nüüd minuga mängivad?
Peale selle võin ma kihla vedada, et enne olid 1-kroonised mündid palju suuremad - keegi on nad lihtsalt väiksemaks näksind! Metall ju ka maksab!
Ja üldse, mis toimub? Mina tegin kõigile lahket reklaami, et Eestisse võib tulla küll, siin on hea odav - sama odav kui Costa Ricas. Ja vot sulle säh! Eesti juust maksab 142 krooni kilo ja pead veel vaatama ka et sulle juustu asemel juustutaolist toodet pähe ei määrita (või käis see hoopis või kohta, mina kah ei mäleta, mis need majandusinimesed mulle rääkisid kui mina parasjagu siidrit degusteerisin - tjah, pärast 9-kuust siidrivaba dieeti tundus ülihea). Tuttifrutti ja kukekomm on endiselt head odavad - niiet kõik ei ole veel kadunud.

Anuncio!

Nii. 26ndal mail hakkab üks lennuk Costa Rica poolt teele ja läbi igasuguste vahemaandumiste maabub Tallinna lennujaamas 27nda óhtul kell 19:55. Paluks kärtsu ja mürtsu ja pasunakoori! Hehehe. Tegelikult, selleks et mitte kultuurishokki saada, lähme hoopis 28ndal salsamaailma. Koht pole ju oluline, aga Kolumbus Krisostomuses antakse. Reggeatoni kohti vist Eestis veel pole? ;) Pole hullu, küll minu juures kunagi saab reggeatoni pidu ka :P Ja gallo pintot vaaritan teile ka, hehheee! Caciquest peate kahjuks pagasi-piirangute tóttu ilma jääma. Aga piisab ju minust ka! :D
(Pärast seda mattun endokrinoloogia ópikute alla ja tulen jaanipäeva paiku nagu jaaniussike välja)

Kilpkonnamaal

Ära tegin oma unistuse! Nüüdseks ei ela kilpkonnad minu jaoks ainult kastis vöi minu rahakoti peal vöi postkaardil...
Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...

Life is just a dream!

Appppiiiii! Kuulge, kirjutage mulle kähku kui hea ja tore Eesti on, sest muidu ma ei tule siit kuskile. Sest mulle meeldib siin täitsa hästi.

Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.

Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!

Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.

Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!

Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!

JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...

(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)

Käisin Kuubasaarel

Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).

Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.

Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.

Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.

Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.

Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!

La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!

Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.

Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.

Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...

Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.

Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.

Rahavahetus Costa Rica moodi

Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!

Mundoloco 2008

Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...

On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!

Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...

*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.

*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!

*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)

*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!

*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)

*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.

*ja úldse - ilus on see maa siin!

P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!

Appi!!! Veerandsada!

Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.

Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.

BESITO!!! Les quiero muuuucho!

Jóulud veebruaris!!!!

Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...

Vanilla ninjad

Hehhh, lähen mina tööle ja esimese asjana öledakse mulle: " kuule, Eesti on ju täitsa tegija" - mina ei saa möhkugi aru.
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...

Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!

Vagabunda!

Ma olen selgeks óppinud äärmiselt olulise omaduse - "la hora tica." Nüüdseks tean páris täpselt, mis see táhendab - see on praktiliselt see, et sa ei istu enam tund aega kuskil tänaval ega oota 15 minutit enne kohtumiskellaaega ega looda, et teine inimene óigeks ajaks kohale ilmub. Ja üldsegi, mis móttega minna tööle óigeks ajaks - ega need lapsed sealt haiglast nagunii kuhugi lähe! Paar tundi kannatavad ju ikka oodata.
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!

La Princessa Liis

Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)

Minu elu ja muud loomad

See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.

Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!

Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!

Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.

Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!

Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.

ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!

Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.

Que lastima, pero adios!

Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!

Tsikibriki seiklused jätkuvad

Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.

25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh! Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!

Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.

Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!

No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)