Sov gott!

Kaks tööpäeva seljataga. Palju valet keelt. Palju uut süsteemi. Palju uusi inimesi. Iga kord, kui me kohvipausile läheme (seda juhtub päevas 2-3 korda, pluss lõunaaeg), on terve personaliruum täis ning kohvimasina järjekord ulatub uksest välja. Väike polikliinik, palju inimesi. Eriti just kohvipauside ajal, siis on neid nagu seeni pärast vihma (ja arvestades siinset seenekuningriiki, võite arvata, et seda on täitsa piisavalt).

Kõigepealt peaks mainima, et siinsed vanainimesed (keda ei tohi vanainimesteks kutsuda, vaid vihjata peenelt läbi lillede) on kui noored kitsed. Nad on terved. Sõidavad päevad läbi jalgrattaga ja elavad väärika vanuseni.

Tööl tunnen end taas esmakursuslasena. Iga asja kohta pean üle küsima, “Kas Rootsis tehakse ka nii?” ning enamasti saan vastuseks “Ei”. 

Täna käisin residentide seminaril. Iga teine resident oli kuskilt mujalt pärit - India, Rumeenia, Peruu, Malta. Siin on isegi eraldi kliinik nende arstide jaoks, kes tulevad mujalt ega keelt ei oska. Minu keeleoskus on esialgu nende jaoks täitsa hea, niiet asundusele mind veel ei saadeta - teiste immigrantide juurde pole esialgu asja.

Igal teisel teisipäeval on meil residentide pärastlõuna, kus arutatakse erinevaid teemasid ning tehakse ettekandeid. Esialgu meie ettekanne jääb kevadesse, sest nende kõigi jaoks oli suhteliselt ebatavaline kuulda: “Tere. Mina olen Liis ja ma olen resident. Alustasin eile tööga, Rootsi jõudsin 4 päeva tagasi.”

Mu kalli sugulase sünnipäeva puhul oli mees kodus imehead liha-seene sööki teinud, mille kõrvale ma ennast ühest 3,6%-sest Gösseri õlust tipsuseks (loe: väsinuks) kuulutasin. Viimased 2 päeva oleme nagu eeskujulikud vanainimesed kunagi kella 8-paiku iga 10 minuti tagant kella vaadanud, lootuses, et juba on kell magamaminekuks piisavalt palju. 

Ja kell on nüüd 8:47. Tuleb veel natuke oodata. Siis saab magama. Nüüd on lausa isegi tore magada, sest eile jõudis kohale ka voodi. Pehme on palju mugavam, peaks mainima! Pehmeid unesid teilegi!

Sõpradele

Me oleme Eestist. Korilased.

Karlstadis ringi jalutades täheldasime, et kraaviperved on suuri puravikke täis. Ja rohkelt. Miks? Kas rootslased ei taha linnatänavail seenel käia? Nii lihtne oleks ju töölt koju jalutades haarata õhtusöögimaterjal kaasa. Võib-olla nad häbenevad? Ei. Meie maja taga saab alguse 10-kilomeetrine metsarada, millega täna tutvust tegime. Kogu mets, nii raja ääres kui ka kaugemal, on puupüsti punetavaid pohli ja riburada pidi seeni täis. Meie, kel pole lihtsalt võimalik olnud oma aega korilusse investeerida, saime see-eest imelise õhtusöögi. Teine kord siis tean, et kui tuleb selline tuju, et ilmtingimata on pooleli olevasse risottose ka seeni vaja, siis vutt-vutt ja keegi läheb toob mulle maja tagant mõne seene. Kahju, et Frankie praegu Eestisse maha jäi, sest vastasel juhul oleks meil oma jooksupoiss olemas. Asjade toomisele on meie Frank ju meister. Seda enam, et seened on üks vähestest asjadest (kui mitte ainus asi), mida ta ise ei söö!

Jalutuskäigu jooksul tõdesin, et ma ei ole enam 12. Kaudseid viiteid sellele on olnud ka eelnevatel päevadel, valutavate luude-liigeste näol. Täna hommikul võtsin end kokku ja hakkasin võimlema - seda sellepärast, et üles tõustes oli kogu mu keha kange nagu raudkaigas. Liigutades avastasin, et mu kael ja õlg raksuvad ning parem puus naksub ja loksub. Kui võimeldes sai õlad ja kaela normaalselt liikuma, siis puus loksub edasi siiamaani.

Pärast pikka jalutuskäiku ei olnud ka Raido teksad oma esimeses nooruses. Jalgevahe oli seksikalt rebenenud. Nendest saavad tema tööpüksid - et keskealised Rootsi daamid sealt tippi sisestaksid. Peaks tasku vist ka alla õmblema, muidu läheb hea kraam veel raisku.

Ostuhullud Ikeas

Hommikul ärkasin kondivalu peale üles. Magasime esimese osa ööst täispuhutaval madratsil, mille Raido keset ööd vaipade vastu vahetas, kuna kummikägin ei lubanud tal külge pöörata kuigi ta proovis tardunult osa ööst liikumatult veeta. Tema oli hommikul suhteliselt õnnelik. Tema õlitamist ei vajanud, kuna erinevalt minust magab Raido meelsasti sellili või kõhuli (mis on konstitutsionaalselt palju pehmemad kohad kui puusakondid, teatavasti).

Kangeselgselt võtsin külmikust kaneelisaiad. Panin saiad ahju. Kella loomulikult ei vaadanud. Mingi hetk ikka vaatasin ka ja arvestasin umbes aega. Taimer helises just siis, kui meil oli parasjagu akende mõõtmine käsil. Ehk siis, saiad pidid ootama. Kohvi (millesse suhkrut meil ei olnud, jäi Eestisse) kõrvale saia hammustades väitsin mina kangekaelselt, et isegi mina teeksin ise paremaid saiu. Mis ei pruugi muidugi õige olla, kuna tegelikult ootasid saiad valmimist 2 korda kauem, kui oleks pidanud. Sellegipoolest olid nad täitsa toredad. 3 päeva järjest oli, mida kohvi kõrvale ampsata.

Jalutuskäik linna ja hunnik asjaajamisi. Raido meelest olen ma olnud ülikaval, tarides teda riiki (või vähemalt linna), kus naised on koledad ja mehed on ilusad. Minul silmarõõme kui palju, temal ainult üks.

Meeldivad üllatused Rootsi klienditeenindusest. Siinne kinnisvara teenus on super! Esiteks, sõbralikkus. Teiseks, nende kaudu saab kõike teha ja kõik on nii lihtsaks tehtud. Internetti pidavat saama lihtsalt nii, et ühendad end ära ja siis lööb kohe leht ette, kus saab end registreerida ja interneti saad mõne tunni pärast. Meie puhul see nii aga ei läinud, sest nagu ikka, meil ei ole rootsi isikukoodi. Niiet meie internet saabub kuu aja pärast koos isikukoodiga.

Kodu remonti teevad ka kbab-mehed. Vali välja, mis tahad. Teevad ära ja maksad iga kuu teatud osa remondist. Kui varem välja kolid, siis maksab järgmine üürnik sinu eest edasi. Lihtne.

Korterisse tulles ei leidnud me ka osasid vaheuksi. Selgus, et ka need toom Tommy meile ära. Ühesõnaga, meil on siin igasugused toredad sõbrad Tommid. Tomtom ja Tommy (kbab-mees, kes aitab iga asjaga).

Väike rootslaslik eine lihapallidest ja kartulipüreest, ning Ikeasse. Istusime ja kõlgutasime tük aega jalgu arvutade küll ühte / küll teistpidi, et miline madrats ja voodi valida. Tore avastus oli ostukärude parkla, kuhu sai kuhjatud ostukäru jätta seniks kuni sööma või wc’u tahad minna. Tegime poele 3 tiiru peale ning lõpuks lahkusime 2 voodi, voodite klambrite, 1 voodi jalgade (sest mõistus oli selleks ajaks otsa saanud), pealismadratsi (millest saab meie voodi kuni pärisvoodid esmaspäeval kohale toimetatakse), sohvalaua, prügikasti, nõudepesuresti ning nõude kastiga. Pealisadratsi ja laua mahutasime kenasti taas Aurisesse ära (see auto on vist kummist).

See polnud veel kõik. Arvestades meie rootslaslikku külmkapirohkust, otsustasime end varuda toiduga, et lähima kuu aja jooksul näljahäda ei peaks kuulutama. Lahkusime 3 suure kotitiega, kusjuures 1 paki kana ja 1 paki friikartulite asemel on meil nüüd 2 pakki friikartuleid. Kanasupp jääb vist ära...

Kodu muutub iga päevaga rohkem koduks. Kui alguses tulime tudengikorterisse, siis nüüd on see lausa täitsa ilus kodu. Ja muutub veel ilusamaks :)

Teretulemast Karlstadi

Eksam tehtud, perearstiks saadud, hüvasti jäetud - kõik rasked asjad tehtud. Sellise tundega astusime laeva ning asusime teele oma uude ellu. Uus elu tervitas meid imelise kajutiga, kus sai ühesugust vaadet nautida kahes suunas telekast jalutsis ning aknast päitsis. Selline laineline pilt lõbustas meid tervelt 17 tundi.

Siis sai alata ekspeditsioon 2 ehk kerime end autos kerra ja naudime oma parima sõbra, tomtomi juhendusi iseseisvaks eluks. Reis Stockholmist Karlstadi koosnes meeshääle juhatusest: keera paremale, seejärel suundu vasakule jne. Ustav sõber ei jätnud meid kordagi hätta. Tuletage mulle meelde, et ma ühel päeva talle korralikult välja teeks - tänutäheks ;) + navigatsiooni seade on hea vahend kodurahu säilitamiseks - kui keegi süüdi jääb on see elutu kuid endiselt rahulik seadeldis, keegi ei saa öelda, et jäid pööramisega hiljaks või miks Sa ei öelnud.

Tundes mind ja minu seiklusjanu, ei olnud meiegi saaga tõketeta. Jõudsime Karlstadi isegi õigeks ajaks. 15:30 olime kinnisvara büroo juures, mis pidi kell 16:00 oma uksed sulgema. Minu koputuse peale aga ei avanud keegi. Natuke piilumist ukse taga - kedagi ei olnud kontoris. Õnneks tuled siiski põlesid, niiet ma päris alla ei andnud. Helistasin ja mind ühendati kord ühele, kord teisele inimesele. Kui mind oli just ümberlülitatud, nägin üht taadikest kbab-sildiga (meie kinnisvara firma) golfiautos lähenemas. Parkis end maja ette ja hakkas kohe helisevat telefoni otsima. Helistaja seisis selleks ajaks ta selja taga... Ja veidi aja pärast olid mul võtmed käes. Kuhu nendega minna ja millise ukse taga kobistada - seda ma ei teadnud. Õnneks leidsime kodu ilma suuremate jõupingutusteta. Järgnevad kilomeetrid või paar otsisime kodu parkimiskohta. Iga väikese maja juures oli parkimiskoht, millel oli peamiselt üks sissepääs. Nii me siis sõitsimegi maja juurde ja siis sealt tagurpidi välja ja nii korduvalt, sest maja ja parkimiskoha vaheline seos oli esialgu olematu.

Meie kodu on suhteliselt rahulikus, kuid suhteliselt lapserohkes piirkonnas. Meie rõõmuks kuuldus taamal paar bassi-tämbrilist “auh”-i. Järelikult - ka Rootsi koerad siiski hauguvad! Frankie, lase aga oma kajakahäälsetel häälepaeltel kajada!

Kodul on omaette sissekäik, kust saab kohe treppi pidi üles teisele korrusele. Ja mis kõige tähtsam, meil on vann ja rõdu! Üldises joones on kõik üli-rootslaslik ehk siis värvid siin riigis on tabu all. Külalistetuba on kõige ilusam ja isegi värviline. Niiet, kallid sõbrad, kiirustage! Muidu ähvardab oht, et hõivame teie toa :P Tundub, et selle toa on teinud eelmine üürnik. Ma olen suhteliselt kindel, et eelmine üürnik oli eestlane, muide. All uksel seisab perekonnanimi Siik. Kuidas ta saab olla midagi muud kui eestlane, kui isegi tubade vaheuksed on kaasa võetud?! Alles on uksepiidad ja uste hinged. Kui meie kunagi Tallinnas kolisime korterist 151 korterisse 152, siis naabrimees võttis seinakappidelt uksenupudki kaasa. Eestlane, mis eestlane.

Siinseid imelisi tühje tube nähes tekkis kohe vastupandamatu iha joosta Ikeasse, et veidi hubasust luua. Märksõna: mööbel. Poes mitu korda ära eksides, sest sõber tomtom ei olnud ju kaasas, tulime lõpuks sealt ära 2 padja ja 1 teki võrra rikkamana. Ülla-ülla, kus need tehtud olid? Meie rõõmuks olid need muidugi kodumaine kraam, otse Eestist. Kodus asju lahti pakkides tõdesime, et instruktsioonid olid igas muus keeles peale eesti keele. Sama meeldiv üllatus toimus Statoilis, kui autole juua haarasime - terve kaardimakse dialoog eesti keeles! Rootsi algas vähemalt Raido jaoks väga tuttavas keeles :)

Shopingust väsinud ja näljasena läksime Coopi oma külmkappe täitma. Ikea tõmbas meid magnetina siiski alguses Coopi ehitusosakonda aga selleks ajaks oli see teema ennast ammendanud ja otsustavalt keeldusime seal ostlemast. Tegime väikese 300meetrise täiendava autosõidu ja maabusime Coopi toiduosakonda, väikse vahepõikega Systembolagetisse šampuse järgi - kuidas sa muidu ikka tähistad?!? Valisime välja vana hea Törley. Koduselt lugesin sildilt: kuiv. Sulaselges eesti keeles loomulikult. Sildil oligi 2 keelt kasutatud: eesti ja inglise :)

Kodus on ka tunne, et see on kodu ja mitte üldsegi uus koht. Ei, me oleme kodus. Ja Karlstad on siiani tervitanud meid mõnusalt koduselt - eestilikult.

Ood tööle

Sedapuhku on minu laul Nõmme Kliinikus lauldud. Mõnusalt südamlik, päikseline ja temperamentne oli. Nagu muusika.

Tegelikult tuleb nüüd väike nostalgiahetk, ärge pange pahaks. Ma siin olen pikalt kaalunud selle üle, kas see on narkomaania, kui teatud eluperioodidel on töö ainus tegevus, mis sära silma toob. Pupillide suurust ma rumaluke muidugi ei jälginud. Aga need pidavat mul koguaeg suured olema. Teatud kriteeriumid narkomaaniast on ju täidetud? Ühesõnaga, minu sõltuvus seisnes teis, kallid kolleegid ja patsiendid... ja loomulikult need kollased seinad, mis ka vihmase ilmaga mu kabinetti päikse tõid.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Jah, nii võib öelda küll. Õnneks otsustasin ma enne lõpueksamit 1/4 oma tarkusest hambaarstidele kinkida ning vastutasuks vähemalt nädalaks ajaks vinavate silmade ja insuldihaige kõnega ringi käin. Selline mumifitseeritud olek ei lase mul nimelt liiga emotsionaalseks minna, mistõttu pisaratevalang jäi seekord tulemata.

Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin. Tore oli.

Kodu

Lõpuks ometi on meil kodu! Sellises ridaelamu moodi 2-korruselises majas, kus saab rõdul peesitada ja muidu mõnus olla. Näinud me seda loomulikult ei ole, aga seinad ja põrand ja lagi pidi olema, niiet pagulastele saab ulualust vast ikka pakkuda. Ruumi ka piisavalt, et kutsu kasvõi sõbrad külla!

Kui veel sisustamiseni ka jõuaks, kas poleks tore see?!

Juhiloa saaga

Viimased 1 aasta ja 10 kuud olen kimanud ringi eeskujulikult rohelise vahtralehega. Eeskujuliku kodanikuna läksin tegin juulis libedasõidu ja ökosõidu ka ära. Täitsa tore oli oma vana sõbra, Toyota Yarisega, kujuteldavatest põtradest mööda libiseda ja mõnikord piruette teha. Alguses jalg küll värises siduripedaalil ja sellest jalast mingit kasu küll ei olnud, aga edasi läks kohe täitsa hästi. Järgmisel päeval oli mul ökosõit. Ehk siis, õpetaja peaks selgitama, kuidas ökonoomsemalt sõita. Istun autosse, tunne on mingil määral nagu vanadel headel õppesõidu aegadel. "Sõidame. Küll ma teepeal räägin sulle, kuidas ökonoomsemalt sõita." Istun siis autosse ja mulle öeldakse, et enne valgusfoore peaks käiguga pidurdama. "Küll ma siis ütlen sulle, kuidas". Sõitsime mitu linnaosa läbi, kus oli täitsa mitu valgusfoori, mille taga seista... aga käiguga pidurdamise kohta ei tulnud ühtki kommentaari. Noormees lihtsalt istus seal, üritasin teda küsimustega rääkima panna, aga... ju tal siis ei olnud nii hea päev. Sõitsime ja sõitsime. Oli 3. juuli. Sain ainult ühe märkuse, kuid ökosõiduga polnud sel midagi pistmist. Nimelt Pärnu maanteel tahtsin mina julgelt muudkui edasi ja edasi sõita. Mul ju pikalt peatee. Järsku ütleb noormees kõrvalt: jää seisma. Jah, olime jõudmas ülekäigurajani. Hakkasin vaikselt seisma jääma - aga, seal polnu ju ühtegi jalakäijat. Hakkasin siis ikka vaikselt edasi minema. "Ei, jää seisma. Sa pead need trammiteelt vasakpööret teostavad autod üle laskma, kas sa siis ei ole uut liiklusseadust lugenud. 1. juulist pead sa need autod üle laskma." Novot siis. Niimoodi saabki 2. astme koolitus tehtud.

Minu juhiluba aegub 7. oktoober. Standardprotseduur näeb ette seda, et kuu aega enne loa aegumist saab hakata seda vahetama. Ehk siis, minu puhul 7. september. Ehk siis, 1. septembril kolin ma Rootsi. Mõtlesin, et kui ma varakult kurva näo ette teen, äkki on võimalik kuidagi susserdada ja ikkagi luba enne kätte saada. Ei. Küsisin maailma ühe kõige sõbralikuma teenindaja käest ARK-s (infolaua töötajad on minu meelest täiesti kulda väärt lahked). Kurvastusega pidi ta möönma, et ei ole mingit võimalust. Ta andis mulle siiski numbri, et ma oma uue tervisetõendi sisestada laseks. Et siis pole probleemi - 2009.a. foto on andmebaasis olemas, saan paberivaba ARK-ist taotlused teha ja vajadusel lasta luba saatkonda saata. Ootasin järjekorra ära, ulatasin oma tervisetõendi... ja selgus, et 2009.a. osad pildid on neil andmebaasis olemas, teised ei ole. Kas minu oma on? Ei tea, ja kontrollida ka ei saa. Kas ma saan igaks juhuks fotoputkas uue pildi teha? Saan küll, aga pilt ei salvestu. Kas ma saan ise digitaalselt foto saata? Ei saa. Vot siis.

Rootsi korteri otsimine

Kevadel olime otsustanud, et pärast minu residentuuri lõpetamist kolime Rootsi. Vaikselt hoidsime kinnisvaral juba varem silma peal, kuid arvestades rootslaste 3 kuu etteütlemisajaga, leidsime, et korteri otsimiseks ülim aeg on alates juunist.

Juunis leidsin kinnisvaraveebilt kbab.se palju ideaalseid ridaelamuid minu töökoha lähedal. Millegipärast seisin aga muudkui järjekorras, keegi minuga ühendust ei võtnud ega midagi. Hiljem sain teada, et see, et ma järjekorras olen, võib tähendada mitme aastast ootamist. Osadel korteritel seisis punaselt juures kiri "Fynd", mille tähendust ma ei teadnud, mistõttu ei julgenud sinna ka avaldust esitada. Hiljem selgus, et just neid kortereid on lootust saada. Neid üüritakse printsiibil "kes ees, see mees".

Juulis leidsin kohalikust kuulutuste portaalist ime-ime-imeilusa maja. Sain vastuseks, et omanik on hetkel ära, kuid otsustab nädala jooksul. See oli esimene vastus minu meeletutele avaldustele ja kirjadele, kus kirjeldasin pikalt ja laialt, miks meil kodu vaja on ja kui ilusad-toredad-korralikud me oleme, et meile kodu üürida. Mitte ühtki vastust. Kuni selle unelmate majani, mis asus järvekaldal ja omas terrassi ja klaasseina. Meil hakkas juba tekkima väike lootus, et sellest saab meie uus kodu, kuhu isa ja venda kalale kutsuda ja kõik sõbrad ära mahutada. Aga ei, meid ei kutsutud isegi vaatama. See maja üüriti kellelegi teisele (üliõnnelikule).

Nüüdseks on august. Kodu ei ole meil ikka. Ümbritsevad lapsevanemad uurivad, üldsegi mitte pahatahtlikult, iga päev, kas on uudiseid. No aga ei ole ju. Kuu alguses pidasin pikka kirjavahetust neiuga, kes soovib oma korterit üürida. Sinna kutsuti isegi meid vaatama. Saatsin oma tulevase bossi. Praegu oleme vist veel endiselt nimekirja esirindel, kuid selgus, et Rootsis ei otsusta korteriomanik oma voli järgi, kellele korterit üürida. Ei, seda otsustab korteriühistu. Või on see nii, et nemad otsustavad, kas omaniku valik sobib või mitte. Aga ühistu nõuab meilt rootsi isikukoodi, mille saame kuu aega pärast tööle asumist. Ehk siis, septembri lõpus-oktoobri alguses. Mina alustan tööd 5. septembril.

Tänu minu kolleegi initsiatiivile sain ühes kinnisvarabüroos täita mingi avalduse, millele lisati minu bossi avaldus, et mul on kiiresti kodu vaja. 2 nädalat hiljem pakuti meile üht varianti. Seda sel päeval, mil meie n-ö korteriomanik meilt isikukoode palus. No aga kust mina pean teadma, kas mul on seda korterit vaja või mitte?

Ojochal/Playa Tortuga

Vahepeal käisin Eestis. S.t. eestlaste kommuunis Costa Rical. Nimelt on siin olemas eestlaste hotell. Olen ammu olnud uudishimulik, mida need eestlased siis seal teevad...
Võtsin Randalli kaasa ja selgus, et ta sai ainukeseks tico-ks või siis ütleme nii, ainsaks mitte-eestlaseks selles hotellis. Ekslesime Dominicalis ringi, kust meid peale korjati. Enne käisime suurte silmadega ringi ja otsisime eestlasi taga. Ega see väga raske ei saa ju olla - otsid valgeid inimesi, kes ei paista gringod. Ometigi lasin ma oma lühinägelikel silmadel Hotell Adelante valge kaubiku märkamata jätta. Sest teate, seal olid KÕIK autod valged ja kaubikud.

Adelante on väga armas koht. Soovitan soojalt. Ainult et minu jaoks, kes ma eestlaslikult väldin kõiki teisi eurooplasi sellel mandril - tahtes olla võimalikult tiquisias... ütleme nii et oli naljakas olla Eestis. Vaene Randall ei saanud ka sõnagi aru. Aga ma hoiatasin teda - ise ta kurtis, et ei ole mind kunagi kuulnud eesti keeles rääkimas. Säh sulle siis! :P

Sealne rand on paradiis! Mitte ühtegi inimhinge rannal, ainult üks vähekene suur madu kividel peesitamas. No ma ei või, kas temale siis ei ole räägitud, et keskpäeval ei tohi päikest võtta? Mis sest, et ma seda ise ka tegin ja nüüdseks olen ise madu-naine, kes nahka maha ajab, aga mina ju võin, ma olen meditsiini haridusega... Ja pealegi, muul ajal ju sajab ja ma ei saa tagasi tulla nii valgena nagu läksin - muidu arvavad veel, et käisin põhja poolusel jääkarudega diplomaatilisi sõprussuhteid loomas. Aga mina endiselt eelistan laisikuid... Ühel päeval ma veel adopteerin mõne oma aeda rippuma, ma ütlen!

Õhtuti sai hotellis chillida, võrkkiiges Kivirähku lugeda ning kes tahtis, sai ka pokkerit mängida ja hea tahtmise juures ka tantsida (sest me jõudsime valedel päevadel, reedeti pidavat seal üle küla peod olema). Toad olid armsad ja Randall pidi ennast hoolega vaos hoidma, et palmi lehe sisse keeratud kaera-seepi mitte nahka pista. Menüüd olid samuti palmi lehte keeratud ja igal pool oli väikest kunstikätt tunda. Ehk siis, tõesti, 10 punkti Estonia!

¡Salsa!

Nüüd olen ohvitsiaalselt jóudnud Costa Ricale. See, et ma päkapikumaal paar tirelit tantsida sain, see ei lähe arvesse. Aga eile käisin endise belgia vabatahtliku ja tema neiuga, kes samuti sattusid samaks ajaks Costa Ricale, ning Vinicioga Gastro´s baari. Ehk siis puhas salsa-merengue-bachata-reggaeton! Puhas tants! Ses suhtes ka, welcome to Costa Rica, et kóik teised 10 inimest, kes lubasid tulla, miskipärast ei ilmunud kohale...
Aga ütleme nii, et ruulisime tantsupórandal ja jóudsin taas järeldusele, et tants on maailma parim trenn. Salsa!

Monteverde

Móeldud, tehtud. Ei oota enam teiste järgi. Niisiis pakkisin teisipäeval oma asjad, et kolmapäeval varahommikul Monteverdesse minna. Ega ma täpselt ei teadnud, mis seal peale hakata, aga eelmine kord olin ju móelnud omale 3 kinnisidee kohta, kuhu kindlasti minema pean - Chirripo, Tortuguero ja Monteverde. Nendest jóudsin täpselt nii paljudesse, et kóik jäi tegemata. Selle eest jóudsin muidugi igale poole mujale toredatesse kohtadesse. Aga otsustasin sel korral osad asjad heaks teha. Terve aasta salsa-tunde ma vótta ei saa ja surfamine on ka kahtlane, niisiis... Monteverde. Kuna Chirripo jaoks peab ka kuu aega ette reserveerima...

Istun Monteverde bussis, mis väänleb mööda ülikitsaid mägiteid üles ja ma siiamaani imestan, kuidas ta teisest vastutulevast bussist mööda mahtus, aga juu siis on tal tiivad. Muud lahendust ma ei leia.
Bussist maha astudes hangin endale kähku järgmiseks päevaks tegevust rippsildade näol, mis üle vihmametsa viivad, ning mina, liblika-neiu, ei saa ka ilma liblika-farmita. Majutuse leian ka väga lihtsalt ja väga odavalt. Mul on lausa privaat-vannituba, kust tuleb üli-ime-kombel ka SOOJA vett! Receptionist hakatakse mulle kohe ka canopy-tuuri pähe määrima, aga kuna ma juba Arenalil seda 2 korda teinud, siis hobu-retk vihmamägedes tundub palju ahvatlevam. Ja móne tunni pärast istungi autos, mille juht selgitab, et olen selle tuuri ainuke. Aga mis seal ikka, ongi toredam! Päris üksi mind ikka ei lastud... Jalutame vaikselt läbi udu, ajame möödaminnes lehmakarju taga ja varsti oleme vihmast läbimärjad. Vaatan oma punase keebi kapuutsi alt kogu seda müstikat, mille seest ma ennast leidsin ja kirun saatust, et vihm otsustas natuke ka mu fotokat niisutada... selavii...

Jóuan märja, väsinu ja ónnelikuna koju, kuid ei suuda mööda lasta fakti, et läheduses on kuulda salsa-takte. Istun rahumeeli ja kóigutan jalga kuni mind tantsima kutsutakse. Vaene mees. Mina ju istusin. Aga temal ei olnud kontsasid all (mitte, et mul oleks olnud, aga siinses kliimas oleks kontsadel eiffeli torn liig, mis liig)... Ütleme siis nii, et:
päkapikula
on üks imetore maa,
kuid ärge sinna tikkuge,
see maa on päkapikkude...

Rippsillad olid väikesed mu jaoks, mis sest et rippusid teised 60-80 meetri kórgusel ja olid piisavalt pikad. Mina kulgesin rahumeeli neist läbi ja kogusin hulganisti teadmisi liblikate elu kohta. Sain kohe targaks! Ja üks morpho ehk siis sinine suuuur lipelgas ajas mind pidevalt taga :)

Ütleme nii, et raha kulub selles kohas palju. Ilus on. Ja vihmaga väga müstiline ja märg. Muidu on väga tore.

Ta väriseb siiski

Eile oli jälle San Jose päev. Ehk siis, kohvitamised üksteise otsas. Uurisin sóbrantsiga, et kuidas saaks Corcovado Rahvusparki minna, mis on minu plaan nr 1 olnud algusest peale. Ja selgus, et sinna oleks pidanud 30 päeva enne registreeruma. Corcovadot peetakse Costa Rica kopsudeks, sest sealne loodus on täiesti rikkumata ning IMELINE. Aga paistab et nii imeline ja puutumatu, et sinna ei lasta kohe mitte kedagi, vähemalt mitte turiste, kes tahaksid siinolles endale sissepääsu vóimalust hankida. Tuleb siis minna plaan B peale üle. Paistab, mis see plaan B siis lópuks on :D

Óhtul-óhtul läksime tsikkidega pinakolaadat limpsima ja järsku tunnen, et mu tool nagu kóigub natuke - nagu keegi oleks toolijalgadest haaranud ja kóigutab mind. Natukese aja pärast sain aru, et ka valgustused kóiguvad nagu merelaine taktis. Wohoo! Minu esimene maavärin, mida ma nagu äktsualli tunnen! Seekord on siis ristike kirjas. Enam ei ole vaja maal väriseda. Olgu rahulikult paigal. Aga päris tore oli, kui ta natuke väristas.

Puntaleona

Neljapäeva hommikul asusime costaricalikult varaselt teele, nii kell 12 astusime uksest välja ja kolisime kogu eluks vajaliku autosse. Ónneks mahtusime ise ka ära. Nimelt, läksime mu siinse perega (Melba, Franklin ja mu uus óde Priscilla, keda ma siiani veel näinud ei olnud) randa. Teine pere, Johanna ja Victor, pidid ka tulema, aga jóudsid latiinolikult järgmiseks päevaks kohale.

Tuleb tunnistada, et mul olid paraku eelarvamused selle koha kohta - eelkóige käis see rannaliiva kohta, mis selles kandis muidu on ilusat puhast musta värvi. Seega, igati eelistan Laulasmaa randa (kui aus olla, siis on see kóige ilusam rand maailmas, mida ma tean - ja seda mitte sellepärast, et seal sai lapsena liivalosse ehitatud). Kohale jóudes ootas meid maja ees hele-helesinise veega bassein. Samal päeval randa ei jóudnudki, sest tuli ju lóunat süüa, kohvi juua, siis jälle óhtust süüa jne...

Ja hommikul jóudsime paradiisiranda! Liiv oli hele!!! Ja lained ja palmid ja päike ja surfarid ja kóik!!! Ma jóudsin paradiisi. Puntaleona on privaatrand, kuhu lastakse vaid suvilate omanikke ja nende sópru vói siis hotellikülastajatele, teised peavad sissepääsuks maksma.
Lebasime Priscillaga rannas, teised istusid puude varjus. Johanna ja Victor olid ka siiski kohale jóudnud. Meil oli päevaga väga vedanud, sest terve päeva oli ilus päike. Ja nii sai ka minu valge eurooplase keha natuke päikest näha. Niiet seljalt koorun nigu väike uss. Aga Priscillast sain pruunimaks igaljuhul! ;)

Niiet... nüüd on mul kokku 2 óde ja 2 venda, 3 ema ja 3 isa pluss móned koerad-kassid. ja ise olen uss :)

Home sweet home

Jòudsin lòpuks oma perekonna juurde, kelle juures tunnen end kòige rohkem kodus. Ehk siis, Andresi pere. Ruth ja ta ema, kes mulle hunniku juustutortillasid küpsetasid ning pidasime naiste òhtut, pluss Lucas ainsa meessoo esindajana (ehk siis nende koer, kes mind isegi mäletas veel! Niiet, ärge siis ehmatage kui ma varsti otsustan ka siiski oma reisiplaanid maha matta ja koera kasuks otsustan. Lucas on lihtsalt niii vahva tegelane).

Viimasel ajal sajab, niiet shokolaadi-Liisut ei saagi seekord. Olen nagu valge paber kui tagasi tulen :D

Aga elu on lihtsalt niiiii ilus! Sain oma läbiligunenud passi ka kätte, koos ID-kaardi ja blokeeritud pangakardiga. Eks siis paistab, kas jään New Yorgi lennujaama Tom Hanksi mängima vói jóuan kunagi ikka koju ka :D Elu peabki seiklus olema!

Punta Uvita

Laup"aeva hommikul istusin otsustavalt bussile, et soita Dominicali randa, kus on eestlaste poolt peetav hotell, et nad yle vaadata. Vahepeal olin raamatust lugenud, et tegelikult on seal l2heduses rahvuspark ja mulle tuli meelde kyll, et olen sealkandis k2ainud ja seal oli v2ga ilus, niiet ahvatlus sinnakanti minna oli suur. Ja nagu teada, parim viis ahvatlusega voidelda, on talle j2rgi anda. Nii ma siis ei l2inud bussist Dominicali juures maha, vaid soitsin Uvitale. Pealegi, pimedas poleks ma nagunii aru saanud, kus see Dominical on voi kust ma need eestlased leian (eestlased teatavasti ikkagi ju marksa vaiksemad inimesed kui costaricalased - h22le j2rgi neid ei leia...). Kindlam oli bussiga l6pp-peatusesse, Uvitasse soita. Tehtud, tehtud - ja maabusin Uvitas ning parast oma 6htusooki mangoga langesin kell 20:30 surnult magama ja argates avastasin, et peaks siiski omale putukat6rjevahendi hankima ja et 6ues kallab meeletult vihma. Nii palju siis rannast? Oh ei, varsti vihma lakkas ja sain ilusti randa minna, s.t. rahvusparki.

Rahvuspargi uksel teatas mulle metsavaht, et meri on oioi kui kuri, et tuleb ette vaadata. Surfima ei ole ma veel hakanud, oma rannalina unustasin ka hotelli, niiet kuri meri ei heiduta mind kuidagi. Minu ainsaks sobraks oli t2na kaasas fotokas. Ei ole seda veel rentslisse visanud ja laintest hoidsin teda ka eemale. Aga tuli ka valja, et ilusamatesse randadesse ei saa, kuna vesi ei lase j6est yle. Motlesin et vahet pole, teen aega sellel pisikesel rannaribal parajaks kuni saan edasi. Siis selgus aga, et see rannariba on toesti pisike - ja lopuks oli see inimestest pungil nagu costa rica baarid 6htuti. Ja siis saabus hetk, kus j6gi mind yle lasi! Ja oli jah ilus, muideks. Lai rannariba, peaagu mitte yldse inimesi ja palaaaaaav!!! Aga kuna ma ei tahtnud liiga valusaid esimesi triibulisi, eriti meenutades maakaarti Ahto laubal kui ta martsikuus mul kylas k2is... ei taha mina lillasid maakaarte, olgu nad v6i Costa Rica kujuga! Niisiis, m66dukus ennekoike... Ja nyyd ma isegi mitte ei 6heta!!!

Aga... kuna kell oli nii palju ja ma tahtsin ikkagi Manuel Antoniosse ka jouda, siis seekord j2id eestlased kahjuks vaatamata...

See-eest sain ma k2tte oma kauaigatsetud ceviche! Mmmmmm... Ja arbuusi-piima-j22 kokteili-smuuti ja elu on ikka t2iesti lill!

Udusekeldused

Mind ja mu seiklusi ma ûtlen! Ema, pane nüüd silmad kinni. Su tütar on tuulepea, see peaks piisav vabandus olema.

Nii. Jóudsin Costa Ricale, tutvusin uuesti vanade tuttavatega ja esimesel óhtul läksin Greivini ja Carlosega välja. Sain kätte oma patacones'id mustadest ubadest tehtud "püreega" ja nostalgia móttes mina, kes ma endiselt ólut ei joo, tellisin selle asja, mida enamik inimesi peab ólle nime narrimiseks - Rock Ice Limon, ehk siis ólu sidruni ja soolaga. Sest mulle óeldi, et sellest baarist pina coladasid ei saa. Kui välja arvata fakt, et juba kell 9 tahtsid mul silmad kinni vajuda, sest hommikul siiski oli mul uni kella poole 4st pühitud olnud, oli muidu väga tore. Eriti tore oli kojujóudes autost välja astudes see vihm, mis pühkis kóik suuremad ja väiksemad asjakesed endaga kaasa. Autost välja astusin poole meetrisesse jókke, mis vulises vähemalt Jägala joa kiirusega. Sain oma uue punase valgetäpilise vihmavarju (mis sobis ekstra minu punase valgetäpilise kleidi ja punaste kingade outfitiga, muideks) vaevu-vaevu lahti ja oleks jókke astudes äärepealt libastunud. Aga tuppa Greivini juurde me saime.

Ma ei mäleta, millal uni viimati nii magus oli! Vihm krabistab katusel, ise päevi magamata ja ajavööndiga natuke sassi läinud. Aga selle väsimuse juures móistus enam ei tööta. Kui ta hommikul tööle hakkas, siis oli juba hilja - nimelt see tunne, et midagi kotist välja kukkus, ei olnud mitte tunne, vaid fakt. See oli minu rahakott nimelt. Ma ju pean traditsiooni hoidma, eksole? Kolmanda korraga ma loodetavasti siiki piirdun. Eelmine kord sain kahe kotiga hakkama. Niiet nüüdseks aitab. Aga jah, raha rahaks ja pangakaart pangakaardiks, aga mul oli seal nimelt ka pass, mille ma pidin koos rahaga koju jätma...

Natuke paanikat ja natuke kalli-defitsiidis, pidasin vapralt vastu - sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Andresi pere olevat juba róómustanud, et saavad mind adopteerida. Kui ei hoia tuhapilv mind siin, siis hoiab riigipiir.

Järgmisel hommikul, kui olin taas veetnud róómsa taaskohtumise sópradega, avastasin oma postkastist kirja, et mu pass olevat rentslist üles korjatud ja Saksa saatkonda viidud. Uskumatu, et selles riigis selliseid häid inimesi ka viibib! (Ema, pane nüüd jälle silmad kinni, aga ma pole Saksa saatkonda veel kätte saanud... loodetavasti ei ole minu uhiuus biomeetriline pass liialt läbiligunenud ja mitmes tükis...).

See-eest lähen täna randa ja otsin siin pesitseva eestlastepaari üles Dominicali rannas. Niiet kohtume siis, kui tagasi olen ja esimesed triibulised kätte saanud ;)

Pura vida otra vez!

Istusin esmaspaeval Riia bussile. Nagu ikka osutus minu reisimine hullumeelsuseks. Seekord oli takistuseks väike purskav vulkaan, mille tottu ma oleksin äärepealt piirdunudki Riia reisiga. Gatwick ja Heathrow olid kinni, aga onneks Riiast Stanstedi mind lubati. Ja siis oli juba koik korras. Londonis oleksin hea meelega kolanud, aga nad siiski ei lasknud - ainult j6udes sain selle ägeda Londoni taksoga soita, linnuke kirjas. Ilusas briti keeles n6uti mult selle l6bu eest 15 naela. Sain korra oma väikest armast Camillei kallistada, magada 2 tundi välivoodis mis iga minu hingamisliigutuse peale nagises... ja algas mu retk Heathrowsse. Kus ma otseloomulikult jätkasin oma reisistiili ja oleksin lennukist maha jäänud, sest mina ei teadnud, et minu uhiuuest biomeetrilisest passist ei piisagi neile - et ma pean internetis mikgit tobedat esta-t täitma. Niisiis, niikaua kui ma üleval oma estaga maadlesin, pakiti inimesi juba lennukisse ja kui mina oma maadlemised tehtud sain, oli lennu taga suur punane kiri, mis tähendas et lennuk tahtis juba lennata, aga mina jooksin endiselt mööda lóputuid koridore, et siiski enne sulgemist väravasse jóuda. Näost punase ja óhetavana istusin oma kohale kena austria noormehe kórval, kes juhtumisi sai minu reisikaaslaseks kuni San Joseni välja.

NewYorgist San Joseni sóites hakkasid mul alateadvuses sähvatama kujutelmad Heredia teest ja pina coladadest ja päikesest ja salsast. Pimeda tuledes San Jose kohal hóljudes ei suutnud ma enam muule keskenduda, kui vahtisin üksisilmi aknast välja, mp3-mängijaga salsataktis jalga kólgutades.

Lennukist maha astudes vóttis mind vastu mónus troopiline hóng, mille peale ma kohe trepil kóikidest üleliigsetest vammustest vabaneda otsustasin. Kotid käes, jóudsin sellesse kohta, kus tulijad justkui akvaariumikalad kulgevad - sel ajal kui vastutulijad nina vastu klaasi ootavad. Mina nägin seal vaid Johanna ja Melba üliróómsat naeratust, hüplemist ja energilist lehvitamist. Pärast hoogsat kallistamist olin endiselt sónatu. Ma ei uskunud, et see ei ole lihtsalt killuke mu unenäost. Kui ma oma esimese cas-i mahla kätte sain, siis see tundus küll päris. Samuti see gallo pinto, mida mulle hommikul ette pandi. Mu perekonnad on üliarmsad nagu alati ja ma vóin tóesti öelda, et mul on 3 perekonda - 2 siin, 1 Eestis. Sóbrad ei lähe arvesse praegu. Uinusin ma Melba ja Franklini uues kodus, hommikul äratas mind dona Hannia askeldamine köögis ja kui avasin kardina, vaatas mulle vastu imeilus San Jose mägede taustal, päike kergelt veel tóusulaines. Alla hommikusöögile jóudes sain Dona Hannialt endiselt väga külma vastuvótu osaliseks - hola, como le va? Nagu oleksin ma viimased 2 aastat siin elanud. See on dona Hannia, loodetavasti jäävad seekord mu patareid ja vötmed ikka kotti alles. Sellepärast ma peitsingi kóik asjad voodi alla ära ja kaardid asetasin koti voodri sisse - iial ei vói teada, mis tal pähe tuleb.

Hommikul istusin nagu alati Melba autosse, valmis sóiduks Hospital Mexico poole. Kóik oli nagu ikka - pikad ummikud, politseinukud valgusfoori rollis, pidev signaalitamine. Ka tänaval kóndimine oli nagu ikka - pikad pilgud saatmas ja igas klassis hüüded kórvus kólamas.
Esimese asjana läksin oma lastehaiglasse. Esimese reaktsioonina móni ei tundnud mind ära, móni kukkus ehmatusest pikali, móni sai külmavärinad, mónel tohtrihärral vajus suu sóna otseses móttes lahti. Minu üllatuseks mäletasid kóik mu nime, kaasa arvatud haigla teele jääva putkamüüja. Hämmastav, et selle 2 aastaga ei ole midagi muutunud - kóik inimesed töötavad samadel postidel, köik on endine! Nojah, seda küll, et ûhest haigla väravast ma enam välja ei saanud, sest see oli tabalukuga kinni pandud. Aga isegi mu kingapoes oli mu lemmikkingad alles! Ja mu lemmikjäätisekohas küsiti minult kohe, et ootoot, sa pole nii ammu käinud, kuidas nii? Igaljuhul, nüüd olen ma Mercado Centrali ees internetis, kóhu just seda imelist vürtsidega helado de sorbeterat täis söönud (palavaga pole palju vaja, ma ütlen) ja hakkan tagasi Heredia poole minema.
Hasta pronto!

On the road again

Istun tööl. Mummu ootab mind väljas sokolaadilaadungina, mis asub täna kell 15:45 teele, et kunagi ehk võib-olla maanduda San Jose lennujaamas. Ainus, mis hetkel kindel, on see, et jõuan bussiga lõunaosariiki Riiasse. Praegu nad veel räägivad, et mu RyanAir sõidab Stanstedi lennujaama, aga mulle on õpetatud, et ära kunagi usu ilmaennustajaid ja kostariikalasi. Tuhapilved vallutavad nimelt ka Londonit... Heathrow on täna näiteks suletud.
Niisiis tean ma vaid üht - ma lähen reisile.
1x + 2x + 3x = y, milles x tähistab aegmuutujat igas reisi sihtpunktis (loe lennujaamas) ja y tähistab lõppsihtpunkti.
Võibolla veedan kuu aega mõnusas troopilises Riia linnas, võibolla Londonis, võibolla New Yorgis või San Joses. Vulkaan seda teab!

Itaalia

Mulle öeldi, et ma pidavat olema nagu Audrey Hepburn filmis Roman Holiday. Et printsess ikkagist ju. Mõnes mõttes võib öelda ka, et põgenenud. Mitte küll põgenenud oma krooni eest, vaid pigem oma kitli ja stetoskoobi eest. Mis teoreetiliselt on ju üks ja see sama, kas pole?

Hispaania treppidel istusin oma vennakesega just sellel samal trepil, kus printsess jäätist sõi... no meie jõime veini. Niiet võib öelda, et "tehtud".
Hommikusöögiks shampust ei joonud - aga iga-õhtune vein või pinja kolaada on ju ka poolel teel selleni...
Praami-diskoteegis kaklust ei korraldanud. Tõe-näole kätt suhu ei toppinud. Motorolleriga liiklushuligani ei mänginud. Niiet tähtsamad asjad on veel tegemata. Vaja tagasi minna, järelikult.
Pealegi, mu matkakott kogu minu kleidivaruga on endiselt kuskil seal itaallaste meelevallas. Nimelt ka tema otsustas põgeneda...

Spaania

Nüüd olen juba nädal aega olnud linnast, millest on saamas minu meka. Siin nad räägivad minu keelt, inimesed on toredad ja naeratavad (mitte ainult sellepärast, et naeratada, vaid sellepärast, et nende süda naeratabki).

Alguses sain küll tunda, miks My Fair Lady laulis, et Hispaanias on tihti vihmasajud... Spain in rain. Sest paistab, et mu sóber Greivin veab päikest koguaeg endaga kaasas. Tulin Prantsusmaale, kus ka tema hetkel viibis - oli päike. Kui ta ära läks, vóttis päikse kaasa. Läks Barcelonasse teine, koos päikesega loomulikult. Lubas küll suure suuga, et jätab mulle paar kiirt maha, aga nii kui mina Barcelonasse jóudsin, siis päikest ei kusagil, ainult vaata kuidas vihmavarjuga üle lompide hüpates oma kingi täitsa ära ei sulata. Kuidagi kahtlaselt minu kalli troopika moodi...

Aga sellegipoolest avastasime Tiinaga ma arvan et täitsa päris autentset Hispaaniat - tänu keeleoskusele on see päris lihtne, kas teate! Inimesed on nii róómsalt üllatunud kui nendega sama keelt räägid ja nad sinust päriselt ka aru saavad. ja sina neist. Nii me saime ära proovitud kóik paellad ja sandgriad ja leidsime omale kohalikud kaitseinglid, kes ohverdasid meile kogu oma nádalavahetuse - lihtsalt selleks, et turistikestele oma kodukanti näidata.

Vaatamata faktile, et mina ju olen siin juba 9 aastat tagasi käinud, tundus kóik ometi nii uus. Samas tabas mind iga hetk deja vu tunne, et ma vist olen sellel tänaval ka varem astunud ja siit poest kommi ostnud. Nii tore!

Aga minu jaoks on Barcelona just see, mis peab. Loomulikult mina turistivaenulik turist ei saa siin teistest kaardilugejatest üle ega ümber, sest siin ongi rahvaste paabel ja turismi osas ülipopulaarne. Tänavatel kóndides leiad sa siit aga kóik, mis hing ihaldab - pisikesed hubased kohvikud hommikukohviks, modernsed minimalistlikud caféd, restoranid igale maitsele, baarikesed igale rahvusele, ólletoad, veinilokaalid, kokteili-loungeid, pitsi-baarid (ehk siis espetsiaalsed kohad, kus póhiróhk on igasugu erinevatel shottidel, seinal seisab nimekiri, kus on üle 300 nime... osad neist leebed nigu lillekesed, teised nagu pórgutuli... kui täpsem olla, siis osad ongi tuli - nimelt pannakse need shotid pólema. Ka Harry Potteri nimeline jook pannakse maagiaga otse baariletil lihtsalt pólema). Siin on igast diskoteeke ja jäätisekohti. Siin on imeilusad majad veelgi ilusamate ródudega - kujutad juba ette, kuidas naudid merevaatega ródukesel oma hommikukohvi vói vótad raamatut lugedes päikest. Mis kóige tähtsam - siin on meri! Minu jaoks ei eksisteeri linna ilma veekoguta. Ja siin on kóik olemas!!!

Niiet, marss Spaaniasse kòik!!!

Prantsusmaa

J6udsin Pariisi pàrast 5 tundi bussis loksumist ja tundsin nagu oleks just tulnud pikalt merereisilt - olin merehaige. Kàisin ja 66tsusin miskis kaubanduskeskuses ringi, sest mul polnud 6rna aimugi, mis ma nyyd edasi pean tegema. Ma ei teadnud isegi seda, millises Pariisi kaardi nurgas ubikeerun. Ja ega neist konnas66jatest ju ka abi ole. Otsiks Eiffeli torni? Ah ei viitsi...

Nii saingi lopuks Camille`i kàtte ja juhtn22rid temani j6udmiseks. Loomulikult istusin tund aga rongipileti sabas ja siis selgus et see oli oopiski vale saba. L6puks sain pileti k2tte ja leidsin rongi ka yles. Alguses istus mu juures yks jutukas prantsuse proua ja yks keskealine mees, kellega proua muutkui jutustas. Kui mees maha làks ja proua aru sai, et minust just suuremat jutukaaslast pole, kuigi ma oleksin kindlasti talle naeratades iga lause peale noogutanud, hakkas proua ilmselt prantsusepàraselt kasima. See siis tàhendas ennast yle keha au d`colognega kokku mààrima. Ja siis lahkudes muuseas kysis, kas ma olen inglane. Aga siis jài kupee tàitsa minu pàralt. Nii ma siis vaikselt àrkasin unenàost ja avastasin end palju pàikselisemas ja ilusamas elus. Puhkus algas!!! Milleks murda oma pead asjade yle, mis olid minevikus v6i tulevad tulevikus? Aitab jamast! Praegu on ju superhypertore ja elu on lill.

Rong viis mind armastusest pungil majja. Camille nupsik nagu alati, Greivin ka tore nagu ikka. Ja Camille i ema ja sobrad. Ja koik need 3 koera - yks armukade mops Dubai, kes pidevalt tuli ja hakkas nuhisedes limpsima k6ike mis ette jài ja kui juhtus et sa v6tsid kellegi teise sylle ja mitte teda, siis lykkas ta teise eest àra ja hakkas sind ylima hoolega limpsima. Siis yks suurem musta-valge-kirju Canel. Ja siis minu lemmiks valge pudelihari Betty, kelle mina siit kyll kodustaks. Ja siis veel kiisuke Cahuita (see on yks kariibipoolne reggae-rand Costa Rical):

Greivin, kes on Camilleil 2 nàdalat kylas olnud ja làheb tàna Barcelona kaudu Costa Ricale tagasi, hoiatas mind, et Prantsuse kéék ja eriti Camillei ema tehtud toit, paneb ka mind tahtma igaveseks siia jààda... Greivin juba palus Camillei ema end adopteerida. Aga mina adopteerin Betty.

Belgia

Belglased on toredad ja lahked inimesed. Juba esimesed belglased, kes lennukis mu k6rval istusid, olid abivalmimad kui pool eestit kokku. Olid 2 noormeest, kes olid rànnanud méédaVenemaad. Yhel tulid vanemad vastu, kellega mind viidi hosteli juurde ja anti telefoninumbrid, et kui midagi peaks olema, siis kindlasti helista ja vajaduse korral v6id meie juurde ka éémajale tulla.

Teine asi, ma olen nagu Costa Rical! Kàid mééda tànavat ja sind saadavad taas igasuguste erinevate kraadidega kommentaarid.
Miskite brittidega proovisin àra ka selle kuulsa Belgia 6lle - see kirsi6lu téesti k6lbab isegi juua!!! Ja tàitsa hea on, kusjuures!
Tàna on vahvlite pàev, sest tàna tuli palk yle ja nyyd v6ib isegi enda kulul elada ja isegi midagi syya ;) Niiet... meie muhviga làhme vafflijahile!!!!

Aga muidu, ilm on jube ilus! Aga Bryssel on lissalt yks tavaline suurlinn paljude vàrviliste inimestega ja tavaliste majakestega.

Làksin pàrast oma tuttavate juurde Mecheleni linnakesse, kus on riburadapidi kolme èe majakesi ja suur katedraalitorn. Jogi voolab linnast làbi ja lillekesed ripuvad igalpool. Leidsin ka siukse koha, kus tundsin ennast kui Anne Veski loost vàlja hypanu - roosiaias ringi kuninganna kàib voi kuidasiganes see oli ;)

Ilusilusilus!

ja nyyd voin puhta sydamega oelda, et puhkus on alanud! Nii moistus kui syda saab nyyd rahus puhata ja màngida :)

Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...

Kevadkäeskevadkäes

Minu esimene kevadpäev. Juba oleks võinud metsa all toomingalõhna otsimas käia. Aga ei - laupäeval otsustas mu kraadiklaas ka pärast Coldrexi joomist näidata mulle 37,6. Nujah. Midagi uut minu jaoks - sest terve päeva olin audis, voodis teki all, magasin. Aga kõige uudsem oli see tunne öösel, et nii paha on olla, et magada ei saa. Ja ma oleksin võinud kihla vedada, et mu kraadiklaas valetab - sest nii halb ei saa olla kui on ainult 37,6.

Järgmine päev oli juba nagu enam-vähem. Ülejärgmine päev tegin ARK teooriaeksamile säru. Ühtuks oli juba nagu natuke kummaline. Ja täna istun ma jälle voodis peavalu ja minipalavikuga. Teate kui vastik on haige olla - eriti kui nagu ei olegi midagi viga. Kurk ei valuta, nohu ei ole, köha ei ole, kõhuviirus ka ei ole. No mis pagan ta siis on?!

Minu "Pura Vida"

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on küll kevad südames. Täna läks küll päike pilve taha peitu jälle, aga küll me ta konksuga tagasi tõmbame ja kinni ankurdame!
Eniveis, mu ühel aknal õitseb täiuslik orhideepuhmas, teisel aknal leiab elavat tõestust see, et ega see käbi ikka kännust kaugele ei kuku. - ehk siis maitsetaimepotid. Ega siis need tomatid ja paprikadki kaugel ole, järgmisel aastal võibolla on terve kasvuhoone mul siin (ärge öelge, et see on vananemise tunnus, sest ma endiselt olen igavesti 25 ju! onju?)



Muidu on mul viimased 2 nädalat läinud nagu lennates. Siuke tunne oleks, nagu oleks puhkus olnud või miskit. See ei tähenda muidugi seda, et ma ei oleks iga hommik padjanäoga tõusnud ja tööl käinud. Sest millegipärast annab kellakeeramine mulle ikka tunda ega lase magada. Lisaks sellele oli vaja vabal ajal välismaalasele giidi mängida ja minu vaba aeg on see, mis tööst üle jääb, ehk siis seanss algab kella 6-paiku... Viimase 2 nädala jooksul on iga päev olnud hoopis eri näoga - kord viib mu tee ooperisse, kord Vilusisse, kord Lohusallu, möödaminnes ka Tartusse, vahel toovad tuuled aga hoopis sõberid külla ja vahel saab lihtsalt mitu õhtut järjest saunas mõnuleda ja nii ongi - solo good! Nüüd on mu külmkapis terve hunnik gallo pintot ja uskuge või mitte - ka see on solo good! Mis sest, et ma terve üle-eelmise aasta 3 korda päevas ube ja riisi sõin ja sellest pehmelt öeldes ära tüdinesin... siis nüüd on see puhas nostalgia ja puhas rõõm on külmkapist leida väikese mälestuse.

Ja veel tähendab see seda, et kokkamise arvelt jääb vaba aega trennis käia. Sest paraku on mulle ka teine vanainimesehaigus külge hakanud - seljavalu. See tuletab tahtmatult meelde Väike-Ameerika tänava (või oli see suur või keskmine ameerika, kes seda nüüd siis mäletab) poissmeestekorteri tunnuslaulu: "Reuma on mul kontides..." Ameerikapoisid ikka teavad, millest ma räägin ;)

Nojah, nii ma siis otsustasin vanaduse eest peitu pugeda ja unustada oma salsad sinna alumisele riiulile vahelduseks ja tegeleda õige spordiga - jooga, pilates ja ujumine, väikses aeroobika garneeringuga. Täna siis läksin suure õhinaga - tagasi tulin hullu allergilise nohu moodi asjaga. Kas tõesti on mul spordi vastu allergia?!? Tohotonti! Pole hullu, väike zyrtec sportides keele alla ja andku aga minna!

Siss... vahepeal olen võitmas võitlust kurjami autokooliga. Õigemini, level 1 on juba läbi - autokool. Nüüd on vaja veel master-kurjami, ARKga, lõppstaadiumi võitlus võita...

Veidi pilte ka vahelduseks...

Jah, see ongi maailmanaba!

Peaaegu nagu Montezuma Costa Rical? Mmmmm... seal vist oli siiski natuke soojem


Costa Rica küsiin: Gallo Pinto, Huevos picados (no... munapuder noh) ja Tortillas de queso (juustu-tortijad)... ja veinist ei pääse ju üle ega ümber (kuigi seal seda küll väga ei antud)

Nojah. Roheline jakk vahetus pruuni mantli vastu ja aknast välja vaadates on sama paks udu nagu Volcan Poasi juures - s.t. ei näe kohe midagi läbi udu. So it goes.

Muidu? Muidu on kõik tore. Kui välja arvata see, et miskipärast on minu sisemise kella patareid liiga töökorras ja peas hakkab ka nädalavahetustel kell 6:40 äratuskell helisema ja magada ei lase. Niimoodi saabki iga öö stabiilselt 5-6 tundi magada, sest ega ma varem magama minna ei saa sellegipoolest. Aga vähemalt võin ma omale lubada seda luksust olla väsinud kui töölt koju tulen - sest kodus on minu töö ainult jalad lakke visata ja lasta ennast teenindada. Peaks vist palkama omale mõne koduabilise, sest muidu harjun luks-eluga ära, et koristama ja süüa tegema ei pea, sest kõik tehakse minu eest ära. Nõudepesumasinastki ei tunne enam nii puudust.

Mõnnamõnnamõnna

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.

Võta mind kaasa ja kaugele maale vii...

4. aprillil tuleb mulle külla mu parim sõber, keda ma hakkasin tundma 5.aprillist 2008. Poolteist kuud tundsin. Siis põrutasin teisele poole maakera. Aga ma ju teadsin, et ega ta suuda ilma minu "mucho-mucho"deta elada. Ja nii ta põrutas mulle septembris järgi, aga jäi miskipärast mõned-sajad kilomeetrid läänepoole. Alles nüüd leidis, et rändlindudel aeg lendlema minna ja mina saan taas kekata, et Costa Rica tuleb külla. Tervelt kaks nädalat saab oma Tortillas de quesosid nõuda ja salsatada mis jaksab. Selle aja peale peaks siis juba selgeks saama, millist salsat eelistada... kartulivabariigis on parim variant vist salsa blanca (loe: valge kaste), itaalias-hispaanias salsa de tomate (loe: tomatikaste). Nojah, kes siin salsa lizanot ikka annaks...
Aga uskuge või mitte, ma tunnen vahel isegi gallo pintost puudust. Kohvivarusid olen aeg-ajalt täitnud. Reggaetoni-puudust siiamaani ei kurda (kuigi mu playlist võib ka mulle närvidele käima hakata ühel halval päeval). Koriandri seemned leidsin ka, nüüd on vaja need vaid üles kasvatada. Oma helado de sorbetera retsepti peilisin tsiprinooli retseptidega vahetuskaubana ka välja, nüüd puudub õnnest vaid teadmine, mida nende koostisosadega peale peab hakkama...
Sest mu palmid ja unelmaterannad vaatavad mulle kojujõudes esimeste asjadena vastu, niiet mu kodu on mu kindlus. Siin on kõik olemas. Isegi maisijahu.

Kevade kuulutaja

Mul on nüüd osad unistused täiesti käegakatsutavaks muutunud. Käi ja katsu kasvõi iga päev, kui vaja!
Üht unistust hakkasin pühapäevast ka teistele näitama. Nüüd kõik muudkui käivad ja näpivad mu unistust, aga ega ma kade ole! Käigu ja katsugu kui palju tahes - peaasi et enne käed puhtaks on pesnud ;) Nimelt, nüüd ma käin nagu väike kevadekuulutajast kapsaussike oma rohelise Pta jakiga ja katsun sellele lumele ja lörtsile selgeks teha, et KEVAD ON JUUUUU. Marss tagasi sinna kust tulite!
Iga hommik tuhisen ma läbi oma lillemere, teen orhideele pai ja annan talle valgust ja sooja. Nartsissid ja tulbid on kahjuks juba oma elu ära elanud, aga see-eest tegid nad kogu mu nädala nii ilusaks ja siiamaani võtab mind kodu-uksest sisse astudes vastu lillelõhn ja juba ei olegi ma üksi. Jah, aga igaljuhul, mu orhidee jääb mulle loodetavasti pikaks ajaks akna pealt naeratama.

Taaskord 25

Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et kuna minu lõunamaine sünnipäev ei olnud pooltki seda, mis ma lootsin… sest peale ühe kalli sõbrakese, olid mu teised kallid ju hoopis ookeani taga. Olin küll südamepõhjani liigutatud kui mu telefon ka seal pidevalt helises – omast kohast oli see isegi suurem kingitus, kui kõik maailma Barbie nukud 7-aastasele tüdrukule. Aga… ma ei saanud ju teid, kallimatest kallimad, käega katsuda. Niisiis ma otsustasin 25-seks saada alles sellel aastal. Ja eks ma vaata, kui irmsasti meeldib, siis hakkangi edaspidi ainult 25 saama. Ja kui ära tüütab, siis saan mõni aeg jälle 21 ka.

Igaljuhul… ma olen üks ärahellitatud tütarlaps, kes on harjunud, et sünnipäevahommik peab olema täiuslik. Väiksena tähendas see kingitustest ülevoolavat kirjutuslauda – ärgates sai seda natuke uudistada ja siis pidi kannatamatult teesklema magamist kuni isa-ema-vennake tulid sulle laulma ja sind kallistama… aga tegelikult surid sa uudishimust, mis nende pakkide sees on. Rohkem asju! Jumala eest mitte pehmet pakki aka riideid!
Nüüdseks kõik, mida soovid, on hommikune tervituskallistus ja kohv ja kook just nende kõigekallimatega. Ema, isa, Märt. Kolmekarukoopaski (loe: ühikaaegadel) ärkasid sa väikse sussisahina peale, kui Lill kohvivett keema pani ja valmistus hommikul sind lauluga üles äratama. Viimastel aastatel olen ma kahjuks pidanud leppima sellega, et seda armsat laulu kuulen vaid telefoni otsast ja tean, et kuskil kilomeetrite taga on see armas karuke, kes su peale mõtleb… ja mõttes istume me ikka oma ühika kööginurgas ja sööme hommikusöögiks shokolaadikommi, mis su karuke sulle kohvi kõrvale toonud on. See ongi õnn.

See aasta on esimene kord elus, kus ma ärkan üksi. Ausalt öeldes ma kartsin seda hommikut. Aga juba ärgates sain aru, et ma ei ole üksi. Isegi siis, kui kohv ja kook on mõeldud vaid ühele. Päev otsa saatsid mind kitlitaskust kostvad piiksud sõnumite ja kõnede näol – aga mina töönarkomaan mängisin kogu päeva kättesaamatut. Niiet kullakesed, ka vastamata kõne tegi mind üliõnnelikuks! Aitähh!

Nüüdseks olen kalli perega kooki söönud, saanud üha rohkem õnne ja rõõmu nii siinsetelt kui kaugetelt sõpradelt ja võin varsti rahuliku südamega magama minna…

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.

P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.

Kõik on uus!

Kõik-kõik on uus, märtsikuus...
Olen taas oma kodinad kokku korjanud ja istun keset kotte ja kaste - voodi veel mahub nende vahele ära! Ei, ma ei hakka veel Ladinasse tagasi minema. Ka Aafrikasse misjoni-arstiks ei lähe veel. Kuna need variandid on mõlemad äärmiselt ahvatlevad, otsustasin seekord siiski kergema vastupanu teed minna ja oma rahutut hinge toita väikese kodu-vahetusega. Oma mõttelennu juures ei imestaks ma sugugi kui ma homme sama targalt kõik asjad lahti pakiks ja kõik plaanid pikalt saadaks. Kahjuks see mõte muidugi väga kõrgelennuline pole... ja madalalt väga kaugele ette ei näe... niisiis pean ma leppima faktiga, et elionimehed tulevad alles nädala pärast ja annavad mulle uues kodus ka internetti...

Tegelikult võiksin ma ju ka leppida selle muutusega, et mu 6-kuune residentuuritsükkel perearstikeskuses sai veebruarikuuga läbi. Niiet nüüd ei ole ma päevast-päeva oma kliinikuperega koos... Kui olete näinud filmi "He's just not that into you", siis saate aru, millest ma ilma jään... Kellega me naisolevused siis nüüd teoretiseerime, et mis neil meestel siis nüüd parasjagu peas on, et miks nad ei helista - sest ometigi ei saa ju põhjus olla see, et nad ei tahagi helistada... Nüüd olen ma selle sooja perekonna asemel suures kõledas haiglas... Mis on ka tore, tegelikult. Sest siin ei pea niimoodi tööd tegema, et mu niigi nõrk hääl ära kulub. Ja siin saab kursusekaaslastega lõunatamas käia, kuigi ega seda ühepajatoitu ei jõua vist ka lõputult süüa...
Aga see-eest on see praegu minu jaoks kohe täitsa uus ühepajatoit. Ja uus kodu ja uus pere ;) Algatuseks piisab vist küll ;)

Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...

Kõrged kontsad teevad ära

Viimasel ajal on mu elu taas piduliseks läinud... Jumal tänatud selle eest! Sest just nii jõudis ka see ülejäänud tükk Liisust koju tagasi - see, kes on võimeline pärast paaritunnist und minna tööle ja pole nagu midagi viga. Või jätta vahele mõne reedese öö, sest lihtsalt ei ole mõtet enam magama minna.

Olen avastanud ühe heatuju triki - pane seelik selga. Nimelt kummutas see trikk ümber minu veendumuse, et tähelepanu saamiseks pead olema blond, siresäärne ja sihvakas. Ei. Piisab ainult veidi lühemat seelikut ja voila! Oledki jälle ladinas ja ujud pilkudemeres.

Muidugi, minu puhul on väljaskäimine natuke raskemaks muutunud. Juba enne sisenemist on vaja visata üks pikk uuriv Sherlocki pilk leidmaks vähimatki kahtlast tegelast, kes võiks olla meie patsient.
Teiseks, sa ei saa kellelegi öelda, et sinu nime ette käib lühend dr. Seda eelarvamusest, et arstid ei ole inimesed....
Näiteks:
*väike tüdruk küsib "Arstitädi, kas sina ka sööd?"
*matusel torisetakse "ise on arst ja sureb ära"
*peol normees: "Tead, tegelikult oled sina palju ilusam kui su sõbranna, nii tark ja kavalate silmadega... aga sa oled ju arst!"
*tuttav, kes on ühtlasi ka patsient: "Minu perearst ja joob viina?!?"

Just sellepärast peab vahel olema hoopis koristaja või postiljon... aga ka sellest näritakse läbi ja öeldakse et sa oled liiga intelligentne.
Nojah, ema ju ütles ammu, et võõraste onudega ei tohi rääkida... ju tal vist oli õigus.

Mis puutub veel minu uude sõpra seelikusse/kleiti, siis meie ülipeen glamuuriõhtu Lillega algas sellest, et nii möödaminnes poogiti meile veel üks elukutse külge. Istusime oma lühikeste kleitide, ülipeente sukkade ja saabastega taksosse ja palusime end viia Vabaduse platsi. Väljudes olime üliviisakad oma taksojuhi vastu, kes eesti keelt küll veidi kangelt rääkis, aga muidu oli äärmiselt armas. Tänasime ja soovisime "Jõudu tööle!" ja armas taksojuht vastas koheselt: "Aitäh! Teile ka!" Hämmingus vaatasime mitu minutit teineteisele otsa ega suutnud otsustada, kas peaks nüüd hoopis suunda muutma ja sinna Tatari tänava poole minema, või jääme vana plaani juurde ja lähme ikkagi Privesse peole.
No tegelikult me ei lasknud sellel ennast siiski väga häirida, sest tegelikult oli see siiski ülimalt armas onu ja ju ta tahtis meile lihtsalt midagi head soovida.
Niisiis tegime hoopis tiiru Tallinna kõige ekstravagantsematele kohtadele, alustades Stereo loungeist, kus me tänu oma ilusatele silmadele või lühikestele kleitidele saime baari-poisi päest kohe mitu tasuta kokteili, kuigi ette oli nähtud ainult üks igale külastajale.
Siis tõdesime, et Apple Martini näeb küll superglämm välja oma imepeenes klaasis, aga meie endi barmani talent teeb sellele joogile iga kell silmad ette.
Miskipärast viis meie tee meid ka Nokusse, Valli baari ja Levikasse - kõik kolm kohta, kus me olime vaieldamatult ainsad seelikutes olendid...

Aga tüdrukud, ma ütlen: "Kleidid ruulivad!"

Majanduslangus? Ongi!

Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.

Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!

Rallibeebi, ralli!

Kes ütles, et kõik peab tulema nii kui niuhti! Jah, tõesti, see vist olin mina ise.
Ma ei saanud kunagi aru oma sõpradest, kes sellise jäägitu rõõmu-kergenduse-joovastuse kokteilina kuulutasid: ma sain load kätte. Mis see siis ära ei ole? See on ju kõigest üks paberitükk, millel on su pilt peal ja lubab sul autot roolida. Õpid natuke ja paar korda sõidad ja asi ongi käes.
No ja vot siis. Istusin autosse. Platsil sain vigureid teha. Ei saanud aru, miks see auto läheb tagurdades just sinnapoole, ma ju rooli keerasin hoopis teisele poole. Einoh! Ja üldsegist, milleks mul neid peegleid veel vaja on? Ma ju saan aknast ka otse ette vaadata, et neid jooni seal asfaldil jälgida. Aa, et märke võiks ka vaadata? Ja siis peab veel rooli keeramise ajal käiku vahetama, mis hõlmab endas kohe väga mitme väga erineva liigutuse tegemise üheaegselt! No kuulge, mis te nalja teete minuga või?
Ja siis läks naljaks - mind saadeti linna. Istusin seal bussis nr 5 ja vaatasin aknast välja - kõik need neljarattalised semud peavad õues olelusvõitlust ja tähistavad oma trajektoore... ja homme pean mina koos nendega võitlema... Paanika missugune.
Kuidagi ma sealt Statoilist minema sain, loogeldes teel ja nõksutades ja autot keset ristmikku välja suretades. Kõrvalrajale manööverdamine oli minu jaoks nagu õudus ruudus, tagasipööramine tekitas tahtmist koheselt pigem kraavi sõita - SEE auto nüüd küll seda tiiru ära ei tee! Aga tegi.
Ja niimoodi tegin ka mina autokooli teooriaeksami ära. Kuus aastat õpitrenni ei ole ikka mööda külge maha jooksnud, õnneks. Sest paraku sai ka ilma õppimata klassi priimusena testid tehtud. Ja tekkis tunne, et miks siis see ülejäänud 95% siis läbi kukub, see ju nii lihtne. Räägib õpilane kes tahtis pärast eksamit kohe jalga lasta, sest nagunii peab uuesti tulema. Ja no võibolla peabki... aga ei, ma täna otsustasin, et ei ole mõtet inimeste sulatõtt uskuda ja jäädagi arvama, et sinust ei saa kunagi rallisõitjat. Vot saab. Ja vot täna taastati minu usk minusse enesesse. Ja vot seesama Liisu, kes tahtis lõpetada kooli medaliga, kes tahtis saada arstiks, kes tahtis minna Costa Ricale... vot see Liisu hakkab vist vaikselt taas ukseavast Eestimaa poole piiluma. Ta vist hakkab vaikselt minu juurde tagasi tulema...

Esimene lumi :)

Paar päeva tagasi läks maa veidi valgeks, siis kohe täitsa valgeks. Ja lõpuks oli kõik lausa nii valge, et aknast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.
Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?

Pime-kõle-külm. Appi!!!

Oo jaa! See ongi see, millest ma kogu eelmisel aastal puudust tundsin - see tatine tunne, kui sa istud oma kodus, tass Therafluga nina all, väljas valitseb pilkane pimedus ja vihm koputab aknale. Just nii, nagu ühel ilusal pärastlõunal olema peabki. Pabertaskurätid ja Theraflu on just need asjad, mida ma üksikule saarele kaasa võtaks. Kuna üks käsi veel vaba on, siis mahuks ehk hea soe vatitekk ka ära.
Ja mõtleks, aasta tagasi panid sa ringi imeõhukese valge kleidiga, millel olid tiivad selga õmmeldud... nüüd oled igast otsast sisse mässitud nagu kubujuss, aga ikkagi on külm. Kui tiivulises valges kleidis sattusin korra rock-baari, kus kõik oli tume alates seintest ja lõpetades mustade nahkjakkidega. Piisava alkoholikoguse juures võis seal valget tiivulist olevust tõesti ilmutiseks pidada... siis siin ei pea tumedust kaugelt otsima - astud tänavale ja ühined ühtlase mustmantlite vooga... ja oma kollases mantlis võid sa taas kord ilmutise mulje jätta, sest kesse siis ometi värve kannab?!?

Cuba...

Istun ja vaatan filmi Kuubast. Kõik see, mis vanasti tundus vaid filmitrikk - ilusad autod, mahe kuuba muusika, pioneerilikud koolivormid - ei ole enam muud, kui nostalgia. Sest nii see kõik ongi - seal ja praegu, ja mitte aastakümneid tagasi ega ka mitte arviutitrikk...

Back in business

Eino-eino, ei ole midagi et koguaeg on vaja hommikust õhtuni ainult õppida! Vahel peab oma fiestera poole kapist välja tooma ka. Nii kord nädalas. Või kaks. Et siis oleks jälle terve põrand sõbrannadega kaetud nagu vanadel headel Tartu aegadel. Et siis saad hommikul neile romantilist hommikusööki pakkuda südamekujuliste võileibade näol. Just sellise hommikusöögi, mida peaks noormees hommikul voodisse tooma.
Tegelikult ei olegi olnud mingi pidupadu, kuid sellegi poolest:
*sa võtad suhkrutoosi, mis vajab täitmist. Siis sa võtad kapist selle paki, mis sinu meelest on suhkur ja hakkad südamerahuga suhkrutoosi jahu kühveldama.
*sa tahad teha piimaga putru, sest sul mingil imekombel ON isegi piima kapis. Paned vee keema ja hakkad juba helbeid sisse panema. Oih, sa ju tahtsid PIIMAGA putru.
*sa hakkad tegema cafe chorreadot ehk sokikohvi, kallad vee sokki ega mõtle soki kabariitidele - oih, kogu potitäis vett ei mahugi sokki?!? Kuidas nii?
*nõusid pestes tahad sa kõik nõud järjepidevalt nõudepesumasina (loe: kuivatusrest) asemel prügikasti visata

Aga muidu on kõik kõige paremas korras - Bashmendil on endiselt hea muusika, kuid üllataval kombel sa ei olegi kõige vanem külastaja peol ja veelgi üllatavamal kombel näed sa seal lausa päris mitut tuttavat!

Royal Caribbean - Jewel of the Seas

Astud 13-korruselisesse kruiisilaeva, mis on ilmselt just täpselt Titanicu mõõtu, ja mõistad, et USAsse minekuks ei ole USA viisat vajagi. Vahel piisab vähemastki. Selles laevas on olemas kõik, mida ülimaks õnneks vaja - kino, teater (õigemini show-ruum), kasiino, restoranid, baarid, spaad ja spordikeskused.
Ülim inimlik rõõm on laiskus - niisiis saab sellel laeval olla seitsmendas taevas. Hommikul ärgates on sul kandikutäis head ja paremat kraami ukse taga. Siis lähed tekile värsket mereõhku hingama ja tagasi tulles on tuba ära koristatud ja sulle tervituseks piparmündishokolaad padjale jäetud. Ja no kui parasjagu kuskil linnapeal ei kakerda, siis ei olegi päevad läbi muud teha kui süüa, magada ja telekat vaadata. Tublimad võivad ka trenni minna või miskit muud tegevust omale leida. Ja õhtul pärast udupeent õhtusööki merevaatega restoranis, kus ilma kolme käiguta sind lauast lahkuda ei lasta ja ega sa väga tahagi - sest teenindus on superluks, toidud imeilusad, niiet ei julge puutudagi, ja lisaks veel maitsvad ka.
Ja siis sukeldud USA-pärasesse meelelahutusmaailma... Või lähed hoopis oma tuppa Olümpiale kaasa elama. Kes kuidas. Jamaicalased valisid üldjuhul viimase kasuks.
Mõneti tundsin, et olen taas Ladina-Ameerika radadele sattunud, sest enamik personalist oli sealt pärit. See seletab ilmselt, miks keeled tahtsid kõik sõlme minna. See sõlm kulmineerus Stockholmis kus mina vapralt kuulutasin et las mina tellin kohvi ja võileivad, sest ma ju oskan kohalikku keelt. Diay! Kohviga probleeme ei olnud, sest see sõna on teadagi internatsionaalne... aga võileib pidi ikka küll üks eriline suutäis olema, et seda pidi lausa neljas keeles korraga küsima. Sest preili Liisu ei saanud enam aru, milline sõna millises keeles on. Ja solvunult läks otsejoones raamatupoodi lektüüri järgi. Aitab!
Vene keelega õnneks probleeme ei tulnud. Sest Peterburgi nautisin mina ainult laevatekilt. Seda imeilusat Peterburgi sadamat, mis pideva suitsuvine all oli, niiet tegelikul ei kannatanud seal isegi raamatut lugeda. Oleks me targemad olnud, oleks koheselt end turismigruppi kirja pannud, sest see oli ainus viis kuidas ilma viisata Venemaale lasti. Selle asemel istusin ma need kaks päeva laevas ja nautisin sõna otseses mõttes mittemidagitegemist. Ainus mõnu rikkuv faktor oli telekapult, mida mul ei olnud.
Helsinki oli nagu Helsinki ikka. Eriti tore pärast poolt pudelit valget veini tühja kõhu peale. Sama efekt oli ka Stockholmil, kus mina, põline stockholmlane, oleksin äärepealt bussist maha jäänud, sest nii tore oli ju mööda tänavaid ekselda ja ära eksida.
Kopenhaagenis tuli kohe kindlasti Tivoli uuesti üle vaadata - et kas ameerika mäed on ikka paigal ja ega nad vahepeal suuremaks pole kasvanud. Ei olnud. See-eest tuli keset Kopenhaageni linna vastu üks noormees Imperiali särgiga (Imperial= Costa Rica suurim õllefirma). Kahtlaselt valge oli, muidu oleks talle kohe kaela langend oma Pura vida mae fraasidega. See-eest kostus jäätiseputka juures kõige hullemat hispaania keelset ropendamist ja otseloomulikult, kes need ikka olla saavad kui mitte kallid tico-poisid! Awwwwww! Jalgpallisärgiga ja puha!
Oslo... oi Oslo mu arm! Õigemini, mu armsaim õeraas elab seal. Istud Hildega keset Oslo linna ja jood kõige kallimat kohvi elus ja räägid ja räägid ja räägid ja varsti on kõik ümberringi San Joseks või Herediaks moondunud ja kõik on täpselt nii, nagu enne 8. jaanuari veeuputust (kui Hilde ja Liis tahtsid San Jose lennuvälja lähistele ka üht pisaraveest järvekest luua). Ja nii ma käisingi Costa Rical.

Elu Eestis vol 2

Ma vist hakkan aru saama inimestest, kes alatasa pärast tööpäeva ütlevad: "Ma ei jaksa." Minu jaoks oli see fraas pikka aega mõistmatu, vaatamata faktile et rabasin mitmel rindel nagu töönarkomaan ikka, kuid sellegipoolest leidsin aega kohvitamisteks - pidudest rääkimata. Juhtus ka nii, et pärast pidu sai otse tööle gangreenihaigete jalgu siduma lipatud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.

Eesti mõnud

Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!

Elu Eestis

Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!

Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.