Appppiiiii! Kuulge, kirjutage mulle kähku kui hea ja tore Eesti on, sest muidu ma ei tule siit kuskile. Sest mulle meeldib siin täitsa hästi.
Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.
Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!
Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.
Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!
Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!
JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...
(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)
kolmapäev, 16. aprill 2008
esmaspäev, 7. aprill 2008
Käisin Kuubasaarel
Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.
Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.
Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.
Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.
Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!
La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!
Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.
Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.
Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...
Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.
Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.
kolmapäev, 19. märts 2008
Rahavahetus Costa Rica moodi
Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!
esmaspäev, 17. märts 2008
Mundoloco 2008
Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...
kolmapäev, 12. märts 2008
On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!
Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...
*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.
*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!
*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)
*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!
*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)
*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.
*ja úldse - ilus on see maa siin!
P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!
*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.
*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!
*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)
*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!
*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)
*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.
*ja úldse - ilus on see maa siin!
P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!
teisipäev, 11. märts 2008
Appi!!! Veerandsada!
Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.
Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.
BESITO!!! Les quiero muuuucho!
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.
Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.
BESITO!!! Les quiero muuuucho!
laupäev, 1. märts 2008
Jóulud veebruaris!!!!
Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...
reede, 29. veebruar 2008
Vanilla ninjad
Hehhh, lähen mina tööle ja esimese asjana öledakse mulle: " kuule, Eesti on ju täitsa tegija" - mina ei saa möhkugi aru.
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...
Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...
Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!
neljapäev, 28. veebruar 2008
Vagabunda!
Ma olen selgeks óppinud äärmiselt olulise omaduse - "la hora tica." Nüüdseks tean páris täpselt, mis see táhendab - see on praktiliselt see, et sa ei istu enam tund aega kuskil tänaval ega oota 15 minutit enne kohtumiskellaaega ega looda, et teine inimene óigeks ajaks kohale ilmub. Ja üldsegi, mis móttega minna tööle óigeks ajaks - ega need lapsed sealt haiglast nagunii kuhugi lähe! Paar tundi kannatavad ju ikka oodata.
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!
neljapäev, 21. veebruar 2008
La Princessa Liis
Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)
kolmapäev, 30. jaanuar 2008
Minu elu ja muud loomad
See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.
Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!
Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!
Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.
Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!
Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.
ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!
Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.
Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!
Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!
Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.
Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!
Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.
ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!
Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.
reede, 11. jaanuar 2008
Que lastima, pero adios!
Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Tsikibriki seiklused jätkuvad
Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh!
Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.
Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)
reede, 14. detsember 2007
Tsikid tuuril, vol 2
Pühapäeva varahommikul kell 11:30 ajasid tsikid taas oma kodinad kokku ja istusid bussile, et loksuda 5 tundi vulkaan Arenali suunas, sihiks canopy-tuur ja kuumad basseinid. Leidsime öömaja umbes ühe kohvikukoogi hinna eest - sest nagu ikka, oleme kutsusilmadega gringad, kel pole kunagi midagi odavate hindade vöi allahindluste vastu. Boonusena leidsin sealt ühe teise gringast seikleja, kes mulle sulaselges gringa-aksendilises eesti keeles vastas, et "oi, sa oled Eestist?" Niiet nüüd on mul kaks eesti söpra siinmail!
Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.
Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...
Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.
Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...
Laiskloom canopy-tuuril
...ja laiskliisu ka traadil
Super-gallina 
laupäev, 8. detsember 2007
Elu on jälle ilus - nagu alati
Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.
Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.
Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.
Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.
Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...
Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.
Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!
Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!
Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.
Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.
Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine. 
Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...
Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.
Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!
Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!
neljapäev, 29. november 2007
Dokumentideta, vóóras linnas
...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)
P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)
P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!
teisipäev, 27. november 2007
Hot town, summer in the city
Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)
laupäev, 24. november 2007
Elust siinpool maakera
Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!
Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D
Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D
teisipäev, 20. november 2007
Hiired viisid kapsaraua minema...
Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!
Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.
Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!
Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.
Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)
reede, 16. november 2007
Impusiivsus viib sihile
Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.
laupäev, 3. november 2007
Kiri jõuluvanale
Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes
teisipäev, 30. oktoober 2007
Muideks, elu siin on tóesti puha Pura vida! Tuanis!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.
Saksa Juliana ja taani Helenega
Lien - maailma parim belgia tsikk
Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)
Haldjakene
Maja, mu rootsi amiga
Presidendiga
Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.
Saksa Juliana ja taani Helenega
Lien - maailma parim belgia tsikk
Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)
Haldjakene
Maja, mu rootsi amiga
Presidendiga
Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!
laupäev, 20. oktoober 2007
Salsatidrik
Täna on küll jama lahti. Reede öhtu, mul on vöimalus minna välja ja puha... aga mul on vässss missugune! Väljas vihma kallab, nojah, nagu oleks see mingi ime!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!
reede, 19. oktoober 2007
Varsti on suviiiiii!!!!
Vahepeal olen jälle teinud köike muud kui internetti sattumine...
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!
Rannatidrik
Mereküpsised
Chanchitos!
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!
Rannatidrik
Mereküpsised
Chanchitos!
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Si al TLC, no al TLC
Sel nädalavahetusel olin laisk ja nautisin mittemidagitegemist Heredias ja natuke ka San Joses. Laupäev oli tulus mittemiski – niiet sain terve päeva oma tuba koristada ja pesu pesta... sest ma ju olin ikkagi reedel väljas käinud (lootuses, et saan kuskil normaalset tantsu ka tantsida, aga välja kukkus nagu alati... reggeton). Eile õhtul pärast pesupesemist mõtlesime Hildega (mu õega), et oleme niigi nii tublid olnud, et lausa peame end premeerima ühe suurepärase õhtuga Livingis (ehk siis kõige snoobilikum koht Costa Ricas... mida ma kohe ilmtingimata tahtsin oma silmaga üle vaadata). Niisiis sel ajal, kui vanemad missal olid, võtsime Hilde kapi ette ja oioi mis moeshow lahti läks! Tsikibrikit nii et vähe ei ole! Lõpuks olime täitsa ilusad küll.
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...
kolmapäev, 3. oktoober 2007
Sellest, kuidas Liisu pruuniks sai
Nii, nüüd olen ohvitsiaalselt teel saamaks päris ticaks. Keelt natuke pursin, juuksed saan iga kell süsimustaks värvida ja nüüd olen natuke pruun ka... ainus probleem on selles, kas pruunisilmsete maal mulle pruune läätsi ka smuugeldatakse. Sest sinisilmselt inimestele otsa vaadates on natuke raske ära petta...
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.
Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!
Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!
Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)
Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.
Sóberid ahvijahil
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.
Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!
Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!
Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.
Sóberid ahvijahil
neljapäev, 27. september 2007
Toidulaua r66mud
Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!
Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!
Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!
Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!
Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!
esmaspäev, 24. september 2007
Elu uues kuues
Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)
Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...
Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)
Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...
Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...
teisipäev, 18. september 2007
Järjekordne hüpe vette tundmatus kohas
... nii vöib ju kaela ära nikastada!Tegelikult algab mul homme jälle uus elu. Pean minema oma päris-kasuperre, aga mulle on praegune poco loco perekond nii meeldima hakanud, et ei taha siit kuhugi minna. Aga kui peab, siis peab. Ega nemad mind ka taha ära anda, tegelt!
Muidu on nüüdseks köik kaas-vabatahtlikud mööda ilma laiali, osadel hakkas täna juba karm töö pihta. Mul on alles kolmapäeval siuke tutvustav päev. Uus pere, uus kodu, uus linn, uus tegevus (mida tänapäeval nimetatakse tööks)... Ja, mis köige kurvem, suhteliselt uus keel! Pean vist jätma hüvasti oma armastatud inglise keelega...
See-eest olen nädalavahetust nautind täie hooga. Käisin jälle Palmareses, suvilas. Nüüd tean, miukse puu otsast otsida banaane, miukse otsast papaiasid ja miukse otsst mangosid. Peale selle on mul veel üks perekonnatäis austajaid ja mind kutsuti kohvile, mille körvale tehti kohe päris ise meeeletult häid tortillasid juustuga. Sellele móeldes vöib maohaavad saada ;)
Tegelikult, päris nukker tunnistada, aga mul pole veel praktiliselt önnestunud uusi rante saada. Ja turisti pole praktiliselt yldse mängind. Ilusat randagi pole näind! Aga kavatsen seda kohe-kohe muuta! ülejärgmiseks nädalaks olen kutsutud Jacó randa - aga mitte nigu turist nagu köik teised seal - vaid lähme kambakesi külla :D Ja kui me oma suu kinni hoiame ja ennast kihku-kähku pruuniks küpsetame, siis ei jäta me turisti muljet ka, vaid oleme köik ticod ja ticad :D
reede, 14. september 2007
Oehhhh
Oioi kui kurb on iga päev netti tulla ja leida, et need kaks inimest, kes msn-s on, on ka away... ja seda just sellepärast, et Eestis on ju kell 4-5 öösel... Helistakski kellelegi, aga ega keegi selle üle ka väga róómustaks - kuuleksin vähemalt mónd tuttavat möminat :P
Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?
Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D
Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?
Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D
esmaspäev, 10. september 2007
Sopakäkk
Täna otsustasin pärast väikest jalutuskäiku rahvuspargis köige täiega pesumasinas löpetada. Ja oioi kui hea on olla kodus kuivade riietega, teetass käepärast.Nimelt oli mu tänaseks tegevuseks mudas hullamine. Päris vahva tegevus, soovitan teilegi! Avastasin omal käel, miks vihmamets on just VIHMAmets. Turnida mägedes niiet vuhma kallab nigu oavarrest otse sulle kraevahele ja seejärel omaenese tagumikuga iga sopahunnikut uurida, jalanöude söprust poriga ma pigem ei mainikski. Aga see on lihtsalt niiiii ägeägeäge!
Ja siis seda ka, et ma sain teada, kuidas kohvi tehakse: pisikesed ümmargused kostariikanaised avavad kohviubade kaunu ja muudkui lutsutavad kohviube üksteise vóidu. Hiljem kuivatavad ja röstivad ja ongi valmis! Aga sel aastal jääb Belgia ja Eesti kohvi-ikaldusse, sest me varastasime möned oad. Täitsa mónusalt magusad on, kusjuures! Siuke kohvi mulle kohe täitsa meeldib. Nüüd ma siis tean, kust kohvikommid tulevad - siit!
P.S. Dan ja Andrus, suurimad tänud Cartagosse saatmise eest! Päris ilus linnake on. Muideks, Cartago varemete kohta on päris lahe legend - need ei saa ka kunagi valmis, nagu Tallinna linn. Iga kord, kui ehitama hakatakse, juhtub midagi koledat.
pühapäev, 9. september 2007
Baila-baila
Löpuks ometi istun rahus ja vaikuses üksi kodus ja lihtsalt olen. Ja kirjutan.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.
Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...
Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.
Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...
Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.
neljapäev, 6. september 2007
Pura vida!
Hakkan vaikselt kodu- ja sópradeigatsusest toibuma. Lihtsalt pean endale aru andma, et köike korraga ei saa - perekonnaga adapteeruda, lahedaid pidusid ja kogu riiki esimeste nädalate jooksul tundma öppida. Aga nii tahaks ju!
Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...
Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).
Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!
Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...
Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).
Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!
teisipäev, 4. september 2007
¡Feliz navidad!
Niisiis, ikka sajab. Nad yritavad kyll óelda, et koguaeg ei ole nii hull, aga nagu mulle on selgeks tehtud - iial 2ra usalda kostariikalast. Ma siis annan endast parima selle mitteuskumisega.
Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)
Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...
Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!
Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)
Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...
Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!
kolmapäev, 29. august 2007
Raindrops are falling on my head...
Hmmm... meil siin sajab iga 6htu, p2eval on palav, hiljem on vihmast ja m2rjast kylm... nii on enamik meist omale mingid k6had-nohud kylge hankind.
Vaikselt 6pime keelt, suhtleme k2te-jalgadega.
N2dalavahetusel k2isime ookeani 22res (mis ei olnud kyll v2ga ilus ookean), aga p2ris tore oli. Saime linnas grupiga kokku - olin taas nagu koolilaps, keda ema k2ek6rval aktusele viib. Grupp on tore, aga... ma olengi k6ige vanem! Ma ju pole siukse asjaga harjund!!! V2hemalt olen leidnud yhe belga tydruku, kes on 23 ja 22rmiselt tore. &ppis biomeditsiini - loomulikult peab tore olema! :P
Sai hulganisti salsat tantsitud kuni kella 4ni 66sel. Ajavahe annab nati tunda, sest kella kuuest on silmad plaksti lahti.
Jaaa! Ma n2gin muru peal sibamas yht p2ris iguaani! Laiskloomi maja trellide kyljes rippumas pole veel kohanud, aga kyll j6uab seda ka ;)
Vaikselt 6pime keelt, suhtleme k2te-jalgadega.
N2dalavahetusel k2isime ookeani 22res (mis ei olnud kyll v2ga ilus ookean), aga p2ris tore oli. Saime linnas grupiga kokku - olin taas nagu koolilaps, keda ema k2ek6rval aktusele viib. Grupp on tore, aga... ma olengi k6ige vanem! Ma ju pole siukse asjaga harjund!!! V2hemalt olen leidnud yhe belga tydruku, kes on 23 ja 22rmiselt tore. &ppis biomeditsiini - loomulikult peab tore olema! :P
Sai hulganisti salsat tantsitud kuni kella 4ni 66sel. Ajavahe annab nati tunda, sest kella kuuest on silmad plaksti lahti.
Jaaa! Ma n2gin muru peal sibamas yht p2ris iguaani! Laiskloomi maja trellide kyljes rippumas pole veel kohanud, aga kyll j6uab seda ka ;)
neljapäev, 23. august 2007
Kohal!
Niisiis olen eluga j6udnud Costa Ricasse. Siiamaani olen ma oma aruga tulnud lihtsalt paariks nádalaks puhkama, eks náis kas see tunne yle ka láheb...
Lend oli rahulik, aga pikk. Siiamaani isme maitse suus. Ja neil on veel miski imelik komme 66sel inimesi 3 korda toita. Ma ei tea, kuidas mujal maailmas - aga minu maailmas inimesed 66siti magavad, mitte ei s66.
Juba lennukis avastasin, et hispaania keelest v6ib ju aru saada, aga katsu sa pidevalt istuda nagu tummahammas, táitsa tyytuks láheb l6puks... Aga kui ma tagasi tulen, oi kui mui bien ma hablan espanjooli! Sest nimelt on mul aega tápselt 3 nádalat keel endale selgeks teha - sest mu siinne páris perekond ei ráági s6nagi inglise keelt. Aga m6lemad pered on oioi kui vaffad!
Praegu olen 3 nádalat yhe naise juures, kes on t66tanud sotsiaalt66tajana kogu oma elu. Praegu on ta pensionil juba, aga teeb vabatahtlikuna igasugu ringa: narkomaanidele, HIV positiivsetele, raamatuklubi jms. Igaljuhul olen leidnud endale ilmselt inimese, kelle tiiva alla pugeda ja HIV teemat edasi arendada.
Naise abikaasa on haldusjuhtimise professor ylikoolis - no náete! siin ka neist juhtidest rahu ei anta! ;)
Muidu náeb programm ette, et homme láhme randa asju 6ppima ja siis 3 nádalat 6pime keelt ja salsat :D vuhuuu! Elu nigu paradiis ju!
Vasakul on mu tulevane pere :)
Lend oli rahulik, aga pikk. Siiamaani isme maitse suus. Ja neil on veel miski imelik komme 66sel inimesi 3 korda toita. Ma ei tea, kuidas mujal maailmas - aga minu maailmas inimesed 66siti magavad, mitte ei s66.
Juba lennukis avastasin, et hispaania keelest v6ib ju aru saada, aga katsu sa pidevalt istuda nagu tummahammas, táitsa tyytuks láheb l6puks... Aga kui ma tagasi tulen, oi kui mui bien ma hablan espanjooli! Sest nimelt on mul aega tápselt 3 nádalat keel endale selgeks teha - sest mu siinne páris perekond ei ráági s6nagi inglise keelt. Aga m6lemad pered on oioi kui vaffad!
Praegu olen 3 nádalat yhe naise juures, kes on t66tanud sotsiaalt66tajana kogu oma elu. Praegu on ta pensionil juba, aga teeb vabatahtlikuna igasugu ringa: narkomaanidele, HIV positiivsetele, raamatuklubi jms. Igaljuhul olen leidnud endale ilmselt inimese, kelle tiiva alla pugeda ja HIV teemat edasi arendada.Naise abikaasa on haldusjuhtimise professor ylikoolis - no náete! siin ka neist juhtidest rahu ei anta! ;)
Muidu náeb programm ette, et homme láhme randa asju 6ppima ja siis 3 nádalat 6pime keelt ja salsat :D vuhuuu! Elu nigu paradiis ju!
Vasakul on mu tulevane pere :)
teisipäev, 21. august 2007
Kiire on, muideks
Et kõik asjad kompaktselt kokku võtta, võib algatuseks mainida seda, et tundmatus kohas vettehüpped on veest välja tulles äärmiselt ülendavad. Kui sa oled aru saanud, et sa saadki päriselt hakkama. See käib selle suve kohta... ja loodetavasti ka kogu tulevase aasta kohta.
Igaljuhul olen ma põgusalt algust teinud juba turisti-eluga. Nimelt käisime eile Margiti ja Lillega nigu pariisi suvitajad kunagi suveniiripoode läbi kammimas. Päris turisit-mõõtu me vist siiski välja ei andnud, sest müüja-tädi pakkus meile ise allahindlust - ei pidanudki kauplema hakkama (mitte, et me oma eestlaslikus ujeduses seda üldse teinud oleks). Muidu oli kõik täitsa superluks, ainult et Sipsiku pood oli kinni! Kuidas nad võivad! Mina oleks kohe mitu-mitu sipsikut ära ostnud ja siis nemad on kinni!
Aga muidu on mul jube-vahvad sõbrad, kellest on kohe täitsa kahju lahkuda. Üldse on kurb kõik armsad siia maha jätta - aga kahjuks mul nii suurt pagasit ei ole, et kõiki kaasa võtta... Mis tuletab vaikselt meelde, et oleks viimane aeg minna ja vaadata, mitu asja mul kaasa vaja võtta on...
Igaljuhul olen ma põgusalt algust teinud juba turisti-eluga. Nimelt käisime eile Margiti ja Lillega nigu pariisi suvitajad kunagi suveniiripoode läbi kammimas. Päris turisit-mõõtu me vist siiski välja ei andnud, sest müüja-tädi pakkus meile ise allahindlust - ei pidanudki kauplema hakkama (mitte, et me oma eestlaslikus ujeduses seda üldse teinud oleks). Muidu oli kõik täitsa superluks, ainult et Sipsiku pood oli kinni! Kuidas nad võivad! Mina oleks kohe mitu-mitu sipsikut ära ostnud ja siis nemad on kinni!
Aga muidu on mul jube-vahvad sõbrad, kellest on kohe täitsa kahju lahkuda. Üldse on kurb kõik armsad siia maha jätta - aga kahjuks mul nii suurt pagasit ei ole, et kõiki kaasa võtta... Mis tuletab vaikselt meelde, et oleks viimane aeg minna ja vaadata, mitu asja mul kaasa vaja võtta on...
neljapäev, 9. august 2007
Liisu da hajameelne
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kasvavad viimasel ajal asjad üle pea.
Kõigepealt, ma ei viitsi enam kella kaheksaks tööle minna. Magada ju tahaks kaa.
Ja siis olen ma maadelnud igast paberivärgiga, et mind Costa Rica piiri taha ei jäetaks. Vahepeal hakkas tekkima tunne, et mind jäetaksegi lennujaama nagu Tom Hanks Terminalis. Nimelt pean ma kuidagi tõestama, et ma pole kriminaal. Eesti keelt nad seal mõistagi ei jaga, inglise keelestki jääks väheks. Pidin oma hispaania keelsed dokustaadid tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil kätte saama, kuna tõlk oli enne puhkusel. Siis selgus et tõlk läks nati pikemale reisile ja tuleb augusti alguses. Ja siis selgus, et reis on suisa nii pikk, et ta ei tulegi tagasi. Ja siis tõlkebüroosid läbi helistades selgus, et a) Tallinnas ongi ainult üks hispaania keele tõlk, kes on augusti lõpuni puhkusel, b) kõik hispaania keele tõlgid on kambaga Spaaniasse põrutand. Igaljuhul sain 19 korraga lõpuks selle ainsa koha kätte, kust mind aidata saadi.
Siis peab üldse igast asju veel ajama, niiet mul on täiesti vaja märkmikku, et iga päeva tegemised üles kirjutada - sest muidu ma lihtsalt käin ja hõljun ringi ega tea ööd ega mütsi sellest, mis ma nüüd jälle tegema pidin.
Aga pole hullu - see on mööduv nähtus :D
Kõigepealt, ma ei viitsi enam kella kaheksaks tööle minna. Magada ju tahaks kaa.
Ja siis olen ma maadelnud igast paberivärgiga, et mind Costa Rica piiri taha ei jäetaks. Vahepeal hakkas tekkima tunne, et mind jäetaksegi lennujaama nagu Tom Hanks Terminalis. Nimelt pean ma kuidagi tõestama, et ma pole kriminaal. Eesti keelt nad seal mõistagi ei jaga, inglise keelestki jääks väheks. Pidin oma hispaania keelsed dokustaadid tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil kätte saama, kuna tõlk oli enne puhkusel. Siis selgus et tõlk läks nati pikemale reisile ja tuleb augusti alguses. Ja siis selgus, et reis on suisa nii pikk, et ta ei tulegi tagasi. Ja siis tõlkebüroosid läbi helistades selgus, et a) Tallinnas ongi ainult üks hispaania keele tõlk, kes on augusti lõpuni puhkusel, b) kõik hispaania keele tõlgid on kambaga Spaaniasse põrutand. Igaljuhul sain 19 korraga lõpuks selle ainsa koha kätte, kust mind aidata saadi.
Siis peab üldse igast asju veel ajama, niiet mul on täiesti vaja märkmikku, et iga päeva tegemised üles kirjutada - sest muidu ma lihtsalt käin ja hõljun ringi ega tea ööd ega mütsi sellest, mis ma nüüd jälle tegema pidin.
Aga pole hullu - see on mööduv nähtus :D
esmaspäev, 30. juuli 2007
Kontserdi-elamused
Paistab, et ma olen ikka üks parandamatu diskopepu. Nimelt meelitati mind räpikontserdile.. no mina siis lootsin, et ikkagi ju välismaa artist, et siis saab kärtsu ja mürtsu ja ilmatumasuurt lava näha.
Nujah, kui me laululavale jõudisme, siis oli seal täpselt sama suur lava püsti, nagu suvetuuride ajal ikka. A la kui Nexus või 2 quick start suviti ringi tiirutavad.
Soojenduseks oli 50-sendisele miski keskkoolitidrikute bänd, mis kõlas kahtlaselt Nexuse moodi. Tanstutüdrukud sebisid ka oma äranägemist järgi taustaks.
Siis oli A-rühm. Hip-hopi fänn pole ma kunagi olnud, aga pole hullu ka. Mõni lugu pani isegi jala tatsuma.
50-senti ise pidi vaeseke sinna väiksele lavale ka ära mahtuma. Ta muusika mind just väga ei seganud. Vaatasin hämmingus, kuidas kõik mu ümber hullusid ja kätt viskasid. Üritasin siis ise ka sellest monotoonsusest mingit rütmi leida - ei saa ju keset hulluvate inimeste massi seista nigu puunukk.
... nujah, mis te haigest inimesest ikka tahate... köha ja nohuga ei ole tõesti tore rokkida muusika saatel, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi...
Igastahes meeldis mulle A-rühm vaat et rohkemgi, mis sest, et nad mööda laulsid.
P.S. ma tahtsin õnneloosist Sipsikut võita, aga sain hoopis vihiku - jumal tänatud, et mul oli kängurutaskuga pusa, kuhu see ilusti ära mahtus. Ja õhtu jooksul läks mul isegi seda vihikut vaja - nimelt sain üles kirjutada ühe armsa töökaaslase aadressi, et talle siis soojalt maalt palavaid tervitusi tulevikus saata :D
Nujah, kui me laululavale jõudisme, siis oli seal täpselt sama suur lava püsti, nagu suvetuuride ajal ikka. A la kui Nexus või 2 quick start suviti ringi tiirutavad.
Soojenduseks oli 50-sendisele miski keskkoolitidrikute bänd, mis kõlas kahtlaselt Nexuse moodi. Tanstutüdrukud sebisid ka oma äranägemist järgi taustaks.
Siis oli A-rühm. Hip-hopi fänn pole ma kunagi olnud, aga pole hullu ka. Mõni lugu pani isegi jala tatsuma.
50-senti ise pidi vaeseke sinna väiksele lavale ka ära mahtuma. Ta muusika mind just väga ei seganud. Vaatasin hämmingus, kuidas kõik mu ümber hullusid ja kätt viskasid. Üritasin siis ise ka sellest monotoonsusest mingit rütmi leida - ei saa ju keset hulluvate inimeste massi seista nigu puunukk.
... nujah, mis te haigest inimesest ikka tahate... köha ja nohuga ei ole tõesti tore rokkida muusika saatel, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi...
Igastahes meeldis mulle A-rühm vaat et rohkemgi, mis sest, et nad mööda laulsid.
P.S. ma tahtsin õnneloosist Sipsikut võita, aga sain hoopis vihiku - jumal tänatud, et mul oli kängurutaskuga pusa, kuhu see ilusti ära mahtus. Ja õhtu jooksul läks mul isegi seda vihikut vaja - nimelt sain üles kirjutada ühe armsa töökaaslase aadressi, et talle siis soojalt maalt palavaid tervitusi tulevikus saata :D
kolmapäev, 25. juuli 2007
Mitteüldse sinine kolmapäev
Täna hommik on kuidagi hästi alanud :) Kaal näitab veel vähem, Kostariikast saadeti meie perekondade kohta infot ja musi sai ITK-sse tasuta kohale. Täna võib ju kohe loteriipiletit ostma joosta!
Mul on suisa kaks peret seal. Üks on kuni septembri keskpaigani - kui meil hispaania keele tunnid ja muu säärane toimub. Kui 17. septembril mu pärisprojekt algab, siis lähen ka pärispere juurde.
Mul on seal täiesti oma tuba :D ja lisaks nendele pärdikutele, kelle ma sealt endale toon, ja ämmelgatele ja kekodele, kes ilmselt nagunii mu tuba okupeerivad, on mul ka päris koer!
Mu isa on 63-aastane pensjunäär ja ema 53-aastane sotsiaaltöötaja. Õde oleks mul muidu ka, aga tema põrutab septembris Euroopasse õppima. Ja kuni jaanuarini on mu kompanjoniks veel üks välismaalane, Hilde.
Mul on suisa kaks peret seal. Üks on kuni septembri keskpaigani - kui meil hispaania keele tunnid ja muu säärane toimub. Kui 17. septembril mu pärisprojekt algab, siis lähen ka pärispere juurde.
Mul on seal täiesti oma tuba :D ja lisaks nendele pärdikutele, kelle ma sealt endale toon, ja ämmelgatele ja kekodele, kes ilmselt nagunii mu tuba okupeerivad, on mul ka päris koer!
Mu isa on 63-aastane pensjunäär ja ema 53-aastane sotsiaaltöötaja. Õde oleks mul muidu ka, aga tema põrutab septembris Euroopasse õppima. Ja kuni jaanuarini on mu kompanjoniks veel üks välismaalane, Hilde.
esmaspäev, 23. juuli 2007
Eesti suvi
Paistab, et mulle kohati hakkab vaikselt kohale jõudma, et täna kuu aja pärast istun ma ilmselt paanikas kuskil Costa-Rica lennujaamas, võitlen liba-taksojuhtidega ja üritan õigeid inimesi üles leida, kes mind mu tulevase "pere" juurde viiks. Hispaania keele õppimiseni pole hästi nagu ikka veel jõudnud. See-eest peab vist hakkama tegema graafikut, et millal ma kellega kokku saan. Sest kõiki tahaks ju veel enne minekut näha - niiet pange varakult aeg kinni ;) teate ju küll, ravijärjekorrad on pikad :P
Igaljuhul olen ma vaikselt igast Eesti-tegevustega algust teinud.
Nägin üle hulga-hulga aja oma kallist Etut ja Kadrit ja veel igasugu toredaid inimesi, keda võiks sagedamini näha. Kergelt tuli jälle selline keskkooli tunne peale. Nagu istuks Etuga saksa keele tunnis ja soendakks üksteise käsi, sest teatavasti on meil mõlemal kogu soojus kätest otse südamesse läinud.
Margiti ja Lillega naistekat ei ole veel õnnestunud teha, aga peole vähemalt jõudsime. Ja jummala super-mutant oli! Kubises tuttavatest, nagu alati.
Aga et piduse peaga miskit kasulikku ka teha, jõudsime nädalavahetusel veel Paldiski poolsaart avastama. Ja kui ma sel suvel olen tõelist Eesti suve näinud, siis oli see just seal! Igast erivärvi lilled õitsesid ja lõhnasid nii, et oleks terve aasa ära nuusutanud. Ritsikad siristasid ja päike lõõmas - nii, et mõnel meist olid lausa valged sokid ja punased sukad jalas ;) Täitsa tööpäeva jagu kondasime ringi ja lõpuks olime nii näljased, et oleks kasvõi purksi pintslisse pistnud. Lõpuks saime ühe vene vanaema käest oma viimaste pennide eest pikkpoissi, pelmeene ja suppi. Ja oioi kui hea uni pärast kõike seda tuli!
Igastahes võiks selline tegevus retsidiivne olla :)
Igaljuhul olen ma vaikselt igast Eesti-tegevustega algust teinud.
Nägin üle hulga-hulga aja oma kallist Etut ja Kadrit ja veel igasugu toredaid inimesi, keda võiks sagedamini näha. Kergelt tuli jälle selline keskkooli tunne peale. Nagu istuks Etuga saksa keele tunnis ja soendakks üksteise käsi, sest teatavasti on meil mõlemal kogu soojus kätest otse südamesse läinud.
Margiti ja Lillega naistekat ei ole veel õnnestunud teha, aga peole vähemalt jõudsime. Ja jummala super-mutant oli! Kubises tuttavatest, nagu alati.
Aga et piduse peaga miskit kasulikku ka teha, jõudsime nädalavahetusel veel Paldiski poolsaart avastama. Ja kui ma sel suvel olen tõelist Eesti suve näinud, siis oli see just seal! Igast erivärvi lilled õitsesid ja lõhnasid nii, et oleks terve aasa ära nuusutanud. Ritsikad siristasid ja päike lõõmas - nii, et mõnel meist olid lausa valged sokid ja punased sukad jalas ;) Täitsa tööpäeva jagu kondasime ringi ja lõpuks olime nii näljased, et oleks kasvõi purksi pintslisse pistnud. Lõpuks saime ühe vene vanaema käest oma viimaste pennide eest pikkpoissi, pelmeene ja suppi. Ja oioi kui hea uni pärast kõike seda tuli!Igastahes võiks selline tegevus retsidiivne olla :)
laupäev, 14. juuli 2007
Minu pere ja muud loomad
Teatavasti olen ma nagu pajuvits, mis läheb täpselt sinna suunda, kust tuul parasjagu puhub. Sain nimelt järjekordse hullumeelsusega hakkama ja esmaspäevast alates olen ma perearsti asendusarst - peaagu niikauaks, kuni tuul lennuki tiibades mind üle ookeani puhub. Aga millegi eest pean ju need ahvipärdikud Eestimaale smuugeldama ja üldsegist tuleb Panama kanal oma silmaga üle vaadata ja ooo! ärgem unustagem Brasiilia sambakarnevali! (nujah, see vist jääb esialgu unistuste tasandile, aga keegi pole mul kunagi keelanud unistada). Ja surfitunde ei anta ilmselt ka sealmail siniste silmade ja paari ripsmelaksutuse eest. Raftingust rääkimata.
Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.
Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!
Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.
Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.
Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!
Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.
neljapäev, 5. juuli 2007
Veel koduloomi
Mu tulevaste koduloomade pagas üha täieneb :D Siukse looma võtan omale kaa! Ja Ahtole toon piraajad. 
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!
A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!
A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."
kolmapäev, 4. juuli 2007
Kuidas mumm joobnud oli
Istud suvila ees rannatoolil, sööd emaga jäätist ja naudid elu - mis võiks olla parem! Muidugist, viimase 10 aasta jooksul pole see tegevus pooltki nii mugav olnud, sest kesse ikka tahab istuda keset varemeid? Nüüd istud küll keset ehitushunnikuid ja telliskivitolmu, aga teate kui kiiresti niiviisi punakas-pruuniks saab! Nii ilusat telliskivi-nahka pole kellelgi teisel ;) Ja pealegi, jäätis ongi just kõige parem väikese kivitolmulisandiga!
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!
P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!
P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)
neljapäev, 28. juuni 2007
Lubage esitleda - dr.Parker
Miskid päevad tagasi vandusin nigu maa must - mille tulemusel on mul nüüd päris mitu tähtsat paberit, mis lubavad mul inimeste kallale minna.
6 aastat ponnistusi ja pidevaid "ma ei saa peole tulla, ma pean õppima" on nüüd läbi. Varsti hakkab uus eera: "ma ei saa peole tulla, ma olen valves." Seniks aga, kui toimub aeglane üleminek, tuleb aga võimalusi kasutada - jumal teab, millal jälle saab? Tegelikult oli selle 6 aasta kõige suurem katsumus lõpuaktuse ajal - nimelt, et nende hirmkitsaste ridade vahelt ilma teiste jalgade otsa komistamata ja teiste varvaste otsas tallumata Asserini jõuda ning seejärel allkirja anda nii, et tagumikuga kaamerasse ei jääks. Nende varvaste osas ma ei kommenteeri, aga muidu läks vist korda.
Mõned roosamanna pildid ka:
6 aastat ponnistusi ja pidevaid "ma ei saa peole tulla, ma pean õppima" on nüüd läbi. Varsti hakkab uus eera: "ma ei saa peole tulla, ma olen valves." Seniks aga, kui toimub aeglane üleminek, tuleb aga võimalusi kasutada - jumal teab, millal jälle saab? Tegelikult oli selle 6 aasta kõige suurem katsumus lõpuaktuse ajal - nimelt, et nende hirmkitsaste ridade vahelt ilma teiste jalgade otsa komistamata ja teiste varvaste otsas tallumata Asserini jõuda ning seejärel allkirja anda nii, et tagumikuga kaamerasse ei jääks. Nende varvaste osas ma ei kommenteeri, aga muidu läks vist korda.
Mõned roosamanna pildid ka:
reede, 22. juuni 2007
Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.
kolmapäev, 20. juuni 2007
Kuidas ma täna blond olin
Muidu oli täna täiesti tavaline päev. Naistel on ju täiesti loomupärane aeg-ajalt juuksuris käia. Minu tänane juuksuriskäik lõppes paraku sellega, et panin kihku-kähku päikseprillid ette, et keegi mind jumala eest ära ei tunneks - ja lippasin lähimasse poodi emergency-juuksevärvi järgi. Nimelt oli minu juuksuril kahtlane arusaamine heledamatest peenikestest üksikutest salkudest... sest minust sai ehtne nõiaella - see, kes 101 Dalmaatsiakoertes figureeris... pisut teise värvigammaga küll, aga nõiaella siiski. Ma poleks iial uskunud, et minu juuksed võivad nii blondid olla! Olin ülepeakaela punase-valgekirju nigu väike venelane :D
Aga tegelikult, mu oma metalne kartul oligi juba liialt võimust võtmas - saigi ennast jälle mahhagoniks, mõne leekpunase lisandiga ;) Ja sain kordki elus olla blond ja sinisilmne :D
Aga tegelikult, mu oma metalne kartul oligi juba liialt võimust võtmas - saigi ennast jälle mahhagoniks, mõne leekpunase lisandiga ;) Ja sain kordki elus olla blond ja sinisilmne :D
esmaspäev, 18. juuni 2007
Ma leidsin Eestist Ruanda!
Vuhuuuu! Ma olen nüüd ära nummerdatud :D ja kui tahan, saan varsti asju tembeldada ilusa ümmarguse templiga, millele on kirjutatud minu nimi ja ütleb: arst
Ja muidu on ka elu lausa supöörb! Sain oma armsa Lille kätte ja nüüd võib taas minna piduchillgrill lainele - sest meie saame ju nädala sees ka teha kõike, mis hing ihaldab :D oi, kuidas ma armastan seda vabainimese elu! Ja pealegi on meie peakokk nüüd ka Eestis - ja daamid saavad taas veini nautides vaadata, kuidas mehed neile kokkavad.
Eile tehes tsikituuri Viru keskuses, tõdesin, et igal teisel seelikul oleks potentsiaali saada minu omaks, kui ainult pangakaardi krediit oleks lõpmatu. Seelikumaailmale pani punkti, uskuge või mitte, Tallinna Kaubamaja Toidumaailm, kus la piccola Liis hullus täiega ja põrkus rõõmust üles-alla nagu põrkepall. Bananabeer, bananabeer :D Mõelda vaid - ma ei peagi minema Ruandasse bananabeeriga kubuzima buacutama! ...kuigi, kui nüüd aus olla, siis mu kalli ruanda sõbra seltsis oleks mitu korda parem klaase kõlistades "kubuzima bwacu" öelda - tema oskaks vähemalt vastata ega vaataks mind kui hiina keele algajat! (ja üldsegist, see polnd üldse see, belgias tehtud oopis... aga jube hea ja magus ja banaanimaitsega - see peaks kõik ütlema... mina, kes ma õlut ei joo, eksole)
Elu lihtsalt ON ilus :D
Ja muidu on ka elu lausa supöörb! Sain oma armsa Lille kätte ja nüüd võib taas minna piduchillgrill lainele - sest meie saame ju nädala sees ka teha kõike, mis hing ihaldab :D oi, kuidas ma armastan seda vabainimese elu! Ja pealegi on meie peakokk nüüd ka Eestis - ja daamid saavad taas veini nautides vaadata, kuidas mehed neile kokkavad.
Eile tehes tsikituuri Viru keskuses, tõdesin, et igal teisel seelikul oleks potentsiaali saada minu omaks, kui ainult pangakaardi krediit oleks lõpmatu. Seelikumaailmale pani punkti, uskuge või mitte, Tallinna Kaubamaja Toidumaailm, kus la piccola Liis hullus täiega ja põrkus rõõmust üles-alla nagu põrkepall. Bananabeer, bananabeer :D Mõelda vaid - ma ei peagi minema Ruandasse bananabeeriga kubuzima buacutama! ...kuigi, kui nüüd aus olla, siis mu kalli ruanda sõbra seltsis oleks mitu korda parem klaase kõlistades "kubuzima bwacu" öelda - tema oskaks vähemalt vastata ega vaataks mind kui hiina keele algajat! (ja üldsegist, see polnd üldse see, belgias tehtud oopis... aga jube hea ja magus ja banaanimaitsega - see peaks kõik ütlema... mina, kes ma õlut ei joo, eksole)Elu lihtsalt ON ilus :D
laupäev, 9. juuni 2007
All is well that ends well
Kui ma oleksin üleeile oma julguse ja kurbuse kokku võtnud, oleks siin seisnud üks pikk kiruv kiri sellest, kuivõrd paganama raske eksami nad meile korraldasid! Tõsiselt oli see meie meelest kaugel üldarsti võimekohasest eksamist. Niisiis olin ma täiesti kindel, et tuleb üks "D" või "E" ära, muud siin küll loota ei ole. 50 küsimusega 200st tegin bingolotot. (ja teate, lotovõitja kätt mul pole, sest mul oligi 49 vale vastust)
Õnneks läks aga kõigil halvasti :D Ja seetõttu olid hinded päris head ja mina sain hoopistükkis "B"
Ütleme nii, et kui ma arstiteaduskonna sissesaamise pingeskaalas olin 36. kohal, siis jätkasin traditsiooni ja olin oma punktiarvult ka nüüd 36. kohal :) Niiet võib öelda, et suvi on alanud!!!
Õnneks läks aga kõigil halvasti :D Ja seetõttu olid hinded päris head ja mina sain hoopistükkis "B"
Ütleme nii, et kui ma arstiteaduskonna sissesaamise pingeskaalas olin 36. kohal, siis jätkasin traditsiooni ja olin oma punktiarvult ka nüüd 36. kohal :) Niiet võib öelda, et suvi on alanud!!!
teisipäev, 5. juuni 2007
Minu sõbrad
Viimasel paaril nädalal on minu sõpradeks olnud:
must kohv
piimaga kohv
cappuchino
energiajook
energiajook strong (uskuge või mitte, aga selline asi on olemas!)
sossa soola lait
...ja no tegelikult on sokulaadis ka mõned kübemed kohveiini
ja teate, peale kõike seda on päeval uni niiiii magus! ainult et ööseks ei jätku teist :(
must kohv
piimaga kohv
cappuchino
energiajook
energiajook strong (uskuge või mitte, aga selline asi on olemas!)
sossa soola lait
...ja no tegelikult on sokulaadis ka mõned kübemed kohveiini
ja teate, peale kõike seda on päeval uni niiiii magus! ainult et ööseks ei jätku teist :(
pühapäev, 3. juuni 2007
Õppimise rõõmud
Olen avastanud, et mõnes mõttes on see õppimine ikka üks äärmiselt hea meelelahutus. Nimelt üllatab sind iga natukese aja tagant mõni pisiasi ja lisaks sellele tuleb iga ainega meelde mõni seik ajast, kui "rohi oli rohelisem ja taevas sinisem." Justkui õpiks ajalugu :D
Ja see inimaju on ikka ka hämmastav! Enamasti tundub, et kõik on kuidagi loogilisem kui ennevanasti tundus. Samas on mõni asi jälle selline, et sa tead, et 3 aastat tagasi oskasid sa seda teemat unepealt... Patogeneesid, etioloogiad ja tekkemehhanismid polnud mingi probleem, igast morfoloogiatest rääkimata. Nüüd vaatad hämmingus, et kas tõesti sellised asjad olid ka... Igast retinopaatiate staadiumid ja maakulite generatsioonid olid ju käkitegu!
Teine asi... ma vaatan, et ma pidin kunagi ikka pagana tark olema. Oma väikse valge käega olen igasugu tarkusi kokku kritseldand, niiet ise ka imestan! Isegi Shentoni joon, millest kogu kursus polnud kuulnudki (ja mina kaasa arvatud, nagu ma kaljukindlalt raiusin), oli täiesti olemas!
...ja eriti tore oleks, kui need tarkused kõik mulle eksamil ka meeles oleksid... muidu vaata nagu iina keelt!
P.S. Hehhheee, mida ma oleksin 9.klassis sellest kõigest arvanud, mil minu meelest oli täielik diskrimineerimine see, et pidime lõpueksamiks 40 topicut selgeks õppima (a la My hobbies, My family ja My friend). Täielik õudukas oli see ju! ;)
Ja see inimaju on ikka ka hämmastav! Enamasti tundub, et kõik on kuidagi loogilisem kui ennevanasti tundus. Samas on mõni asi jälle selline, et sa tead, et 3 aastat tagasi oskasid sa seda teemat unepealt... Patogeneesid, etioloogiad ja tekkemehhanismid polnud mingi probleem, igast morfoloogiatest rääkimata. Nüüd vaatad hämmingus, et kas tõesti sellised asjad olid ka... Igast retinopaatiate staadiumid ja maakulite generatsioonid olid ju käkitegu!
Teine asi... ma vaatan, et ma pidin kunagi ikka pagana tark olema. Oma väikse valge käega olen igasugu tarkusi kokku kritseldand, niiet ise ka imestan! Isegi Shentoni joon, millest kogu kursus polnud kuulnudki (ja mina kaasa arvatud, nagu ma kaljukindlalt raiusin), oli täiesti olemas!
...ja eriti tore oleks, kui need tarkused kõik mulle eksamil ka meeles oleksid... muidu vaata nagu iina keelt!
P.S. Hehhheee, mida ma oleksin 9.klassis sellest kõigest arvanud, mil minu meelest oli täielik diskrimineerimine see, et pidime lõpueksamiks 40 topicut selgeks õppima (a la My hobbies, My family ja My friend). Täielik õudukas oli see ju! ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)