Minu pere ja muud loomad

Teatavasti olen ma nagu pajuvits, mis läheb täpselt sinna suunda, kust tuul parasjagu puhub. Sain nimelt järjekordse hullumeelsusega hakkama ja esmaspäevast alates olen ma perearsti asendusarst - peaagu niikauaks, kuni tuul lennuki tiibades mind üle ookeani puhub. Aga millegi eest pean ju need ahvipärdikud Eestimaale smuugeldama ja üldsegist tuleb Panama kanal oma silmaga üle vaadata ja ooo! ärgem unustagem Brasiilia sambakarnevali! (nujah, see vist jääb esialgu unistuste tasandile, aga keegi pole mul kunagi keelanud unistada). Ja surfitunde ei anta ilmselt ka sealmail siniste silmade ja paari ripsmelaksutuse eest. Raftingust rääkimata.

Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.

Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!


Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.

Känksid

Veel koduloomi

Mu tulevaste koduloomade pagas üha täieneb :D Siukse looma võtan omale kaa! Ja Ahtole toon piraajad.
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!

A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."

Kuidas mumm joobnud oli

Istud suvila ees rannatoolil, sööd emaga jäätist ja naudid elu - mis võiks olla parem! Muidugist, viimase 10 aasta jooksul pole see tegevus pooltki nii mugav olnud, sest kesse ikka tahab istuda keset varemeid? Nüüd istud küll keset ehitushunnikuid ja telliskivitolmu, aga teate kui kiiresti niiviisi punakas-pruuniks saab! Nii ilusat telliskivi-nahka pole kellelgi teisel ;) Ja pealegi, jäätis ongi just kõige parem väikese kivitolmulisandiga!
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!

P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)

Lubage esitleda - dr.Parker

Miskid päevad tagasi vandusin nigu maa must - mille tulemusel on mul nüüd päris mitu tähtsat paberit, mis lubavad mul inimeste kallale minna.
6 aastat ponnistusi ja pidevaid "ma ei saa peole tulla, ma pean õppima" on nüüd läbi. Varsti hakkab uus eera: "ma ei saa peole tulla, ma olen valves." Seniks aga, kui toimub aeglane üleminek, tuleb aga võimalusi kasutada - jumal teab, millal jälle saab? Tegelikult oli selle 6 aasta kõige suurem katsumus lõpuaktuse ajal - nimelt, et nende hirmkitsaste ridade vahelt ilma teiste jalgade otsa komistamata ja teiste varvaste otsas tallumata Asserini jõuda ning seejärel allkirja anda nii, et tagumikuga kaamerasse ei jääks. Nende varvaste osas ma ei kommenteeri, aga muidu läks vist korda.

Mõned roosamanna pildid ka:

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.

Kuidas ma täna blond olin

Muidu oli täna täiesti tavaline päev. Naistel on ju täiesti loomupärane aeg-ajalt juuksuris käia. Minu tänane juuksuriskäik lõppes paraku sellega, et panin kihku-kähku päikseprillid ette, et keegi mind jumala eest ära ei tunneks - ja lippasin lähimasse poodi emergency-juuksevärvi järgi. Nimelt oli minu juuksuril kahtlane arusaamine heledamatest peenikestest üksikutest salkudest... sest minust sai ehtne nõiaella - see, kes 101 Dalmaatsiakoertes figureeris... pisut teise värvigammaga küll, aga nõiaella siiski. Ma poleks iial uskunud, et minu juuksed võivad nii blondid olla! Olin ülepeakaela punase-valgekirju nigu väike venelane :D
Aga tegelikult, mu oma metalne kartul oligi juba liialt võimust võtmas - saigi ennast jälle mahhagoniks, mõne leekpunase lisandiga ;) Ja sain kordki elus olla blond ja sinisilmne :D

Ma leidsin Eestist Ruanda!

Vuhuuuu! Ma olen nüüd ära nummerdatud :D ja kui tahan, saan varsti asju tembeldada ilusa ümmarguse templiga, millele on kirjutatud minu nimi ja ütleb: arst

Ja muidu on ka elu lausa supöörb! Sain oma armsa Lille kätte ja nüüd võib taas minna piduchillgrill lainele - sest meie saame ju nädala sees ka teha kõike, mis hing ihaldab :D oi, kuidas ma armastan seda vabainimese elu! Ja pealegi on meie peakokk nüüd ka Eestis - ja daamid saavad taas veini nautides vaadata, kuidas mehed neile kokkavad.

Eile tehes tsikituuri Viru keskuses, tõdesin, et igal teisel seelikul oleks potentsiaali saada minu omaks, kui ainult pangakaardi krediit oleks lõpmatu. Seelikumaailmale pani punkti, uskuge või mitte, Tallinna Kaubamaja Toidumaailm, kus la piccola Liis hullus täiega ja põrkus rõõmust üles-alla nagu põrkepall. Bananabeer, bananabeer :D Mõelda vaid - ma ei peagi minema Ruandasse bananabeeriga kubuzima buacutama! ...kuigi, kui nüüd aus olla, siis mu kalli ruanda sõbra seltsis oleks mitu korda parem klaase kõlistades "kubuzima bwacu" öelda - tema oskaks vähemalt vastata ega vaataks mind kui hiina keele algajat! (ja üldsegist, see polnd üldse see, belgias tehtud oopis... aga jube hea ja magus ja banaanimaitsega - see peaks kõik ütlema... mina, kes ma õlut ei joo, eksole)

Elu lihtsalt ON ilus :D

All is well that ends well

Kui ma oleksin üleeile oma julguse ja kurbuse kokku võtnud, oleks siin seisnud üks pikk kiruv kiri sellest, kuivõrd paganama raske eksami nad meile korraldasid! Tõsiselt oli see meie meelest kaugel üldarsti võimekohasest eksamist. Niisiis olin ma täiesti kindel, et tuleb üks "D" või "E" ära, muud siin küll loota ei ole. 50 küsimusega 200st tegin bingolotot. (ja teate, lotovõitja kätt mul pole, sest mul oligi 49 vale vastust)
Õnneks läks aga kõigil halvasti :D Ja seetõttu olid hinded päris head ja mina sain hoopistükkis "B"
Ütleme nii, et kui ma arstiteaduskonna sissesaamise pingeskaalas olin 36. kohal, siis jätkasin traditsiooni ja olin oma punktiarvult ka nüüd 36. kohal :) Niiet võib öelda, et suvi on alanud!!!

Minu sõbrad

Viimasel paaril nädalal on minu sõpradeks olnud:

must kohv
piimaga kohv
cappuchino
energiajook
energiajook strong (uskuge või mitte, aga selline asi on olemas!)
sossa soola lait
...ja no tegelikult on sokulaadis ka mõned kübemed kohveiini

ja teate, peale kõike seda on päeval uni niiiii magus! ainult et ööseks ei jätku teist :(

Õppimise rõõmud

Olen avastanud, et mõnes mõttes on see õppimine ikka üks äärmiselt hea meelelahutus. Nimelt üllatab sind iga natukese aja tagant mõni pisiasi ja lisaks sellele tuleb iga ainega meelde mõni seik ajast, kui "rohi oli rohelisem ja taevas sinisem." Justkui õpiks ajalugu :D
Ja see inimaju on ikka ka hämmastav! Enamasti tundub, et kõik on kuidagi loogilisem kui ennevanasti tundus. Samas on mõni asi jälle selline, et sa tead, et 3 aastat tagasi oskasid sa seda teemat unepealt... Patogeneesid, etioloogiad ja tekkemehhanismid polnud mingi probleem, igast morfoloogiatest rääkimata. Nüüd vaatad hämmingus, et kas tõesti sellised asjad olid ka... Igast retinopaatiate staadiumid ja maakulite generatsioonid olid ju käkitegu!
Teine asi... ma vaatan, et ma pidin kunagi ikka pagana tark olema. Oma väikse valge käega olen igasugu tarkusi kokku kritseldand, niiet ise ka imestan! Isegi Shentoni joon, millest kogu kursus polnud kuulnudki (ja mina kaasa arvatud, nagu ma kaljukindlalt raiusin), oli täiesti olemas!
...ja eriti tore oleks, kui need tarkused kõik mulle eksamil ka meeles oleksid... muidu vaata nagu iina keelt!


P.S. Hehhheee, mida ma oleksin 9.klassis sellest kõigest arvanud, mil minu meelest oli täielik diskrimineerimine see, et pidime lõpueksamiks 40 topicut selgeks õppima (a la My hobbies, My family ja My friend). Täielik õudukas oli see ju! ;)

Teateid rindelt

Päevanael: käisime Meeriga kardioloogia materjale paljundamas ja sattusime siukse jutuka noore neiu otsa, kes imestas irmsasti, et mis me nii raskete materjalidega teeme. Kui jutu käigus nii muuseas selgus, et meil lõpueksamiks õpimine käimas ja juba 6 aastat koolis käidud, oli neiu üllatus missugune: "Mis te läksite 15-aastaselt ülikooli või?"

Enne seda tahtsime tegelikult eelmise aasta eksamiküsimusi paljundama minna (me nimelt arvasime, et meil need on). Aga meie paljunduskoht oli suisa kinni! Üks mees oli ka just sel hetkel paljundama tulnud ja lubas meid lahkesti Sõbrakeskusesse paljundama viia. Ainult et teepeal avastasid tsikid, et tegu pole üldsegist mitte nende asjadega, mis neil vaja on - seal oli ainult tühipaljas traumatoloogia!

See selleks. Muidu olen ma väga ontlik tütarlaps olnud, korralikult konsultatsioonides käinud ja puha - lootuses, et äkki saab targaks. Iga konsultatsioon on siiani olnud väga erinev - on selliseid, kus sulle tõepoolest 45 minutiga tehakse selgeks kogu õppeaine, mida muidu oled nädalate kaupa tuupinud; on ka selliseid, kus õppejõud unustab ära, et tudengid teda ootavad... ja jõuavad pool tundi hiljem toksikatsiooninähtudega kohale; on ka selliseid, kus õppejõud on äärmiselt meelitatud, et terve 6. kursus on tunniks ajaks teda vaatama tulnud ja nii ta siis räägib... endast; on selliseid... äärmiselt vajalikke ja asjakohaseid konsultatsioone ja siis veel mõningad siuksed pool-asjalikud, pool-mõttetud.

Muus osas võib nentida fakti, et 30-kraadine palavus tekitab tõepoolest aju ülekuumenemist ja no siis ju ometigi ei saa õppida... külm dush 24h ööpäevas tundub palju ahvatlevam.

Suverõõmud

Istun mina oma Tartu kodus (mis minu jaoks ikka veel et kodu on, mis sest et tegelikult kirjeldaks mu siinolekut paremini nahhaalne sissetungimine õppimiseesmärkidel) ja tunnen, et kuidagi irrmus palav on. No kohe nii palav, et kohvi joomine on vastunäidustatud. Nojah, kun tegemist oli siiski suhtelise vastunäidustusega, siis otsustasin proovi teha. Tulemuseks oli see, et ma kohe ilmtingimata pidin oma psühhiaatria lugemismaterjalid kõrvale panema ja jooksuga-jooksuga kaltsukatesse normaalsete riiete ja jalanõude järgi tormama.
Miskipärast on kõik vahepeal muutunud. Kui vanasti, ükskõik mis kaltsukast sisse astud, vaatab sulle vastu hunnik toppe ja pluusikesi... siis seekord mitte kui üht! Kõik olid miskid sünteetikad või lihtsalt koledad. Aga ma ei andnud alla ka - lippasin läbi viimse kui ühe lähikandi kaltsuka ja lõpuks tulin ikka sõjasaagiga tagasi ka. Ilma pluusita küll. See-eest on mul nüüd lahtised jalanõud (niiet nüüd ei ole Kadri ainus, kes pidevalt plaastripakk näpus ringi lippab) ja seelik on ka. Noh, asi seegi ju!
Ja mu suverõõmudest veel niipalju, et ainuüksi linnas ringi lippamisest on mul täitsa joodikurandid olemas. Ja jalgadel rakud ka muidugist. Niiet, TERE SUVI!!! Vuhuuuuu!

Ja aura ravibki terveks?

Täna on minu haiglaelu otsas. Nii see käibki - praktiliselt elad kuus kuud seal, jõuad juba personali ja patsientidesse kiinduda... ja siis niuhti! aetakse sind koju õppima... või enamgi, Tartusse õppima.
Tegelikult ei raatsind kohe üldse ära tulla. Seda enam, et viimasel ajal on seal nii toredad tädikesed, kellega lihtsalt käid ja ajad juttu. Ja nagu selgus, siis pidi ainuüksi minu palatisse astumine olemise paremaks tegema. Et mul olevat selline aura... Aga siis ju polegi muud vaja kui päevad otsa palatis kükitada ja oma kohalolekuga inimesi ravida. Misasja ma siis need 6 aastat seal ülikoolis aega raiskasin? Oleks võind mind kohe voodi alla biovoole korrigeerima panna!

Tõstsin korra pea raamatust

Oioioi, kuidas tahaks juba suve ja et eksam läbi ja saaks vabadust nautida.
Saatuse tahtel olen terve suve kohe täitsa vaba - suhteliselt esimene suvi pärast keskkooli lõppu, kus ma töö ei ole... Niiet siis tuleb Eestilt võtta kõik, mis võtta annab...

Mu sõbrakesed, võite nüüd ilusti kalendermärkmiku kätte võtta ja sinna mõned kuupäevad üles märkida. Nimelt, 7. juunil on minul kõikkkkkk! Siis tuleb teil minuga kohe kindlasti üks suur pralle maha pidada. No ja kuna 8. juuni on reede, siis tuleb ju reede puhul ka välja minna. On ju mul õigus?
Siis tuleb vahepeal irmsal kombel rannas käia ja enne lõpuaktust pruunikas-punaseks küpsetada ennast, et mu heleroosa kleit ikka minust heledam oleks. Ja no siis mingi päev tuleb teil a) minu rõõmukilkeid välja kannatada ja minuga koos rõõmustada, et taas kord on ilmas üks tubli arst juures, või b) välja kannatada minu ohjeldamatu pisaratevoog ning aeg-ajalt oma pluusi varrukat kuivaks väänata... sest taas kord on ilmas üks loll arst juures, kes haigustest mitte halligi ei jaga.
No kui see etapp on üle elatud, siis tuleb 22.juunil kella 12-paiku kuulata-vaadata, kuidas väiksest Liisust sirgub doktor Parker, vandudes truudust oma tsumftile ja anda kogu oma maine vara oma õpetajale ja kaitsta oma õpetaja lapsi kogu maise kurja eest.
Jaanipäeval aga, ootate kõik ilusti-kenasti peavalus Liisut Vilusis...
Suvel tuleb aga matkata jalgsi, ratta ja paadiga iga jumala nädalavahetus ja vahel teha nägu, nagu sa oleksid fotograaf oma Olympuse seebikaga või kunstnik, ostes Tiimarist mõne papka, et seda siis õlivärvidega ära määrida. Ja siis mingil ilusal augustikuu päeval tahaks kokku koguda kõik oma maised tuttavad, et siis nendega mõne mätta peal kooki süüa ja Vana Tallinan jäätsit Vana Tallinnaga kõrvale mekutada. Ja osavõtt on jumalast kohustuslik!
22. august kell 18:40 saab aga kogu see trill ja trall otsa. Sest siis algab uus trill ja trall...

Tõusev täht Eesti meditsiinis

Täna oli mul au esineda täitsa päris arstina. Ja isegi üks patsient, kes alguses minuga rääkides koguaeg arsti nõudis ja palus mul patja kohendada või endale juua anda, ütles: "doktor, võ k menja pridjotje?"
aga muidu oli täna järjekordselt päev, kus mu juhendajat ei olnud... ja mis sest, et neljapäev on suurvisiidi päev, pole seda ju 3 nädalat juba olnud... ja eks Murphy olnud üks tark mees - sest täpselt siis, kui seda vaja ei ole, tehakse suurvisiit. Ja minul oli väikse vaese tudengi roll, kes tundmatus kohas vette lükatakse. Aga kui ikka kõvasti siblida, püsib kuidagi veepinnal ka...

A muidu on tänase päeva avastus see, et parim välikohvik on see, mille sa endale ise lood. Nii me siis istusime Kauriga ja mekutasime DoubleCafe lattet Harjmäe nukas - päike silma sillerdamas ja vahtrad peakohal õitsemas, vaade Tõnismäe lilleaasale... mis võiks olla parem!

Muideks, siukse eluka ma endaga Ameerikamaalt kaasa toon!!!

... või saab temast lihtsalt minu imaginaar-lumeinimene, kes põõsas sahistab :D

Õues on vaffa

Niikui mina oma nina raamatute vahelt õue pistan, on maailm kohe jube huvitav ja Eesti jube väike.
Täna algas asi sellega, millega ma tegelikult peangi harjuma hakkama. Nimelt on patsientide seaski tuttavaid... seekord lihtsalt mu kursakaaslase vanaisa.
Kui mind nati pärast kella kaht koju kamandati, kuna "teen niigi liiga pikki päevi ja teen liiga palju tööd", läksin EstYESi oma imelisele kindlustusele alla kirjutama, mis muuhulgas lubab mul nende kulul hambaid parandada ja prille/läätsesid osta. Poolel teel mõtlesin aega parajamaks teha ja Kristiinest läbi hüpata. Mõtlesin taas kord imetleda hispaania keele õpikuid ja Costa-Rica raamatudi, juhuks kui peaks midagi uut või odavat olema... no sellest võib ainult unistada! See-eest leidsin midagi palju paremat. Nimelt oli mul äärmiselt soe ja meeldiv kokkusaamine herr Murumetsa emaga. Pani kohe päikse Kristiine keskuse laes särama.
No ja siis ukse juures põrkasin ma pisikese pallikesega kokku. Lili oma pisikese plikaga oli samuti aega parajaks tegemas. Ja kuna meil mõlemal oli aeg juba täitsa paras, siis saimegi koos kesklinna sõita. Mina oma suurepärase kindlustuse juurde ja Lili suurepäraste emmede poodi.
EstYESis hakati nagu alati uurima mu suveplaane, lootuses mind kuhugi laagrisse meelitada. No vaatab seda asja... Lennupileteid mul veel ei ole, aga ühe tõenäolise pakkumise kohaselt stardin 22. august. Teine asi on siuke, et võibolla saan varsti veel Oslos viisat tegemas käia - siis võib ju nii möödaminnes Rjukanis Gaustatoppenil ka ära käia - suvel jäigi see tipp vallutamata.
Asjad korda aetud, tuju hea, ilm ilus, otsustasin Kadriorgu jalutama minna... no aga tegelikult mulle meeldibki just Koidula tänavat pidi minna. Kuidagi kõikse meelepärasem, mis sa teed ära. Ja no loomulikult tuli ühe tuttava maja üksest üks tuttava mees jällegi ja lippas oma autosse nii kiiresti, et ma ei jõudnud piiksugi teha. Siis ei jäänd muud üle, kui telefonist otsida number: "Janek" ja uurida, kus noormees kiirustab, omal jalgratas katusel. Nii saigi paar sõna juttu aetud ja kutse kohvile lubatud.
Ja lisaks kõigele sellele ostsin täna omale Burda ja hakkan oioi kui hirmsasti omale kleite ja seelikuid vihtuma.. suvel... pärast eksamit. Nüüd ma aga sukeldun tagasi oma paberimaailma, mis tähendab, et mõnda aega ei ole maailm nii jube huvitav ja Eesti nii jube väike. See-eest saab aju oioi kui targaks :D

P.S. Ma sain täna Tervishoiutöötaja registreerimistaotluse vormi, mille ma pean enne 18.maid esitama. Ja nii ongi? Ja nii ma saangi endale oma litsentsinumbri ja... TEMPLI oma nime ja numbriga! Selle templi nimel ma ju need 6 aastat õppisingi!!!

Si, me gusta

Eile avastasin, et hispaanlased on ikka üks äärmiselt generoosne rahvas. Nimelt lubab Hispaania saatkond ka minusugustel rottidel täiesti tasuta hea muusikaga filme vaadata. Kui eile näidati filmi Bebo Valdesist (Bueno Vista Social Clubi klaverimängija) ja ainuüksi Bueno Vista Social Clubi nime pärast olin surmkindel, et saab paar tundi head muusikat. No pani jala tatsuma küll, aga mitte nii sageli kui oleks oodanud.
Niisiis mõtlesin täna, et uni on ka ja ei viitsigi eriti filmile minna. Pealkiri küll tõatas midagi head - Habana Blues. Aga mine tea, äkki jään veel magama ja siis vaene Ahto peab mu hammaste krigistamist taluma... ja teatemis, kui eile ajas jala aint tatsuma, siis täna oleks taht keset kinosaali püsti karata ja ikka korralikult kaifida.
Niiet, homme jälle? :D

Mustakapuutslaste päev

Täna ma jutustan teile loo mustakapuutslastest. Kunagi kaugel-kaugel lasna ja õis mäe taga oli musta mägi. Sellel mäel käisid kõik ringi musta kapuutsiga, sest see oli mustamäelaste vormiriietus.
Ühel ilusal, kuid külmal päeval, eksisid kaks mustakapuutslast ära kaku mäele. Sellel mäel käisid kõik ringi kakukeste kuhi süles, niiet nälga ei tundnud sel mäel keegi. Vaesed mustakapuutslased olid aga kooginäljas. Nii nad siis käisid ja otsisid igalt poolt palukest, mida suhu pista...
...ei olnud

Siis leidsid nad aga midagi veelgi isuäratavamat ja meeliköitvamat kui kook...



...nii võisid nad tundide viisi kiikuda, hirmutatdes ära kõik kaku mäe lapsed, kes oleksid ka mängida tahtnud... Lõpuks tuli neile kahele musta kapuutsiga huligaanile siiski meelde, et tegelikult tulid nad ju üldsegist kooki otsima ja veendudes, et sellelt mäelt kooki ei saa, siirdusid nad edasi järgmisele mäele...

Arstipreili volber

Kell 6:50 heliseb kell - Misasja? Kas täna peab ka haiglasse minema? Ei taha, magada tahan! Tuleb ennast siiski üles ajada. Pole hullu, homme saab jälle magada.

8:15 olen haiglas valve üleandmisel, kus selgub, et nädalavahetuse märuli tähe all oli kahe silma vahele jäänud fakt, et Mustamäe haigla ees oli granaat. Noh, siuke igapäevane asi, eksole. Tegelikult oli vist tegemist õppegranaadiga, ei olnud venelased meie hoovi peale tegutsema tunlud.

Nädalavahetuse haigla-sündmused teada, siirdusime oma igahommikuseks kohveiinidoosiks arstide tuppa. Ja loomulikult tuleb end kurssi viia, mis kirjandus kirjutab. Aeg piisavalt parajaks tehtud (et patsientide hommikusöögi ajal nendega mitte juttu rääkima minna), siirdusin haigeid üle vaatama.

Esimene oli venelanna. No üritasin siis jällegi oma vigases vene keeles temalt tähtsaid asju küsida, aga üllatus-üllatus: tema ei saanud kohe midagi aru, mis ma küsin. Muudkui tahab aga teada, et millal arst tema juurde tuleb. Kui õde talle selgeks tegi, et mina olengi arst, siis muutus vähe sõbralikumaks. Aga ega ma sellegipoolest saand ennast huvitavaid asju küsitud. Natukese aja pärast tahtis siis juhendaja teada neid igast tähtsaid asju, mis ma teada sain. Ja noh... nii ma siis läksin jälle tagasi ja purssisin veel nati küsida. Suutsin teda vähemalt rõõmustada lausega, et "vratš k vam budu"... ega ta vist tegelikult aru saand, et ma üritasin öelda, et silmaarst... aga no silmaarst või muu arst - peaasi, et arst, kes ehk väheke paremat vene keelt räägib... Ja mina lollike arvasin, et saan juba jumalast hästi vene keeles anamneesi võetud...
Edasi läks nagu vähe ladusamalt... ja õnneks said teised venelased mu ponnistustest paremini aru... Aga... kui järgi mõelda, siis on meil praegu enamik patsiente koju läinud ja need, kes veel ravil on, on enamasti eestlased... Mitte, et mul venelaste vastu midagi oleks, tegelikult mulle täitsa meeldib neile komejanti mängida. Midagigi lõbusat haiglas olemise juures - vaadata, kuidas noor eesti tidrik üritab vene keelt rääkida :D Ja siis aeg-ajalt itsitab kui midagi valesti läheb - igaljuhul on ju parem enda üle naerda kui lasta teistel naerda.

Vahepeal sain veel kaks ilusat valget roosi - sest mõned kenad inimesed peavad praktikanti ka meeles ja siis on nii uskumatult hea tunne, et keegi on sulle tänulik.
Haiged vaadatud, uuringud määratud, analüüsid kontrollitud, lubati mul mõned haiguslood lõpetada. Kirjutan siis diagnoosid ilusti ära, nii nagu mulle õige tundus. Aga siis tegin selle vea, et hakkasin liiga palju mõtlema... Ei, mõtlemine pole üldsegist tervislik tegevus. Nii siis tundus mulle, et ma olen kõik täiesti valesti pand, need põhihaigused ja tüsistused ja kaasuvad. Nii ma siis läksin alandlikult oma juhendaja juurde, et oihhh, nüüd läks vist vähe valesti. Aga tegelikult tuli välja, et instinktid on ikka õigemad kui mõtlemine. Siit moraal: ärge kunagi mõelge!

A muidu sai veel ühe õe sünnipäeva puhul pitsat ja shampust (tark inimene oli reedel poes ära käinud, ei pidandki alkoholi pärast Valka sõitma). Ja kui kell sai neli, siis kamandati mind koju... Aga... selle paari tunniga oli mu ilusatest roosidest järgi aint kaks norus vart... pöhh ja pähh... (tegelikult sain nad peaaegu ellu ärgatatud kodus)

Õhtul selgus, et tarku inimesi oli veelgi jagunud. Nii me siis istusime õhtul Agnese juures ja jõime veini ja sõime kooki ja tegime küünla peal volbri-lõket.

Dum spiro, spero

Eile mõtlesin, et aitab sellest "homsest hakkan korralikuks"-jamast. Tuleb kohe hakata. Nii ma siis võtsin kell 11 hommikul oma kardioloogia mapi välja ja hakkasin lugema, mis head seal kirjutet on. Iga sõna veerisin kokku nagu tubli koolilaps kunagi. Poole üheks arvasin, et on juba korralik oldud küll, nüüd võib natuke veel magada. No ja peale magamist oligi varsti juba lõuna käes. Siis tuli veel pool päeva tegeleda mõtlemisega, et nüüd ma lähen ja loen veel natuke sõnu kokku. Kolmandal leheküljel jäin enne pooleli vist. Nu ja nii ma siis mõtlesingi, kuni mõtlesin välja, et nüüd on vaim küll piisavalt vaevatud, tuleb keha ka vaevata - no, et nii balanksis ikka püsida.
Meelitasin Efka ja Jarmo rulluisutama. Mul ju uued vinged roosad Fila kaitsmed, on millega kekutada :) Kakumäe rannas oli uskumatult ilus, kui päike loojub ja inimesi ei ole. Muidugi, kui välja arvata üks paarike, kes pulma-aastapäeva pidas ja selle vabandusega ka politsei poole pöördus, kui teine neile valesti parkimise eest tulesid vilgutas.
Tegelikult, kui nüüd hästi järgi mõelda, siis on praegu nii uskumatult hea ja rahulik - raha ei ole, kesklinna minna ei saa, alkoholi ei müüda, mul sel nädalavahetusel kedagi kodus ka pole... lihtsalt istu ja tsilli... ja õpi...

No tegelt on nati kahju ka, et siuke tudengirott olen. Sest täna selle asemel, et Margiti ja Airiga ujuma minna ja alles siis pontsikubaaris kulutatud kaloreid taastada, pidin mina leppima ainult pontsikubaariga - ja ainult pooliku tassi piparmündikakaoga, tervet ei antud.

Mis nad siis tulevad meie hoovi peale kaklema...

Miski on mäda siin Eesti riigis. Eile käisin mina omale lõpukleiti ostmas ja vanaemale süüa viimas. Istusime ja jõime siis Kentmanni tänava 7ndal korrusel teed, kui parasjagu mingi helikopter akna tagant mööda vuras. Nujah. Ikka juhtub ju. Iga päev sõidavad kopterid akna tagant mööda.
See selleks. Kõht täis, kleit ette näidatud - aeg koju minna. Ei lasta. Trollid ei vii. Ema mul lausa sõjakoldes Luise tänaval. Tema ka koju ei saa. Olekski sõjavangi jäänud, kui Dan hea inimene poleks mu ema koju viind ja ma oma kallist vennaraasu appi poleks palunud. Nii me siis saime ilusti-kenasti siiski koju.
A muideks, politseisid siiski jagus mujale ka kui Tõnismäele - üks koperdas lausa mu venna auto ette kui ta mulle parasjagu helistas. Aga siukeseks pisikeseks asjaks, nagu liikluse reguleerimine ja noomituste tegemine, ei olnud küll kellelgi aega. Piibutas korra sõbralikult ja oligi kõik.
No oli neil siis vaja seda Vasjat-Aljoshat puutuma hakata? Ja on siis neil pisikestel nagadel vaja selle ümber kembelda ja üksteist surnuks pussitada? Nujah, arstidel polegi muidu tööd, eksole... Aga vähemalt on põhjus, miks mitte täna kuhugi välja minna ja kodus vaikselt teki alt telekat vaadata :D

P.S. ja muide, 24h ülevalolemist on organismile sama, mis 1 promilline joove... ja pärast ülevalolemist mõjub alkohol 6-kordselt...

nämm... rabarberikook

Aga mina avastasin, et ma polegi täitsa vanaks jäänd veel :D Ikka suudan pärast pidu esimese trolliga koju sõita. mõelde, kellele seda und ikka nii väga vaja on?! Muidugi, nojah, trollis oleks küll äärepealt magama jäänd ja kuna nii varahommikul polnud miskit lahedat teha ka, siis tuli ikkagi korraks pikali ka visata. Aga ausõna, ma oleks jaksand küll kohe selle rabarberikoogi küpsetamise kallale asuda!

Nimelt oli meil reedel n-ö klassikokkutulek, mille peasüüdlaseks ma tegelikult ise olin. Ja kuna ma juba korra olin Jarmot Prive osas alt vedand, siis pidin ju heaks tegema! Nii me siis lõpetasimegi Prives otsapidi. Päris imelik briti poissmeesterohke pidu oli, kus nii muuseas esines Tartu-Marko ja veel mingid kahtlased tüübid/neiud. Muusika oli noooo... no võib ka parem olla. No ja siis me suundusimegi edasi kohvile ja veele, ning läbi saju ja lume istusin kell 6:18 trolli peale ja vurasin koju...

Kuna vähemagand pea pole just parim vahend õppimiseks, tuli ju otseloomulikult puhata ja mängida. A selleks aitab kõikse paremini rabarberikook, mis tuletab ammuseid kevadisi aegu meelde, kus rohi oli roheline ja päike sillerdas taevas. Aeg-ajalt sai Tartu kevadpäikse all rabarberhotlainist parimaid rabarberisaagikohti nõutud ja miskipärast soovitus neid peenralt otsida, ei osutunud kunagi rahuldavaks variandiks - kesse siis peenralt rabarbereid kougib? Tegelikult keemia eksamid õnnestuvad ka rabarberikoogi laksu all päris heasti!

24. august hakkab lõputu suvi

Tegelikult kui alustada kõikse tähtsamast asjast, mis minuga viimasel ajal juhtund on, siis peaks mainima, et ma olin hommikul nii uimane, et alles haiglas peeglisse vaadates sain aru, miks ma seisin keset tuba peegel ja ripsmetušš käes ja mõtlesin, et mis ma veel tegema pidin - loomulikult oleks olnud tore ka teise silma ripsmed ära värvida. Aga ega siis kõik ka sümmeetriline pea olema.
Tegelikult on kõik päris-Costa-Rica kohvi süü! Käisin nimelt eile oma tulevase eluga tutvumas Eestis elava päris kostariikalase näol. Sain teada, et kostariikalasi ei tohi kunagi uskuda - juba lennujaamas valetatakse sul suud-silmad täis, et kohekohe maandute San Jose lennuväljal... sest tegelikult ei asu lennuväli teps mitte San Joses vaid naaberlinnas oopis.
Mu kartused, et kostariikal on inglise keeles suhtlemine välistatud, ei peagi õnneks täitsa paika - poiss rääkis soravas inglise keeles, nii et mina jäin alla... ja nii 40% pidi ikka englishit purssima. Aga mu kartused rasvase toidu kohta peavad kahjuks paika...
See, et kostariikalased ennast ülbeks peavad, kuna nad arvavad, et on eurooplased, peab pooleldi paika - aga nad ei arva, et on eurooplased, vaid vähem indiaanlased ;) vaks vahet!
Ja üleüldse ikkagist kõikse ilusam riik, kus kõige külmema ilmaga peab tuulejope peale viskama.
Tantsimine pidi ikkagi väga "in" olema - ja pilkava küsimuse peale, et sa ju ometi oskad juba salsat, jäi poisil karp lahti... sest isegi merenge, mida ma kunagi õppind pole, tuli niuhti välja. Ja salsa rokkis täiega! Uiuiui, ma juba tahan nii irmsasti tantsida!!!
Muidu, 24.augustil olen ma linnulennul juba n-ö San Josesse jõudnud... niiet tiba enne seda saab suurt pidu jälle. Loodetavasti :P

Kopli-kultuur

Reedel sai jälle sünnipäeval käidud. Ikka nagu pea igaks nädalavahetuseks jätkub mõni - a seekord oli lausa kaks korraga! Nii me siis istusime Kauri juures köögis ja tegime kringelit (juustu ja pestoga), meelitasime Erika ka kampa, et julgem oleks. Ahto tuli aitas ka maitsta. Kõlbas küll, niiet võis selle lõhnava kringeliga taksojuhti hullutada küll. Ampsu ei andnud - sest tegelikult ei ole viisakas hambajälgedega kringleid ära kinkida.
No nii me siis reisisimegi Kalamajja/Koplisse sünnipäevale. Päris äge oli, sai tantsida ja puha. Kohe nii äge oli, et ei tahetud minema lasta. Nii me siis pidimegi üle aia oma takso peale ronima. Pärast maandumist läksinümbruskonnaga eriti hästi kokku - tüdruk seelikus, sukad mitmest kohast jooksmas, ootab geto-äärelinnas teeääres autot ;) Aga mul ei olnud tegelikult ka tööpäev!

Jänksid luuravad akna taga

Eile tuli ikka täiel rinnal mune koksida. Hommikul läksin koju hea mõttega, et kuidas ma hakkan mune värvima ja puha - a selgus, et ema oli õhtul juba värvind. Aga õnneks päästis mind entusiastlik Martin, kes mu plaani kuskil koos mune värvida ja sõda teha, puhta kullana võttis. Sest paraku olin ma päeva jooksul süübinud gastroenteroloogia põnevasse maailma ega olekski nagu väga viitsinud midagi teha. Jumal tänatud, et siukseid entusiaste ikka leidub! Nii me siis läksime kõige munade ja värvidega Erika juurde, kus harrastasime siukest nõia-maagiat-keemiat, et ise ka ei usu. Jumalast lahedad munad tulid - mõni oli värvimise käigus küll omale mõne lööbelise haiguse külge saand... nimelt minu muna oli ka pärast koorimist rohelise-täpiline, nagu oleks teda briljantrohelisega peitsitud. A siiamaani ma olen veel elus :D Markol vist oli ka sinise-täpiline. Igaljuhul, ei ole munade värvimine midagi ainult laste jaoks!

Miski kevadtuul puhus minuni tublidustuju

Täna hommikust saati olen ma askeldand oma kooliasjadega. Muudkui augustand ja pabereid ühest kohast teise tõstnud - ja nüüd on seisab mu laual 10 paksu kausta (seda kiirköitja-laadset, teate küll), mis on kõik mu eksamimaterjal. Siis ma vähemalt vahin nendega iga päev tõtt ja imetlen, et kui targaks ma ühel päeval saan kui ma end tõesti käsile võtan ja neid kaustu ka avama hakkan. Seniks on lihtsalt ilus vaadata - kirjuda nagu pühademunad!
Selleks ajaks, kui ma kaustad ritta oli pan'd ja ühe haigusloo valmis kriband, tuli mul aga irmus kokkamistuju. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see kõik on Ahto süü, sest tema tõi mulle eile pisikese karbi sees oma õe meisterdatud kaneelirulli. A see pani mõtlema, et miks ei võiks mina ka kaneelirulli teha. Pole ju nii-nii ammu küpsetand. Muidu hakkab Märt jälle pärima, et mis tähendab - Liisu on kodus ja kooki ei olegi... Niiet nüüd, köögis suure supipoti sees ta vaikselt kerkib :D Niikaua jõuab veel teise haigusloo kah valmis kribada. Kui juba tubli olema hakkasime, eksole.

Kallile vanaemale

Palju-palju õnne, kallis vanaema!



Täna tehakse meil porgandipirukat, siukest pikka, millest saab viilakaid lõigata ja soovi korral viilakale võid peale määrida. Aga tegelikult ei ole nad siiski päris vanaema piirakad - päris vanaema piirakaid oskab ikka ainult vanaema teha - aga meie pirukatel on siuke viga küljes, et porgandipudi sees on riis. Aga riis ei käi kohe mitte vanaema piirakatega kokku. Minu mäletamist mööda võis heal juhul seal olla muna... aga riis see nüüd küll polnud.
Tanguputru meil ka ei ole. Aga seda saabki soolase hapukoorega süüa ainult pärast Vilusi sauna - kui sa oled näost mõnusalt redis, siis tuled ja vanaema võtab ahjust välja selle pisikese musta kahesangalise malmpoti ja kuigi sa võibolla ei olegi pärast sauna näljane - siis seda asja ei TOHI vahele jätta.

Märtsijänku trikid

Oi, te ei kujuta ette kui raske täna hommikul üles tõusta oli!!! Viskasin und silmast pühkides oma stetoskoobi ja praktikapäeviku kotti ja jooksin trolli peale. Silmi oli irmus raske lahti hoida, kuid vahepeal vilksas trollist mööda üks oranži-valge triibuline buss, mis kandis ühisteenuste silti (vms). Mina siis mõnuga mõtlen, et näed, polegi saanud kordagi oma ID-kaardiga vehkida selle kolme kuu jooksul, mil ma korralik ühistranspordi kuukaardiga kodanik olen olnud. Lootuses oma ID-kaardist kasu saada, tuli mul meelde, et eile käisin ju trennis. A trenni asjad teadagi käekotti ära ei mahu... ja loomulikult oli hommikune uni liiga suur, et rahakotti meeles pidada... Minu õnneks see bussike ainult vihises mööda ja oioi kui ärkvel ma ülejäänud trollisõidu aja olin! Haiglast linnapoole minnes tahtsin siis 2 bussipiletit osta - et linna minekuks ja koju tulekuks. A siis tuli mulle meelde tõsiasi, et ilma oma ISIC kaardita saan ka 5-kroonise piletiga sõites trahvi. Niisiis ostsingi igaks juhuks ühe kümnekroonise pileti - kuna linna on ju ikkagi nii vähe maad (a kahjuks oma psühhiaatria ja neuroloogia materjalide nimel pidin kiirustama ega saand ka jalgsi minna). Õnneks olin ma nimelt eile käinud poes ega viitsind rahakotti kaasa võtta - niisiis vedeles mu jope taskus päris mitu krooni, et võisin seda lõbusõitu endale lubada.
A enne päriselt koju tulemist sai veel Palassis Kauriga kohvi ja jäätist mekutada ja igast tähtsaid jutte rääkida ja nii mõnus oli jällegist. Jäätis oli muideks filo-taignast korvi sees ja 2 maasikatükki oli kah peal ja oli üleüldse selline eriti peen ja kaunistet. Tegelikult oleks meil sama mõnus olnud ka ilma jäätise ja kohvita (kuigi, tuleb tunnistada, et hommikune uni oli küllaltki suurel määral mu juurde tagasi hiilinud, niiet see kohv oli suisa et elupäästva rolliga), sest meil on ju alati hästi tore. No me ju ise olemegi toredad ;)

On pühapäev tore päev

Täna hommikul ootas mind laual rõõmus ja äärmiselt härras üllatus - nimelt selle aasta esimene lihavõttepühade kaart. Tädi Martalt Vilusist. Just sellised asjad panevad mõtlema selle üle, kui tähtis on tegelikult pidada meeles vanemaid inimesi, kes on lapsepõlves nii mõnegi päiksekiirega (paari kommi või maisipulgad iirises maiustuse näol) su päeva säravamaks muutnud. Sest sageli ei jää sellised meelespidamised vastuseta - ja teate kui hea tunne see on! Tädi Marta on minu jaoks killuke lapsepõlvepäikesest, killuke Vilusist... ülekantud mõttes on tal isegi natukene vanaema rolli. Suvel lubas mulle isegi oma jalgratast laenata, millega Vilusi-Lohusuu vahet kimada (mõelge, seesama Marta legendaarne ratas, mis alatihti Vilusi kollase värava najal seisis!).
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.

A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!

Vereimejate kokkutulek

Eilseks olin kutsutud ühe oma ammuse-ammuse verekeskuse "ülemuse" sünnipäevale. Nimelt olin mina ju kunagi doonorlusosakonna assistendi abiline :P Just selle assistendi sünnipäevale me Katrega oma sammud seadsimegi. Pidi olema siuke üllatuspidu Luhtre turismitalus, kuhu tulevad igast inimesed, keda sünnipäevalaps Jaanika pole aastaid näinud (mina sealhulgas, kuna pärast verekeskusest lahkumist ei ole ma teda vist näinudki, tal juba 3-aastane laps ja puha...). No igaljuhul, sünnipäevalaps oli haisu ninna saanud, kuna miskipärast käis ta korterist reede õhtul läbi kastide viisi mahla ja alkoholi. Ja miskipärast ilmus laupäeval kohale ta ema Valgamaalt ja tahtis irmsasti last hoida ning isegi õde Saaremaalt, kes tavaliselt sealt kuidagi ära tulla ei taha. Isegi selle, et mina tulen, aimas ta ära kui kuulis, et Katre tuleb...
Kui välja arvata fakt, et olin eelmisel ööl ca 3 tundi magand, ja ka see, et ma kedagi ei tundnud ning väsimusest apaatsena ei viitsind tundma saama ka, oli tegelikult väga vaffa üritus. Sest Jaanika on tõsiselt nunnu ja võib loota, et nüüd mingis lähitulevikus teda ka uuesti näen - ikkagi tallinlane nüüd.
Täna koju jõudes olin võib öelda, et lausa zombi - ja sellisena läksin asjalikult oma koduvisiiti tegema - nimelt Lili juurde, kes oli perearsti bronhiidis ja pidi kohe kindlasti 6 kuud rasedana antibiootikumi neelama hakkama... kui ma just vahepeal Petersoni-kuulmist pole saanud, oli see kõik jama jutt ja üleüldse, miks peaks iga köhatuse peale antibiotse võtma? Nujah, Biceptol pidi ju parim nohurohi olema...
A kuna ilm on täiesti fantast, otsustasime pärast tohtri-mängimist Ahtoga loomaaeda minna. Miskipärast olid seda vist kõik inimesed mõelnud ja meie "originaalsest ideest" ei tulnd midagi välja, sest kesse viitsib mitu tundi sabas seista selleks, et loomaaias jäätist süüa. Niisiis tegime oma pikniku oopis Rokalmaare kooli kõrval kivil. Mis on nagu täpselt sama äge tegelt, sest me nägime merd ja loomi ka - taksikoera, 2 luike 4 parti ja 2 kajakat.

P.S. A me nägime täna kirjut liblikat :D Vanemad nägid Lohusalus kollast ja üritasid mulle ära panna - a ma sain oma kirjuga laksti vastu ka panna ;)

Kuidas me Triinule elu näitasime

Reeded on ikka ühed lahedad asjad. Au ja kiitus sellele, kes nad välja mõtles! Esiteks sai mul NN praktika-nädal läbi ja mulle kohe nii väga meeldis seal, et tahaks kohe suvel ka rasedate kõhtusid mõõtma minna. Nii huvi pärast. Ilm oli ka ilus ja linnukesed siristasid, et tekkis tahtmine oma kollase kotiga vehkida nigu Meeri Popins ja päevavarjuga lendu oleks ka tõusnud kui päevavari kaasas oleks juhtunud olema.
Aga head päeva ei saa ju ometi lasta raisku minna - niisiis tuli minna Kaurikese ja Marjukese juurde pitsat tegema. Kuna tuli ka igatsus oma väikse armsa sugulase Triinu järgi, siis tuli talle Tabasallu järele minna - kesse teine siis oleks oma professionaalse käega singikuubikuid lõigand. Me ju Kauri ja Ahtoga oleks suisa hätta jäänud.
Miskipärast kulges õhtu just nii, nagu ma polnud arvanud et ta kulgeb - nimelt rahuliku ja õdusa veiniõhtu asemele tekkis hoopis piduõhtu. Aale ja Märtki ühinesid meite kulinaarse seltskonnaga ja lõpuks oli meil nii tore, et pidi kohe ilmtingimata peole edasi minema, et kallile Triinule üht-teist Tallinna-elust õpetada. Teel Krahli jäi meil ette Prive, niisiis põikasime sealt läbi, et siis nii peo lõpuni seal hängida/tsillida (kuidas keegi, a ma pigem hängisin, sest vaesel tudengirotil ju raha põle). Tantsimisest jalad siiani pisut hellad. Niiet võib kokkuvõtlikult öelda, et tore pidu oli. Ja piduliste seas nägin ka üht paadimatka seltskonna blondi, kes nõudis suveks üritusi.
Ja no otseloomulikult pidime Triinule tutvustama ka Levikat. Sisse mahtusime, suitsu järgi haiseme - kõik, mis vaja. Ja muide, kuidagi imelikult vaadatakse sind, kui sa oled levikas ja palud baarist omale vett. Kesse siis seal vett joob?!
Nii poole kuuest jõudsime tagasi Luise tänavale, kus täna hommikul sai klaase pesta ja muidu perenaise pilguga asi kontrolli alla saada, et siis Ahtoga laupäevahommikust päikest jäätisekokteili kastmes nautida.

Selavii

Täna, jalutades Pelgulinnast Lille peatusesse, et hambaarsti juurde sõita, sattusin kogematakombel ühte eriti tuttavasse piirkonda. Tahes-tahtmata tulid meelde vanad head ajad, mil sai verekeskusest Sõle tänava MacDonaldsini kõnnitud, rulluisud alla pandud ning koos Efkaga Kakumäele ja tagasi sõidetud - nii iga jumala päev (välja arvatud muidugi need juhud, kui tuli minna Lillega Kadrioru juubelile president Rüütliga klaasi kliristama või Lille, Janeku ja Atkoga Aegnale kimada või niisama piknikule või ujuma minna).
Kui hambaarst oli mind rahast lagedaks teind, otsustasin minna Raekojaplatsi päikest võtma ja niisama tsillima günekoloogia materjale lugedes. Õigupoolest, eelmine lause oli vastuoluline, kuna sain nädalavahetusel teada, et tsillitakse siis, kui raha on; kui raha aga pole, siis hängitakse - niisiis hängisin Raekoja trepi peal kui mingi mustlase moega ja juudi ninaga mehehakatis tahtis inglise keeles teada, et kust preili ka pärit on... saades vastuseks kõlava naeratava "Estonia", mis mehe jaoks oli ilmselgelt igav kuid ka üllatav, lõi ta põlastavalt käega ja läks oma sente lugedes edasi. Mõnda aega istusin ja nautisin veel kevadet... aga varsti jõudis mulle kohale, et ma ei ole ei Hollandis ega Itaalias - vaid kõigest põhjamaal...

Kes ütles, et esmaspäevad peavad sinised olema?!

Täna hommikul tegelt tundus küll, et on täitsa sinine. Pidin hommikul varavalgel tõusma kui terve ülejäänd pere rõõmsalt põõnama jäi. Oma esimesel päeval Pelgulinna Sünnitushaiglas oleks äärepealt hiljaks ka jäänud, kuigi arvestasin, et jõuan oioi kui palju varem. Pärast hommikust valve üleandmist läks esmaspäev kohe täitsa roosaks. Juhendaja on täitsa tore ja nii armas on kõhukesi mõõta ning pisikesi südamekesi kuulata.
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...

Kevaaaad!

Kujutage ette, ka meil on vaikselt kevad nina uksevahelt välja pistmas! Juba tervelt 3 päeva on päike sillerdand ja õu on kevade lõhna täis. Aga just nagu kiuste, kui meie Ahtoga eile Tartusse kevadet nautima läksime, tuli taevast igast plöksi alla. Nüüd, üle 3 kuu Tartus käia oli Tartu kohe täitsa armas. Buss sõitis sisse Maarjamõisa poolt, niiet kui mina oma silmad lahti tegin, seisis mu ees Maarjamõisa haigla songermaa. Nimelt peaks 2008 septembris laiuma seal uus ja uhke haigla. Edasised üllatused ootasid mind bussijaama juures: mingi uus maja oli sinna kerkind ja vana bussijaama kohal oli suur auk ja mingid telgimoodi asjandused. Vaatamata sellele, et ilm ei olnud just kõige tartulikum (loe: kevad), oli jube armas. Sai kaltsukas kolada ja Kadriga kunstipoodides kolada - lisaks sellele saab minust nüüdsest sushi-proff, ja kõigest 13,5 krooni eest!
Ahto käis ka Tartus õhtust söömas - sõime-jõime Panges end lõbusaks ja hakkasime säetama. Külastasime teel bussile ka tudengikorterit Turu tänavas, kust sain osa oma tarkusest taas enda valdusesse. Tarkus oli aga vahepeal nii raskeks muutunud ja võibolla ka veidi kopitama läind, igaljuhul jõudsime kastitäiega napilt Statoilini, kus laadisime kõik kilekotti ümber. Nii on ikka kindlam. Vahepeal olin muidugi jõudnud Märdi omale bussijaama vastu kutsuda kartuses, et ei jõua laguneva kasstiga Mustamäele - no aga kui ta oli juba lubanud tulla, ei hakanud ta pead sassi ka ajama arvates, et saan ehk isegi. Ja pealegi sadas ka Tallinnas plöksi alla ja üleüldse ei meeldi mulle kesköö-paiku nr 17ga läbi linna loksuda.

Topelttosin

.
Nii, et ma siis olen täna teist päeva topelttosina vanune. Annab tunda küll, kusjuures - sest juba teist päeva olen nii väsind, et anna otsad! Pipilota väike väänik võiks nüüd juba asu anda ;)

Õnnesoove on juba laupäevast saati uksest-aknast sisse sadanud ja minu naiivsest lootusest, et sel aastal piirdume vaid sünnipäeva-smside vastuvõtmisega, ei tulnud midagi välja. Pandi kohe pidu ka pidama laupäeval.
Kõik sai alguse Agnese sünnipäevast, kui Aale mul kratist kinni võttis ja kutsus meid oma häärberisse sünnipäevatama. Lõpuks oli igast rahvast koos ja chillgrill booli ja snäksi saatel ruulis täiega! Mu kullakallis Kaur tegi mulle kohe kaks parimat kingitust korraga - ta nimelt tõi mulle Margiti, Karla ja Emma ning küpsetas päris oma väikeste käekestega mustsõstramoosikoogi, mis oli veel täitsa soe (ja see oli nii hea, et minu töö ja vaev valge shokolaaditordi näol jäi asjatuks - 3 tükki seisab siiamaani mu külmkapis).
Ja juba pärast keskööd, kui laupäevast oli saanud pühapäev, tundsin, et vanadus hiilib ligi (mis sest, et ma ju tegelikult sündisin alles pühapäeval kell 14.15)... nimelt, kui oli minek Privesse Creamile ja me Ahtoga Efka ja Paula koju viisime, tundsin et tee või tina, aga mina sinna Privesse minna ei jaksa (pealegi, Creami-sorti muusika pole kunagi mu lemmik olnud). Süümepiinades oma luuserluse tõttu läksin koju magama ja ootama, et mind tordi ja lilledega äratama tuldaks. Muidu olekski nii läinud, kui mul juba kella üheksast poleks uni nii ära läinud, et ma kauem voodis lebada ei mallanud. A noh, kella kümnest tulid tort ja lilled ka poest tagasi :D
Päeval tegin pätti ja jätsin oma vaese armsa emakese kartulisalatit hakkima ja läksin Kadriga kokku saama, kuna seda ilmutust näeb ju niivõrd harva. Nii möödaminnes ostsin oma sünnipäevakingiks roosa kevadmantli ja koju jõudes oligi salat juba peaaegu valmis ning veinimaraton võis alata! Õhtuks olime kõik läbi kui läti rahad, aga irmus tore oli!

Ja miskipärast pole inimesed ära õppind, et 11. märtsil ei ole jõulud - niiet nüüd olen ma kellaoskaja, kes võib ohutult rulluiskudega sõita ja vabal ajal metsikult toite maitsestada :D

Per aspera ad residentura?

.
Teate ju isegi neid jutuajamisi teemal missa õpid ja mitu aastat sul veel jäänud on. Minu aastate arvu kuuldes on alati ohetatud ja ahhetatud, a ma olen iga kord rõõmsas ootusärevuses maininud, et no vähemalt residentuuri ajal saame ju palka ka! Teen seda siiamaani, kergelt üle oma roosade prillide kiikamas nagu õpetajaprouad üle oma lugemisprillide. Sest kui nüüd ikka aus olla, siis ega see nii roosiline pole midagi - see residendielu Eestis. Päeva alustad sa nii, et keedad arstidele kohvi. Siis teed sa kõike seda, mida sul lubatakse teha (ühesõnaga, seda tööd, mida arstid ise teha ei taha - tegelikult pole sellest ju midagi, sest sa oled noor ja entusiastlik ja tegelikult tahadki teha nii palju kui vähegi saad). Ükskõik kui tark või hea või osav sa ka pole, sa jääd ikkagi ainult residendiks. Hetkel olen ma muidugi veel madalam lüli. Ma olen kõigest tudeng.
Täna ummistasid mu meilboksi kursalistist tulevad appikarjed ja nördimustoonid ja kõik see teeb roosasid prille veelgi udusemaks. Sest tõepoolest, streikidest oli täpselt nii palju kasu, et palka tõsteti arstidel ja õnneks natuke ka hooldajatel-õdedel. Resident saab sellegipoolest kätte täpselt Eesti keskmise. Nujah, ega sellest vist polegi nii väga hullu midagi... kui sa ei mõtle karvavõrdki sellele, et Soomes-Rootsis saab juba tudeng oma praktika eest mitukümmend tuhat eesti raha kuus. Kas pole mitte masendav?

Palju õnne meile naistepäevaks

.
Tjahh, Kaur - õige märkus, pole jah vahepeal mahti olnud kribada...
Muidu on vahepeal Jarmo sünnipäeval käidud ja avastatud, et piljardit tuleks harjutada - siis ei saakski enam nii haledalt pähe. Saaks sporti teha, eksole...
On nähtud tarku saksa onusid igast keerulisi pea- ja seljalõikusi tegemas.
Taasavastatud salsa võlud (mis kolme nädalaga on paraku nullile üpris lähedaseks langenud)
Ühe jubekalli sugulasega on kohe mitu korda kohvi joomas käidud ja nii autoga kui ilma jalutamas käidud ;) Mis saab parem olla õhtustest jalutuskäikudest heas seltskonnas?!
Täna sai vanaema juubeli-näituse avamisel käidud, fotograafi mängitud ja palju võõraid onusid-tädisid kohatud. Pealegi jäi veini kohe nii palju alles, et minu sünnipäevakski jagub! :P (enda peale tuleb ju ikka ka mõelda)



Ja üleüldse on täna naistepäev. Õnneks on mul mõned sõbrad, kes siiski mäletavad, et lisaks Liisule olen ma nii muuseas ka naine. Ikkagi armas traditsioon ju. Ja kellele ei meeldiks, kui neid meeles peetakse ja, miks ka mitte - lilli tuuakse. Aga oma perekonna meestest ei maksa muidugi siukseid tähelepanekuid oodata - a pole hullu, nad tõbised ja vajavad ise poputamist... Seekord anname andeks :P

Operatsioonil vältida saagivaid liigutusi

.
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!

Mina ja mu fotomaailm

.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.

Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!

Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...



Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...



Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...





Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)


Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!

Aga... mina olin ju pesamuna!

Armsale emale palju häid lapsi, palunaitäh!

.
Täna on ema sünnipäev. Meiepere vanade traditsioonide kohaselt tähendab see, et kõik lapsed lähevad isaga lillejahile. Sel aastal olime aga targemad - ei ole mõtet kiirustada ja kella poole seitsmest Nõmme turul jalgu trampida ja nõuda, kus lillemüüjad on, et siis pärast tunniajast isa rohelises Ladas istumist ja külmetamist avastada, et talv on lillemüüjad koju kamina äärde kakaod jooma unustanud. Edasi tuli läbi käia kõikvõimalikud kolkad alates Szolnokli turust ja lõpetades Citymarketiga - jõudmaks arusaamale, et mis sest et on meie ema sünnipäev - ega poed enne kella 9 nagunii lahti ole. See-eest saime külmas Ladas sooja kohvi ja marjakorvi süüa. Paar minutit enne üheksat leidsime ühe lilleputka, mis oli juba öö otsa lahti olnud ning siirdusime võidurõõmsalt emale kohvi keetma.
Sel aastal jäid marjakorvid küll Statoili, sest enne poolt üheksat ei liigutand me oma väikest varvastki. Ja täpselt 2 minutit enne üheksat olime Laagri maksimarketis ehituspoe ukse taga. First things first. Enne on ju vaja uste ja ahjude hindu vaadata. Alles seejärel suundusime lillede järgi ja nii muuseas haarasime veinid-tordid ka kaasa. Tegelikul oleks sel aastal autos ootamine poole lõbusam olnud, sest isa uuel Toyotal on päris soendus ka sees!


P.S. Emakene-vaesekene-kullakene pidi täna ise nõusid pesema, sest tõbi otsustas mind täna jälle üles otsida. Selline jääkuninganna, nagu ma olen, palavik küünib mul vaid subfebriliteedini. 37,3 on täiesti arvestatav palavik, muideks! Homme teen popi-päeva, sest ei kujuta ette, kuidas ma haiglas ainult aevastan ja seinte najal kõnnin. Pealegi nimetataks seda nosokomiaalseks nakkuseks (see, mis oleks tagajärg minu kohalviibimisele).

P.P.S. Aga see, et täna on mu ema sünnipäev, tähendab ainult ühte - 2 nädala pärast saab jälle kooki.

Espanol

.
Eilsest hakkasid mu hispaania keele tunnid. Ostsin omale hunniku tarku raamatuid, millest saavad mu unejuturaamatud. Sest asju tuleb ju ikka lugeda"vabal õhtupoolikul". Saan eratunde Lluis-i nimelise hispaanlase käest, kes on muidu täitsa tore - ainult vahel unustab ära, et ma hispaania keelt veel eriti ei jaga ja seletab midagi pikalt-pikalt oma emakeeles - kuigi oma imestuseks saan ma mõttele isegi pihta. Muidu oskan vabalt oma telefoninumbrit ja nime öelda... ja seda ka, et ma olen arstitudeng ;) Suurt rohkem polegi ju vaja? :P

Hõissa vastlad

.
Tänase päeva moraal on see, et traditsioonidest tuleb kinni hoida ja härjal sarvist haarata. Pool päeva olime Kauriga dilemma ees: kas minna kahekesi kelgutama ja loota, et keegi meiega ühineb. Tegelikult oleks me kasvõi ühe korra mäest alla lasknud ka ainult trotsi pärast. Õnneks ühinesid meie kallid sugulased Mirjam ja Maarja meie pepulauaklubiga ja meil oli kohe täitsatäitsa tore! Veri on ikka paksem kui vesi...

Kauri opas




Mirjamiga




Tegelt me kelgutasime ka, ausõna!



A pärast liulaskmist andis Maarja meile hernesuppi ja Mirjami tehtud vastlakukleid ka.
Päeval ostsin oma tõbisele emale ka kuklit. Moosiga. Sest kui välja jätta fakt, et vahukoor mulle ei maitse ja sai on mõttetu, tuleb vastlapäeval kohe kindlasti kukeldada. Kuis siis nii, et on vastel ilma kuklita?

Moevärk

.
Viimasel ajal hakkab juba kergelt spuukiks kätte minema: iga kord, kui sul jälle mõni vaffa idee pähe torkab, mida kohe kindlastikindlasti tegema peab - ja üksi ei ole ju üldsegi nii põnev, sest koos on see vaffa veel mitukorda vaffam - on vastus 75% "jube hea idee, aga kahjuks olen ma haige." Mitte, et ma ise neljapäeval poolhaigena opibloki asemel kodus poleks istund... Ja nädalavahetuselgi oli kuidagi kummaliselt rahulik olla - muudkui käid kinus ja puhkad ja oled. Muidugi, kui kodus kõik teised ka haiged on ja sa juhtumisi vaat et kõige tervem haige oled, siis on ka jama - sa nimelt oled ise see, kes kõik nõud ära peseb, prügiämbri välja viib ja kõiki kurgulambi, stetoskoobi või uute fäänsite ravimitega mööda korterit taga ajab.

Khjulm

.
Kuulge, külm on! Istun praegu teki all, läpakas süles soendamas. Aga nii pagana külm on!

Tegelikult on ilm ilus ja päike paistab, aga selle ilusa ilma natlemisega ei maksa ka liiale minna, kulla inimesed!
Kõik sai alguse sellest, et kirurgia osakonna vanemõde vaatas mind ja Mari-Annet pealaest jalatallani ja teatas, et niiiiiiimoodi me nüüd küll sidumistoas ringi ei käi! Varrukad üle küünarnuki ei ulatu ja teksapüksid unustame nüüd küll kohe ära. Vaja ikka neid kummiga puhvis haiglapükse (ma ei tea, kas ta oli lihtsalt kade, et meil ilusad püksid jalas oli). Nii me siis seadsime pärast praksi Kadaka tee AG poole. Ostsime mõlemad püksid, mis meile ei meeldi ja olime õnnelikud, et saime jälle rahast lagedaks.

Vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma, et ülehomsest ei olegi mu tibu Lille enam külmalmaal ega joo minuga kakaod mandlikööri lisandiga... või siis lihtsalt mandlilikööri kui kakao otsa peaks saama. See juhtus justnimelt meie trajektooril kesklinn-Pirita. Ilm oli ilus, päike sillerdas, seest oli soe.
Maarjamäe lossi juures kasse ja kotkaid imetledes jätsime miskipärast Falckimehele eriti vale mulje, et oleme ajaloohuvilised ja kipume miskipärast tema trajektoorile kui loss kinni on. Meie ju kõigest tahtsime kiisut mantlihõlma all soendada, et ta käpakesed lõpuks ometi sooja saaksid. Tagasiteel tundsime küll veidi puudust oma suurepärasest kakaojoogist, kuid juttu jätkus kesklinnani ka ilma selleta.
Kui me aga Kodakondsus- ja migratsiooniametisse Lille punase passi järgi läksime, ei tahtnud millegipärast sealt mõnusa radika äärest enam tõusta. Kaasa seda kahjuks ei pakitud. Kuna teepeale ühtki poodi ei jäänud, et Margitile külakostiks viia (no olgem ausad, me polnud ju kumbki söönud ja kõht oli tühi - äkki Margitil ei olegi meile muidu midagi pakkuda!?) ja bussipeatuses oli kaugeltki liiga külm, et bussi mitu korda oodata, otsustasime riski peale välja minna, et äkki on neil kodus mõni saiakonts ja tükike vorsti. Niisiis istusime nr 2 bussile ja sõitsime kuhugi pimedusse. Mingi aja pärast hakkasid aga kõik inimesed maha trügima ja saime aru, et see vist on meie peatus - just siis kui natukenegi soe hakkas! Kulgesime mingit maapinda mööda, mis ilmselt oli tee (ega me seda näinud küll) ja lootsime, et meie helkurid ikka helgivad ka ning jõuame lõpuks ikka õigesse kohta kohale ka. Õnnestus. Aga esimene asi, mis me Margitilt nõudsime oli tee tee ja veelkord tee. Reite distaalses ja säärte proksimaalses osas torkis keegi nõeltega - aga selle rohuks anti meile pleedid peale ja lõpuks oli kohe täitsa et mõnus!
Süüa anti meile vaestele külmetanutele ja pärast paari võileiba arvas ka Emma, et nüüd võib meile juba naeratada - nüüd, kus olime oma esimese nälja kustutanud ega tundunud enam nii ohtlikud.
Aga sellegipoolest on nüüd päris hea omas kodus oma teki all olla, arvuti kaisus. A külm on ikkagi.

Dinosaurustest ja asjadest

Eile sai vanemaks üks noormees, kes oli kunagi kõige vanema ja targem ja tugevam sõber, kes mul oli - tema käis juba ülikoolis ja oskas rääkida poliitikast ja täiskasvanute elust. Minu absoluutne veendumus oli, et kui tema veel laps oli, siis oli ta koduloomaks mõni brontosaurus või mammut. Ilmselgelt tõusid kõik koolitüdrukud trollis püsti ja andsid talle istekohta - vanemaid inimesi tuleb ju ikka austada.
Eilne fenomen oli aga see, et ma enam nagu ei tahtnudki seda dinosauruste teemat püstitada - sest teate, varsti võivad väiksed lapsed minule täpselt sedasama küsimust esitada. Veendumaks, et dinosauruseid siiski elus ei ole, tuli terve öö valvet pidada nii vaikses Kasvu 11/13 korteris kui ka vanalinna urgastes. Ei leidnud ühtki saurust ega mammutit, küll aga suures hulgas tubakasuitsu - pole ime, et saurused pommivarjenditesse peitu pugenud on. Talveunes nad vist ei ole?

Tänu meile on Danil nüüd uhiuus Norra sangadega kelk ja komplekt õhupalle, millest teoorias saab puudleid, hiiri ja lilli meisterdada. Ausõna, me mõned terved õhupallid jätsime sünnipäevalapsele ka meisterdamiseks - siis kui me leidsime, et klounid peavad ühed andekad inimesed olema... või oli meil lihtsalt punane nina puudu.
Tegelikult oli täitsa tore selliseid mõnusaid inimesi jälle näha - justnimelt neid, keda ma kunagi nagu tuld kartsin. Sest nemad olid liiga vanad ja targad. Mina aga lihtsalt üks uje kooliplika.

Sai ka Gruusia lumiseid nõlvu telepildist vaadata ja minusugusel tudengirotil tuli lihtsalt loota, et kunagi pensipõlves olen rikas ja suudan omalegi lumelauavarustuse soetada ja sellega mägesid vallutama minna. Järgmisel aastal saan heal juhul ainult laintes liuelda ja kujutada ette, et surfilaud on kelk.

Tegelikult oli eile üldse tore päev. See juba algas hästi. Nimelt oli haiglasse minnes õu juba jumalast valge. Arstide tuba oli nii mõnusalt tühi ja üksi patsiente vaadata ning neile analüüse määrata oli ka täitsa tore. Kella kolmest oli minu pediaatria tsükkel ametlikult läbi ja võis rahuliku südamega koju minna. Uuest nädalast ootab mind ees lastekirurgia - eks siis näe, kas lastakse tudengil konksu ka hoida või tuleb kannatlikult lihtsalt tarka nägu teha.

O tempora, o mores

.
Reedel käisin oma väikse sugulase (või tegelikult enam ei ole vist sobiv nii öelda, aga harjumuse jõud on suur) moeshowl Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Seal koridoris seistes ja noorte askeldusi vaadates tundsin mina, alatine pesamuna, end järsku vanana. Lisaks sellele tormas mu armas sugulane minust pidevalt mööda - no arusaadav tegelikult, tal ju igasugu sekeldamist ja orgunnimist. Aga see, et mu kaks täditütart mulle suurte silmadega otsa vaatavad ja tere ütlemata mööda kõnnivad - ja lõppkokkuvõttes ainult Ahto ära tunnevad - on juba iseasi. Ju ma saan siis miljardäriks. Novot, arstide palku ju tõsteti - äkki selleks ajaks kui mina tööle hakkan, on nad veel viis korda streikinud ja tõepoolest võib arsti palgaga rikkaks saada?

Koolilapsed olid väga tublit tööd teinud. Hästi lahedad kostüümed ja muidu igati korralik üritus - kaamera-majandus küll tuletas nati Blair Witch Projectit meelde, aga mis seal ikka.

Kui nüüd väga aus olla, siis kõik see tekitas natuke tunde, et tahaks jälle keskkoolis käia. Enam ju ei saa ajalootunnis sõbrannaga tähtsaid maailma-asju kirjateel arutada või teiste keemia kontrolltöö-ülesandeid lahendada...

Sellise nostalgiaga läksin siis eile koolikokkutulekule. Ja oh üllatust! Alguses olin jällegi ainus tüdruk! Kaks mu kirjasõpra on Hollandis, üks lihtsalt ei saanud tulla - ja ülejäänud tüdrukud on lihtsalt teadmata kadunud (türklastele mehele pole loodetavasti keegi veel läinud).
Tegelikult on täitsa tore aeg-ajalt oma klassikaaslased üle vaadata ja leida, et tegelikult ei olegi eriti midagi muutunud... Probleemid on ikka samasugused nagu kooliajal. Ja Allperet nähes tahtis käsi automaatselt vihikust mõnda tühja lehte tõmmata ja kirjutada: "Kirjuta midagi head!"

Lumilumilumilumi :)

.

Nädalavahetus algas ka seekord reedega... mille oleks hea meelega tahtnud hoopistükis maha magada. Aga ei lastud noh! Käisime Ahto ja Lille ja EKA Erasmuslastega Nokus ja Juuksuris (olgu-olgu, juuksuris käisin nii palju, et jõudsin tõdeda, et päris vahva koht, kuhu võib teinekordki tagasi tulla)

Laupäev möödus täielikus plaanide virr-varris, mille tulemusena jõudsime Lillega jalutama, meisterdasime puuviljakooki ja läksime Dani juurde Eurovisiooni laule arvustama - kohale jõudsime muidugi 2 viimase loo ajaks. Kui kunagi mingi lugu ära valitakse, küll siis seda ikka kuuleb ja arvustab tagantjärgi. See-eest saime Dani vaaritatud texmexi süüa ja omatehtud kooki ka maitsta.

Pühapäeval läksime Ahtoga metsa. Talverõõmusid peab ju ikka järgi proovima :)

Mingem üles mägedele

.
Nüüdseks olen 4 päeva vastsündinuid uurind ja puurind. Neonatoloogi minust võibolla siiski ei saa, aga juuube armsad on nad ikka küll! Aaaaga, suurtematega oleks äkki siiski parem. Tegelikult on vahel natuke masendav - või olen ma liiga noor ja loll, kes tahab veel maailma parandada ja võtab kõike, mida ta muuta ei saa, siiski liiga südamesse... Muidu julgen isegi neid allakiloseid pojakesi kuvöösist välja võtta ja veendun iga päevaga, et need konnapojakesed on ikkagi täitsa armsad olevused.

Aga mudu on tali täitsa tore. Eile pidin hommikul täiesti valgest pehmest puutumata lumevaibast läbi sumama, isegi kojamees polnud minust ette jõudnud :D
Niiet nüüd, mu kallid sõbrakesed, marss mäkke - ja kelgud-suusad kaasa! Ei ole siin midagi, et külm on! Peaasi, et süda soe!

P.S. Kui külm hakkab, tuleb pärast salsat tantsima minna, päris soe hakkab.

Ladina-Ameerika radadel

.
Äsjasaabunud külmal ja tuulisel talvel tuleb oma hinge kuumade latiino-rütmidega soojendada . DJ Sanantonio tegutses tänasel pühapäevaõhtul Kraalis. Sai näha, kuidas salsa-treenerid jalga keerutavad (ikka tõsiselt ilus on vaadata, kui inimesed tantsida oskavad!)... omal olid kahjuks või õnneks kamass-saapad jalas, niiet meie roll oli täna ülemiselt korruselt teisi vaadata ja vaikselt varvast või sõrmi muusika taktis liigutada.
Lisaks kõigele muule vahvale, tulid Paula ja Martin Täll kaaa! Siis meile näidati filmi Boliivia elust ja presidendi valimistest. Päris tore taanikeelne film hispaaniakeelsete subtiitritega. Oleks aru ka saanud, poleks meil Paulaga jutt praktika ja lõpueksami peale vast läinudki. Ei, tegelikult oli tore natuke sealset elu-olu ja kultuuri näha, sest tegelikult filmitegija natuke tõlkis ka - põhilisi asju. Ja tegelikult oli lihtsalt hirmus tore Paulat ka üle hulga aja näha!
Üks kordaläinud õhtu jälle kirjas.

Elu nigu muiste!

.
Ei ole sel päälinna-elul viga midagi, kusjuures.
Sel nädalal lõppes ära mu perearstitsükkel, mille jooksul sai nii üht kui teist tuttavat stetoskoobiga rünnata. Mu perearst oli lihtsalt niiiii tore inimene (MG lõpetanud ja sea-aastal sündinud - kuidas teisiti saabki olla? Pealegi, oleks ta mulle hindeks lausa 11 andnud), et kogu praktika aja ma käisin ka kodus ringi nagu väike päike. Niiet, võib juhtuda, et kunagi ühel ilusal päeval teen temaga koos oma perearstikeskuse. Vot. Nii palju siis pediaatriast! Saladuskatte all nii palju, et järgmine tsükkel on mul pediaatria, vaatame, mis juttu ma siis räägin ;)
Ja muide, sel ajal kui ma all lastearstide juures studeerisin, oli üks tore tädi jätnud personaalselt mulle Annekese sokulaadi ja oli nii pettund, et mina tal enam vererõhku ei mõõtnud - sest mind ju polnudki seal. No kuidas nad võivad nii armsad olla!?!

Sellise superhüperhea tujuga läksin Lille juurde veini degusteerima - natuke jätsime Margitile ka (ta küll puikles veidi vastu, niiet lõpuks pidime ikkagi ise teda aitama - me oleme ikka nii head sõbrad, alati ulatame teisele abistava käe). Kuna õues oli valge imedemaa, läksime vanalinna tuterdama. Nokus jäätisekokteili ei antud, pidime Pepsiga piirduma seekord. Isegi mitte Pepsi Lighti polnud neil pakkuda! Kahjuks pidime Margiti varsti õilsatel eesmärkidel koju saatma...
Suurest kurvastusest läksime Lillega džinni jahile - ja kui me 1 kokteili 2 kõrrega palusime, vaadati meid jube kummaliselt ja küsiti, et olete te ikka kindlad, et te teist ka ei taha. Oh ei, meil on ühine mure, niiet piisab ka ühisest klaasipõhjast! Seda enam, et klaasi asemel oli see lihtsalt üks plastmasstops.

Edasi viis meie tee Kehrwiederisse Orbiidile. Kui mitte arvestada seda suuuurt ja tumesinist templilärakat, mis meie randmetele tekitati, oli kõik just nii nagu peab. Piisaval hulgal tuttavaid, kellelt igast lahedaid asju kuulda; muusika, mille järgi sai rokkida nagu vanadel headel aegadel, kui me veel noored ja naiivsed olime; mõnus küünarnukitunne tantsuplatsil ja miljonidollarivaade lumisele raekojaplatsile (niiet vaadet nautides võisid vahel kohe üldse mitte tähele panna kui mõni tüüp sinu poole tantsima pöördus ja aru saades, et vist ei lähe õnneks, vaikselt tantsusaali teise nuga poole suundus).
Õnnelike ja rahulolevatena pöördusime pärast 3-tunnist tantsumaratoni Lille juurde. Kõik oli täitsa nii, nagu vanadel headel karutapeedi-aegadel.

Nagu vanad tavad ette näevad, tuleb peojärgsel päeval mõnusalt chillida - hommikune jäätisekokteil jäi küll kohvikusse, aga mis sest! Tatrahelbepudru kodujuustusalatiga on päris sama hea!
Tegelikult ma natuke rikkusin seda chillimisreeglit ja hakkasin oma tarkade paberimaterjalidega mööbeldama - ja läksin vahepeal pahameelsest herneks, sest nimelt on mul pooled tähtsad asjad kadund/äralaenatud/Ingmari voodi all kastis Tartus... Ainuke viis selle müsteeriumi lahendamiseks on minna Meerile ja Kadrile Tartusse külla ja nii muuseas Turu tänavalt läbi hüpata ja sealse elanikuga mõned teed teha.
Paha tuju läks õnneks siiski õhtu jooksul mööda - kui Ahtoga Schnelli tiigi ääres jalutades avastasime, et seal oli mingi jaanipäevasarnane värk toimumas, põletasid jõulukuuski. Muidugi tegelikult ei saa ma sellest tegevusest üldse aru - jõulud hakkasid ju alles nüüd, mis nad hullukesed neist kuuskedest ära põletavad? Nüüd tuleb teine ring salmide ja kinkidega teha! Enne polnud ju päris jõul, ainult ettevalmistus! Niiet marss uute kuuskede järgi! Ja salmid on nüüdseks selged, ma loodan? ;)

P.S. Aga ma viskasin täna Ahtot lumepalliga.

No sorri, aga jaanipäeva eelistaksin ikkagi pidada oma sõprade seltsis!

.
Meie kullakallid kursakaaslased on miskipärast pähe võtnud, et meil kellelgi ei ole väljaspool arstiteaduskonda mitte ühtegi sõpra - nojah, me ju nagunii õpime koguaeg, kellel siis ikka aega seltsieluks jääb! Mu meilboksi tuleb mitmeid ja mitmeid kirju lõpupeo ja aktuse ja igast muude tähtsate asjade kohta, mis seostuvad Hippokratese vande ja MD kraadiga... Nimelt 22.juunil saame me kõik oma paberid (mis tähendab, et ma saan varsti-varsti täitsa oma templi!!!). Tore küll, et jaani-ajal saab kohe mitu pidu. Millegipärast tahetakse kõik mu illusioonid rikkuda ja teha kahe peo asemel üks! Miuke pättus! Ja millegipärast on mul selline karvane tunne, et üks lõpupidu jääb mul pidamata... Ma pole iialgi arvanud, et mu ainsad sõbrad peaksid olema klassi- ja kursusekaaslased (ma ei eita, et nende hulgas on mul vägagi häid sõpru, kellega jaani peaks küll... aga kas see tähendaks, et ma võin kõik oma sõbrad lõpupeole ka kaasa võtta? Sellisel juhul poleks nagu vigagi, alati saab suure lõkke kõrvale teha oma väikse ja mõne Sovetskojega sinna ümber kolida)

Peale selle on elu ilus ja igast lahedaid üllatusi täis.
Ja kuigi mulle hakkas vaikselt tunduma, et Tallinnas on igav ja kõnida ei lasta (kuna alati on sind ootamas mõni kohvi, mis muidu eest ära jookseb, või oht, et salsa tundi alles tunni lõpuks kohale jõuad... niiet ikka pead neid inimestest kubisevaid sarvilisi kasutama selleks, et ikka kiiremini saada... Tartus mul küll kunagi kuhugi kiire polnud... ja jõudis veel palju rohkem teha - Tartus vist on aeg aeglasem)
Ja näed - juba ongi kell kaksteist ja kuna need arstid-pätid ikkagi streikida ei suvatsenud, pean mina homme kell kaheksa null-null jälle polikliinikus istuma ja targa näoga noogutama...

S novom godom!

.
Eile sai igast ägedaid asju tehtud. Meie päev Ahtoga algas road-tripiga Laulasmaale. Otsisime uusi viise, kuidas võimalikult aeglaselt 35km vahemaad läbida. Selleks tuli tutvuda erinevate Õismäe teedega, inspekteerida kohalikkude poodide müügivalikut ja degusteerida Keila-Joa rummikooke (mida kaunistanud kookoshelbed siiani mu kollase koti põhja kaunistavad) - nendes on suisa värvilised küpsised sees! Teeb kõikidele Tallinna-omadele silmad ette!

Pärast tunnist retke Harjumaa lörtsistel teedel jõudsime Laulasmaale. Ja tõesti-tõesti, autoga ei saagi Spasse sama teed pidi, mis jalgsi!
Aga jah, Laulasmaa on ikka provints, mis provints - isegi basseini ei osata pikemat teha kui 25m! Talina-inimestel hakkab ju pea niiviisi ringi käima! See-eest on neil välibasseinis jääkülm vesi, peale mida tuleb kiiresti-kiiresti pisikesse mulisevasse vanni joosta, et soe hakkaks. See pisike mulisev vannike võiks täitsa oma suvila õues olla - niiet järgmise suve salaplaan on seda vannikest nii 500m võrra nihutada. Peaks ju võimalik olema küll, või kuidas? Ega ma varastaks - ma laenaks ainult suveks...
Üleüldiselt pole paremat laupäevahommikust tegevust kui paar tunnikest vees liguneda ja seejärel infrapunasaunas soojeneda.

Kui juba priiskamiseks läks, siis tuleb seda ikka täiel rinnal harrastada! Peale sellist mõnusat päeva meile ju ometigi kodune ema tehtud supp ei kõlba! (mitte, et mulle ei meeldiks oma kalli ema söök - nii mõnus on tegelikult praksist koju tulla ja külmkapist kolmekäigulise lõuna leida... et ei oska enam valida, mida võtta ja mida jätta) Käisime uudistasime Tallinna restoraanides ja leidsime, et pisike"Toscana" Vene tänaval on meie jaoks just see kõikse sobivam. Ega ma tegelikult ei osanudki valida, miukest imetoitu võtta - sest lõunase rummikoogi kalorid olid ammu juba ujudes õhku haihtunud. Ma nüüd ei tea, kas asi oli tühjas kõhus, või oli see toit seal tõesti nii hea - aga kunagi tuleme sinna kohe kindlasti tagasi ja proovime ülejäänusid asju ka. Väikseks vihjeks, et kastanikooki ei maksa tellida - sest kastanit oli seal ainult pool...

Nii siis algas meie vana-usuliste uus aasta... või siis lihtsalt meie uus aasta :D

Tengo algo muy bueno

.
Oi milline rõõm! Minu paberimäärimismasin söötis mulle täna ette kolmkümmendseitse lehekülge puhast tarkust, mille mu pisike peake peab 7. juuniks tegema selgeks kui seebivesi. Oo ei, tegu pole lihtsalt tarkusega, vaid pigem vihjetega, kuidas targaks saada. Nüüd nad siis seisavad ilusti-kenasti mu lauanurga peal kui loomuliku interjööri osa, mille pealt aeg-ajalt tuleb tolmu pühkida ja parematel päevadel ka vaadata, et oi kui ilusaid asju siin maailmas ikka tehakse.

See-eest, 22. juunil nii peale kella 12 võib hakata vaikselt jaanipäevaks valmistuma - jaanikul tuleb ikka mõttetu kila-kola ära põletada. Selleks ajaks olen oma kolmekümmet ja seitset lehekülge juba piisavalt imetlenud ja võivad teised juba allergiseerivalt tolmused olla. Sellist loomaaeda ei tohi küll kodus pidada!
Ah jaa, mu isa lubas pekipirukaid ka sel puhul. Peab ju võimalust kasutama - pärast seda on tütar äkki liigselt ninakas ja hakkab oma kõrge eneseteadvusega mõndasid steroole narrima, ütleb et on koledad teised.

P.S. Avastasin täna, et vurri kehas on päris raske olla. Niiet, kulla lapsed, halastagem oma mänguasjade peale - ka neil on raske elu... eriti kui sa oled vurr ja pead muudkui igat pidi keerutama. Espetsiaalselt raske on aga algajatel vurridel, nendesse peaks suhtuma erilise hoolitsusega ja vajadusel juhtnööre jagama.

Uuel aastal uue hooga

.
See 2007 paistab tulevat üks hiiglamalt tore aasta. Iga päev juba tervelt 3 päeva järjest on olnud nii palju suurepäraseid juhtumisi...

Sellel kõikse esimesemal päeval kimasin TTÜ parklas siukseid ringe tehes, et valvur pidi oma pisikese taskulambiga vaatama tulema, et kesse seal niiviisi tiirutab ja kas tal pea rimgi ei hakka käima. Õnneks on mul ikkagi nii palju autosõidu annet, et talle päris otsa ei sõitnud.

Teine päev üllatas mind mu elu esimese salsa-tunniga. Kellegi varvastel ei tallunud, minu varbad jäid ka terveks. Võibolla saab enne Ladina-Ameerikasse minekut nende rahvustantsu isegi selgeks.

Aga kolmas päev on niisama äge - sai natuke nohusid parandatud ja muidu tarka nägu teha. Nii tore, kui selliseid toredaid juhendajaid ikka leidub :D

Kahjuks mahub nendesse päevadesse ka üks meeletult kurb sündmus (nimelt sain teada, et mu sõbranna vanaisa, kes mulle lapsepõlves ikka kommi ja ekstra küpsist andis ja oma heasüdamlikkusega kõiki lapsi võlus, naeratab meile sellest aastast pilve pealt...)
Puhka rahus!